THE BOOK OF ELI

Eli raamat imdb`s.

Ameerika Ühendriigid.

2010.

lavastajad vennad Hughes`id.

osades Denzel Washington, Mila Kunis, Gary Oldman jt.

Post-apokalüptiline Põhja-Ameerika on muutunud inimtühjaks põrguks. Mööda kõrbestunud loodust rändavad ringi röövlid, vägistajad ja kaabakad. Räämas väikelinnades toimub liiderdamine, tapmine ja prassimine. Kogu selle moraalse kaose keskel kõnnib mõistatuslik Eli. Juudi nimega mustanahaline mees on teel läände kaaslaseks hiiglaslik nuga ja muud relvastik, millega ta teele sattuvatel pahandustel päid otsast rapib, mp3 mängija ja hoolikalt märssi pakitud salapärane raamat. Ühes patulinnas saab Eli endale kaaslaseks Solara (bädäss relvatšikina meelierutavalt kuum Mila Kunis) ja kurjaks vaenlaseks sedasama raamatut ihaleva Carnegie (Oldman).

Kristlik märul näib olevat uus Hollywoodlaste lemmikžanr. Äkki Eestigi kinodesse jõudvas Legion`is peavad inglid Miikael ja Gabriel massiivseid kaklus- ja relvalahinguid  ning film The Road olevat niisamuti post-apokalüptiline kristluse ülistamine, siis Eli Raamat sammub sarnastes jalajälgedes. Piiblit tariv ja vabadel hetkedel piiblist tuge saav Eli on samal ajal esmaklassiline tapja, kes rahumeeli võib maha tappa pubitäie pahalasi. Huvitav, kas tegu on kristlase uue lähenemisega, et noori religiooni juurde meelitada. “Loe piiblit ja suudad terve Nimeta baari laiali lammutada.” Okei, linateose mõte on küll muus, kuid filmi tugevaimaks ja meeldejäävamaiks küljeks (Mila Kunise kõrval) on suurepäraselt teostatud taplusstseenud, mida (kahjuks) oli filmis vaid kaks tükki, kui üks parem kui teine. Esiteks stseen, kus näidatakse Elit võitlust silla all mitme teeröövliga vaid mustade siluettidena (vaata allolevat pilti) ja teiseks baarikaklus, kus kaamera teeb ringe ümber trobikonna kurja tüübi, kellel Eli nagu möödaminnes rapib päid otsast. Vennastele Hughesidele peaks üldse krediiti andma, sest kogu kaameratöö oma leidlike nurkade ja üleüldise väljanägemisega oli seksikas nagu Mila Kunis.

Sisuline piiblijant mulle nii väga peale ei läinud. Öeldakse, et sõda sai alguse religioonist ja samas on just piibel teos, mis tooks moraali ja õnne maailma tagasi. Mida-mida? Või prooviti vihjata sellele, et ilus maailm sai koleda lõpu “tänu” pahale religioonile, mis on teadagi mis. Või taheti öelda, et religioonist peab ammutama vaid head ja halbades kätes vale sõnumi levitamisel läheb asi hapuks? Ühesõnaga muutus lahe maailmalõpu vestern tobedaks ”kes usub, see suudab” hosanna lugemiseks. Säherdune mekk jäi suhu, kui spegetivesterkinas hea ja paha lepivad lõpustseenis ära ning hakkavad üheskoos härdalt kanu ja maisi kasvatama.

THE INVENTION OF LYING

The invention of lying imdb`s.

Ühendkuningriigid.

2009.

lavastaja Ricky Gervais ja Matthew Robinson.

osades Ricky Gervais, Jennifer Garner jt.

Eile oli rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev. Tegelikult küll rahvusvahelist Gervaisi päeva polnud, aga mina veetsin eilse päeva antud härrasmehe seltsis. Tegelikult miks ma ei võiks 21. jaanuari Ricky Gervaisi päevaks nimetada- igasuguseid tobedaid päevi ju mõeldakse välja.  Hea meelega tooks mõne humoorika näite tobedast päevast, aga ühtegi ei tule meelde. Täiesti ebaõnnestunud killurebimise katse. Aga see selleks.

Niisiis: Rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev.

Kõigepealt vaatasin soojenduseks mehe parimaid palasid Kuldse “valisime Avatari parimaks filmiks- oleme ametlikult sama nõmedad nagu Oscari jagajad” Gloobuse õhtujuhtimisest. Oli naljakas, eriti Mel Gibsonile ära panemine.

Siis vaatasin paar osa statiste. Pärlide-pärl oli Kate Winslet, kes paar aastat tagasi tehtud osas sõnas “Kurat, ma teen neid holokausti filme ainult seepärast, et tahaks Oscari kätte saada. Kindla peale minek.” Ja eelmisel aastal saigi Winslet kauaoodatud Oscari kätte holokaustist rääkivas filmis mängimise eest. Oli naljakas.

Siis vaatasin teist või kolmandat korda Gervaisi seisa-püsti-komöödiat Politics, mis pole küll nii särav kui Animals, aga siiski naljakas.

Lõppeks võtsin ette härrasmehe lavastajadebüüdi “The Invention of lying” ja ma ei suuda ära imestada, kui pask see oli. Mul ei tulnud kordagi isegi muiet suule. On maailm, kus inimesed räägivad ainult tõtt. Selles maailmas hakkab üks luusermees valetama ja astub seeläbi Jeesuse ja teiste piiblitegelaste jalajälgedes.  Erinevad kuulsused, alates Ed Nortonist lõpetades Phil Seymour Hoffmanniga, tegid mõttetuid kõrvalosasid, Jennifer või Jessica või misiganes Garner on siiani maailma kõige koledam naine ja Gervais tegi miljon korda tehtud näomiimikat. No ei olnud naljakas.

Ma pean seda uuesti ülekordama: inglise komöödianäitlejad + Hollywood =  pask. On see niimoodi tänapäeval (lisaks Gervaisile ka täiesti mannetuid osatäitmisi tegev Simon Pegg) ja oli sama seis ka varem. Võtame näiteks John Cleese`i, kes tegi järjest Monty Pythoneid. Siis läks Hollywoodi ja tegi Kala nimega Wanda. Põgene Ricky, enne kui hilja!

Põgene, Ricky Gervais –
see on ainus võimalus.
Põgene, Ricky Gervais–
tee Inglismaal oma komöödiaid,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid –
põgene, Ricky Gervais!

OCEANWORLD 3D

Ookeanimaailm 3d

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Jean-Michel Mantello

merikilpkonna hääl Harriet Toompere

Lähed kinosaali terve härrasmehena ja väljud sealt vigasena. Esiteks muidugi Limonaadikino heli, mis on siiani mõnedes saalides kõrvuveristav. Käid korra kinos ära ja väljatulles ei kuule terve päeva enam korralikult. Samas minu ees istunud pensionärid arvatavasti ei kurtnud, sest üle mitme aasta nad lõpuks ka kuulsid filmi. Kodus olles võid oma Samsungteleka heli põhja lükata, aga ikka ei kuule, mida Alma Marele ütleb. Lisaks oli 3d ookeanimaailm silmadele sõna otseses mõttes valus- film oli lihtsalt nii meeletult sügav (see pole vist eriti kompetentne väljend?) ja vahepeal tuli mõõkvaal nii lähedale, et silmad tegid silmakoobastes uperkuute ja kukerpalle. Oleks saal veel suviselt külm ja häält kähedaks tegev olnud, siis võinuks saalist välja tulla pimedad, kurdid ja tummad kinokülastajad. Kuid nii hulluks asi seekord ei läinud.

Ookeanidokumentaal emaskilpkonnast, kes läheb munema on ilus ja maaliline, kuid samas tapvalt igav. Nürilt poolteist tundi erinevaid mereloomi suudab vaadata ainult Fred Jüssi. Kilpkonna suust välja tulev tekst oleks võinud vähe erksam olla ja paar ühikut huumorit poleks niisamuti paha teinud. Samas äkki ongi selle filmi sihtgrupp vanurid, kes tahavad rahulikku kulgemist, kuid samas siiski uudse 3d tehnoloogia üle vaadata?

FANTASTIC MR. FOX

Fantastiline Härra Reinuvader imdb’s

USA/UK

2009

lavastaja Wes Anderson

tegelaste hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray, Willem Dafoe, Owen Wilson, Michael Gambon jpt.

Mis toimus?

Vahelduseks viskas Wes Anderson näitlejad nurka, hakkas nukkudega mängima ja nõksutas valmis Roald Dahli lasteraamatul põhineva nukufilmi Fantastiline Härra Fox. Kes raamatut ei tea, siis lühidalt on lugu selline: rebane varastab kolmelt kurjalt talunikult söödavat-joodavat ehk liha ja siidrit. Talunikud saavad kurjaks ja proovivad rebasele kätte maksta, kuid lõppeks saavad kätte vaid sabatuusti.

Mis ei meeldinud:

Lõpp venis ja venis ja venis ja lõpuks ei saanudki midagi põnevat.

Mis meeldis?

The Life Aquatic With Steve Zissou, The Royal Tenenbaums ja The Darjeeling Limitedi (viimane neist on minu meelest vaat et üks eelmise kümnendi lahedamaid filme) lavastaja viskab lauale needsamad trumbid, mis tema varasemates filmides on olnud: lennukas tegevustik, humoorikad dialoog, tugev näitlejaskond, eriskummalised tegelaskujud ja sellele kõigele lisaks maru ägeda väljanägemisega nukud. No tõesti, sihvakad rebased jooksmas mööda pastelseid taluõuesid, metsaloomad kaevumas maa-all ja nii edasi ja nii edasi. Tõsiselt fanki näeb kogu kompott välja. Lisaks on filmis nii palju väikeseid ja lahedaid detaile, mida ei hakka siin üksipulgi välja tooma. Või noh, näiteks see kuidas paduinimlikult käituvad loomad söövad nagu loomad. Ah, huuj saite aru, mida ma öelda tahtsin, kui te filmi pole näinud, eksole.

vile-vile-klik-klik ja äge film.

WHATEVER WORKS

Mis iganes imdb’s

Ameerika ühendriigid/ Prantsusmaa

2009

lavastaja Woody Allen

osades Larry David, Evan Rachel Wood, Patricia Clarkson jpt.

Woody Allen on Woody Allen.. Tegelikult polekski vaja midagi enamat kirjutada, sest antud härrasmehe filmide puhul on teada, mis ees ootab. Väidetavalt kirjutas lavastaja-stsenarist filmi 1977. aastal ja sestap on kogu linateoses tunda Annie Halli ja teiste selle-aja-Alleni-filmide hõngu. New Yorkis (kus siis mujal) elab vaimsete häiretega (millega siis veel), filmivaatajaga kõnelev ja pahur juutvanur Boris Yellnikoff, kes ühel päeval korjab oma koduukse tagant enda juurde elama tõupuhta maatüdruku. Nii saab alguse peaaegu Nobeli võitnud geeniuse ja erakordselt naiivse noore näitsiku (armu)suhe. Peagi astuvad mängu ka tüdruku vanemad, hipilikud kunstiinimesed, mis kõik lõppeb inimeste õnneliku eneseleidmisega.

Larry Davidi poolt suurepäraselt mängitud peategelane Boris jõuab filmi lõppedes tõdemusteni: “Kuigi klišeede kasutamine on labane, siis mõnikord on klišee parim viis asjade kirjeldamiseks” ja “Mis iganes viib sind rahuloluni on õige.” Ja küllap nii õige ongi.

Ninja Roboti TOP 6: 2009. aasta parimad komöödiad.

Kuna eelmine aasta tiksub päev-päevalt kaugemale, siis tundub paslik ära mainida 6 parimat eelmisel aastal linastunud komöödiat.

Ääremärkused:
* Arvesse lähevad vaid Eestis linastunud komöödiad.
* Ma hindan ainult komöödiad ja oma sittuse pärast naljakad filmid tabelisse ei mahu. G.I.Joe näiteks oli eelmise aasta üks naerutavamaid filme, sest oli piinlikult halb.
* Ma hindan filme naljakuse alusel ja igasugused head ka komöödiana liigitatavad film a la Mary and Max ja Castaway on the moon jäävad tabelist välja, sest nende väärtus seisnes muus.
*Ma loodan, et mul midagi olulist nägemata pole jäänud eelmisest aastast. Ehk Coenite uus tükk võiks olla veel selline film, mis tabelisse murraks. Aga las ta olla.

PS: Tabel täiendatud hiljem (17.01), sest suurepärane (pealkirjata) unus täielikult tabeli koostamise hetkel

Niisiis, alustagem:

6. koht – (Untitled)/(Pealkirjata)

Okei, see film sai nüüd veidi hiljem siia lisatud. Kuid suurepäraselt modernkunsti tögava linateose mainimata jätmine oleks väär mis väär. Diipmuusikat viljeleva ansambli liiderinstrumentalist Goldbergi ämbristseen oli tänavuse aasta üks suurim jook-ninast-välja stseene.

5. koht- Brüno

Kuigi Brüno oli võrreldes Boratiga räigelt võlts ja ka vähem humoorikas, siis tabelisse pääsemiseks piisab sellestki, sest naerutavaid kohti oli küllaga. Näiteks technomuusika taktis tantsiv peenis. Õhus on ikkagi küsimus “mis edasi?”, sest Sacha Baron Cohenil on tegelaskujud otsas. Kuid samas on mehel julgust ja annet niivõrd rohkelt, et lausa patt oleks seda edaspidi keskpärastes kõrvalosatäitmistes raisata.

Brüno: [about the baby in his arms] I swapped him.
African-American Lady: Swapped the baby for what?
Brüno: For an iPod.

4. Bunny and the Pull / Jänku ja pull

Potensiaalse kultussarja Mighty Boosh lavastaja esikfilm Jänku ja pull on visuaalselt üks eelmise aasta huvitavamaid filme ja juba seetõttu peaks kuuluma iga filmisõbra kohustusliku vaatamise hulka. Iseasi muidugi, kas säherdune veiderdamine meeldib.  Samas lugu on ka naljadega, mis kohe kindlasti ei sobi kõigile. Veini trimbanud mina olin igatahes ekstaasis ja emase koera nisast piima joomise naljad on just minu masti huumor.

3. Black Dynamite

Black Dynamite oli selline film, mida ma järgneval ööl nägin unes. Jooksin koos lahedate mustanahaliste meestega ringi ja kõmmutasin pätte oma hiiglasliku relvaga. Kriipi staff, sest ma tavaliselt filme unes näe. Scott Sandersi kummardus vanakooli kõvaneeger-politseifilmidele a la Shaft on üks viimase paari aasta säravamaid paroodiaid ja kuratlikult naljakas film. Geniaalsed dialoogid, “kogemata” kaadrisse ilmuvad mikrofonid ja muud paariaastakümne tagustesse filmides olnud prohmakad, tobedad kaklussteenid ja plahvatused. Üks väheseid filme, mida võib vaadata julgelt mitu korda ja ikka on naljakas. Kui linateose lõpp nii ära ei vajuks, siis lennanuks film isegi veel kõrgemale.

Black Dynamite: You diabolical dick shrinkin’ mother fuckers!

2. Hangover/Pohmakas

Mehed ärkavad peale pohmelli üles, on sattunud rämedatesse sekeldustesse, aga ei mäleta sellest midagi. Märksõnad: tiiger, Mike Tyson, kadunud peigmees, Jägermeister ja narkootikumid, kana, laps, politseiauto.

Alan Garner: Gambling? Who said anything about gambling? It’s not gambling when you know you’re gonna win. Counting cards is a foolproof system.
Stu Price: It’s also illegal.
Alan Garner: It’s not illegal, it’s frowned upon, like masturbating on an airplane.
Phil Wenneck: I’m pretty sure that’s illegal too.
Alan Garner: Yeah, maybe after 9/11, where everybody got so sensitive. Thanks a lot, Bin Laden.

1. In the Loop/Telgitagused

Ja parima komöödia eelmisel aastal sepitses Briti lavastaja Armando Ianucci. Poliitiliste võimumängude telgitagustest rääkiv film Telgitagused. Suurepärased mahlakad dialoogid ja jabur tegevustik- poliitpila oma parimas kastmes. Kuid filmi põhimõnu on siiski rollisooritustes: Peter Capaldi mängitud Malcolm Tucker on aasta kõige ropum ja kõige naljakam tegelaskuju. Ülivõimsalt. Samas kogu näitlejaskond teeb nii meeldejäävad osad, et vaatad ja itsitad.

Malcolm Tucker: You, hey, put the snifter out there that if the BBC ambushes a minister with another surprise question about the war, I’ll drop a bomb on them.
Judy: I can’t do that, can I? That’s political.
Malcolm Tucker: Does that not fit within your purview, Marie Antoinette? Why don’t you just scuttle off back to fucking Cranford and play around with your tea and your cakes and your fucking horse cocks. Let them eat cock!
[to Toby]
Malcolm Tucker: Hey, you! Ron Weasley, you do it.

RIIGIREETUR

Riigireetur

Eesti

2009

Käsikiri: Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, rezhii: Erle Veber.

Fakit, viimasel ajal on blogimine soiku jäänud. Kuna ma üritan kirjutada ainult filmidest, mis jooksevad hetkel Eestis kinos või hiljuti jooksid kinos, siis eriti pole millest kirjutada, sest kinno pole ammu jõudnud.

Et ükspäev eeskujulik 2009. aasta täispikkade Eesti filmide edetabel ära teha, siis räägiks eelmekiks dokumentaalfilmist nimega Riigireetur. Kuna seltsimees Simmi skandaal oli nii massiivne, siis mõtles härrasmees Kärmas ja tema kompanjonid, et antud teemast Pealtnägija lõiku oleks maru nüri teha ja otsustasid teha hoopistükkis täispika dokumentaalfilmi. Samas oli tervel filmi Pealtnägija hõng juures ja pidevalt oli tunne, et nurga tagant hüppab välja noor-ja-habetunud-pseudo-Vahur-Kersna ja küsib kõrgendatud häälega Simmi vanatädilt: “KAS HERMAN OLI NOORENA KA TUBLI POISS?” Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud.

Filmi võib jaotada kaheks: Esimene pool tutvustas Simmi lapsepõlve ja oli proovitud välja noppida põnevaid seike mehe lapsepõlvest, mis justkui vihjanuks mehe tulevasele “karjäärile”. Samas olid need väljanopped nii rämedalt kontekstist välja rebitud ja stiilis “Herman Simm jagas koolidevahelisel kolmikhüppevõistluses seitsmandat kohta koos Dmitri Ustjahahafanoviga, mis tõestab selgelt, et Simmile meeldis juba lapsepõlves venelastega asju jagada.” Okei, päris selliseid näiteid polnud, kuid tõsimeeli esitati kahinaid “Räägitakse, et just Simm tegi Interrindlastele Toompeal värava lahti.” Kes, kus ja millal rääkis? Säärased mulliajamised võiks jääda Ameeriklaste juust-dokumentaalidele ja ma mõtlesin, et hakkan parem TV3e peale Ben Stilleri komöödiat Meet the Parents vaatama.

Kuid mida lähemale dokfilm tänapäevale jõudis, seda põnevamaks kogu lugu läks. Eriti kuldaväärt olid kõiksugu dokumentaalkaadrid Simmist endast, kus ta näitas kuhu ta venelastele filmilinte poetas ja kuidas ta kinni võeti ja  intervjuunopped, kus mees absoluutselt ei kahetse tehtut. Lisaks kogu Simmi suhtlemine oma kontaktisiku(te)ga: ristid Saue elektronipostidel, kokkusaamised Nõmme rongijaamas ja nii edasi.

Oleks see alguse huina-muina ära jäetud, siis oleks tegu aplausi väärt sooritusega. Praeguses vormis on tegu “parem kui Meet the Parents” filmiga, mis on kah tegelikult ju hea hea sooritus.

SHERLOCK HOLMES

Sherlock Holmes imdb’s

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Guy Ritchie

osades Robert Downey Jr, Jude Law, Rachel McAdams, Mark Strong jpt.

Mis kuradi Sherlock Holmes see nüüd oli? Räpakates baarides raha peale rusikavõitlusi pidav alkohoolik, kelle kaaslaseks on pea sama kõva võitleja doktor Watson. Sherlock Holmes`st oli asi väga kaugel- pigem oli tegu Surmarelva filmiseeria tuulevarjus tehtud märulikomöödiaga. Räpakas pasahunnikus elav möllumees ja tema paarimees, kes iga 10 minuti tagant kordab “I`m too old for this shit.” On ju tuttav? Poleks Mel Gibson hulluks läinud ja Glover vanaks jäänud, võinud need kaks härrameest vabalt ise mängida Holmesi ja Watsonit ja filmi nimi oleks olnud “Surmarelv 5: ajarännak paarisaja aasta tagusesse Londonisse”.

Filmi “Sherlock Holmes” näol on tegu väga korraliku meelelahutajaga, sellest ei saa üle ega ümber. On plahvatusi, on nalja, on taga-ajamisstseene, võitlusstseene ja kõiki muid stseene, mis säherduses plaksumaisifilmis peavas olema peavad. Kuid vajaka jääb kahest asjast: heast stsenaariumist ja Guy Ritchie nüüdseks juba kaotsi läinud geniaalsusest. Kui keegi paneb filmile nime maailmakuulsa detektiivisarja järgi, siis võiks filmis olla ka põnev juhtum, mida uuritakse. Kuid kahjuks jäi kogu lugu oma põnevuse poolest Doyle`i raamatutes toimunust valgusaastate kaugusele. Oli küll mõistatuslikke kadumisi ja muud hääle detektiivifilmi omast, kuid kõik see oli lihtsalt igav ja mõttetu. Ka Guy Ritchiet väga palju filmis polnud- paar korda kiirendust, paar korda aeglustust ja kõik. Miskipärast ootaks sellelt härrasmehelt rohkem mängimist ja lõbutsemist. Filmi alguses olnud stseen, kus Holmes mõtles läbi, kuidas ta nurga tagant tulevale mehel tappa annab ja siis tolle lals-laks-laks-laks-laks kahjutuks tegemine oli cool, kuid jäi üheks harvaks sähvatuseks. Mida lõpu poole film liikus seda jaburamaks ja tobedamaks film läks, millest on maru kahju.

Filmi päästavad tegelikult näitlejad. Kui preili McAdams oli ülimalt nüri ja filmi abslouutselt mitte-sobiv, siis kõik teised tegelased olid lahedad. Downey juuniori ja Law vaheline keemia toimis suurepäraselt ja kahe vastandliku mehe tülitesemist oli nauditav vaadata.

Järgmisena võiks näiteks Michael Bay ette võtta Poirot loo, kus nimitegelast mängiks Jason Statham. Poirot istub rahulikult oma korteris, kui ühtäkki ründab teda 7 kurja terroristi. Oma kavalust ära kasutades murrab ta kõigi 7 murjami põlveluud just enne seda kui Hastings (Colin Farrell) kohale jõuab. Plahvatused, möll ja inspektor Jappi mängiv Megan Fox. Noh, Bay, teed ära?

Ninja Roboti TOP 6: Ägedamad Eesti filmiblogid 2009.

Mõtlesin, et esitan Soprano eeskujul samuti oma eelmise aasta filmistatistikat, kuid peagi adusin, et ma pole mingit filmipäevikut pidanud, sest päevikud peavad tüdrukud, ja sestap on nähtud filmide hulk üsna arvutamatu. Siiski blogi läbi lapates selgus, et ma eelmisel aastal vaatasin kinos umbes 80 filmi, millest 19 olid PÖFFi ja tema sõsarfestivalide raames. Oma kohalolekuga sai austatud 7 erinevat kino kahes erinevas linnas. Muudel viisidel vaadatud filmide hulka ei oska isegi arvata. Vaevalt mul päris 297 filmi kokku tuli a la Soprano, aga kuskil 200+ on neid film ikka. Saaks ka paremini, aga mul kipuvad sageli filmivabad perioodid tulema. Näiteks tänavune aasta on tulenevalt sessist ja uue aasta joovastusest alanud väga tasa ja targu. Ükspäev üritasin näiteks Whatever Worksi kodustes tingimustes vaadata ja jäin 20 minutiga magama. Kuna mul enda tegemistest midagi põnevat rääkida pole, siis mõtlesin, et parem kuldan üle teisi tublisid ja eeskujulikke kodumaiseid filmiblogijaid.

Alljärgnev miniatuurne edetabel tuli väga subjektiivne ja lühimäluga nagu ma olen, siis tabelis figureerivad enamasti 2009. aasta viimases kvartalis eeskujulikku tööd teinud härrasmehed. Nii jäid välja eelmise aasta esimesel poolelrassinud, kuid aasta lõpuks väsinud blogijad.

Kuid minu edetabel tuleb säherdune:

6. Joonas blogiga Pisut filmijuttu

Joonase 6. koht tabelis tuleb väikese avansina, sest (noor)mees on aktiivselt omi mõtteid esitanud veidi üle kahe kuu. Sellal kui nii mitmedki blogijad kipuvad jube pikalt heietama, siis Joonase on täpne ja konkreetne. Mulle selline stiil meeldib. Pane samas tempos edasi!

5. Ralf blogiga  Fletchu…ja filmid

Ralf vahepeal kirjutab, siis kaob ära, kirjutab, kaob ära ja niimoodi järjepidevalt terve aasta. Kuid kui kirjutab, siis mahlakalt ja hästi.

4. Malcolm Lincoln blogiga filmiblog

Malcolm Lincoln kirjutab harva, aga siis põhjalikult ja süvitsi minevalt. Kõige asjalikum blogi.

Huvitav, kas Malcolm Lincoln on kuidagi seotud ka samanimelise Eesti muusikakollektiiviga?

3. Kalver blogiga Onu Kalveri lühijutud liikuvate piltide ainetel ja Metsavana blogiga Full-Metal-Metsavana

Kolmandat kohta jäävad jagama kaks härrasmeest, kes on nii mitmeski mõttes sarnased. Meestel on sarnane filmimaitse ja nad räägivad enamasti filmidest, mida ma ise suure tõenäosusega ise ei vaata (kuigi Kalveril satub vähe ebafriigimat kraami ka blogisse). Samuti ühendab mõlemat meest ladus keelekasutus. Ühesõnaga ilusa keele ja hüva mõttega kirjutajad.

2. Xipe blogiga filmiblogi

Humoorikaim blogija, mis ma siin ikka muud hakkan ütlema.

1. Trash blogiga Trash Can Dance

Ja “Kuldne Robot 2009″ blogide kategoorias läheb Trashile. Teha järjepidevalt 3 postitust päevas ilma ennast kordamata ja nüriks muutumata on juba omaette saavutus. Kuid samas on pea kõikides postitustes ka sisu, mis sellest, et ma enamasti härrasmehe hinnetega enamasti nõus ei ole. Kahju ainult, et Trashilt pikki ja süvitsi minevaid jutte tuleb harva ja tellimise peale (loe: ainult Eesti filmidele ja Eesti plaatidele).

UP IN THE AIR

Õhus imdb’s

Ameerika ühendriigid

2009

lavastaja Jason Reitman

osades George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick jpt.

Ryan (Clooney) töötab suurfirmas, mis tegeleb inimeste vallandamisega. Kui kuskil on munadeta ülemus, kes ei suuda oma alluvaid lahti lasta, siis lendab Ryan kohale, vallandab viisakalt töötajad ja sõidab minema. Samas on Ryani töökoht ohtu sattumas, sest firma äsja ülikooli lõpetanud naistöötajal (Kendrick) on idee, kuidas meeletuid kulusid kokku tõmmata- kohapeale sõitmise asemel kava. Kuid kuna seni veel lokkab kõikjal majanduskriis, siis on Ryanil veel käed-jalad tööd täis ja ta veedab 350 päeva aastas kodus eemal- hotellides, lennukites, konverentsidel jne. Ryan on säärase elukorraldusega enam kui rahul ja ta lausa neab neid väheseid päevi, kui ta oma ühetoalises korteris niiöelda kodus on. Ühel järjekordsel õhtul suvalise suurlinna luksushotelli baaris istudes kohtab Ryan enda naisvastet elik samamoodi linnast linna lendavat karjäärinaist Alexit (Farmiga). Kahel kõrvuni karjääri uppunud keskealise töötaja vahel tekib omalaadne suhe, kus samasse linna sattudes hullatakse hotellitoas ja järgmisel päeval minnakse omi radu pidi edasi.

Jason Reitman tallub juba enda poolt sissekäidud radadel. Peategelast, kes teeb kummalist ja sisult räpast tööd nägime me filmis “Täname Suitsetamas” ning kiiksuga armulugu filmis “Juno”. Samuti suutis Reitman taaskord leida rollidesse lausa valatult sobivad näitlejad. George Clooney näeb välja täpselt selline karjäärimees, kes hotellitubade vannitoas võtab hellalt all baaris ära räägitud näitsikuid. Vera Farmiga on lihtsalt ilusaim 35+ naine maailmas ja preili Kendrick on mõrd mis mõrd. Rääkimata kõrvalosalistest, näiteks J.K “mitte enam OZi juhtnats, vaid väga arvestatav komöödianäitleja” Simmonsist ja Zach “peale Pohmakat mõtlevad kõik, et ma olen maailma naljakaim mees, aga tegelikult pole” Galamakranfakatialikaitisest. Lisame siia veel filmi päevakajalise hala vallandatud inimeste näol ja esmapilgul jääb mulje, et tegu lihtsalt peab olema aasta ühe säravaima linateosega. Oma matemaatika õpetajate suureks kurvastuseks pean ma nentima, et liidetavate summa alati ei võrdu..eem..liidetava summaga. Okei, see tuli päris jabur lause.

Kuigi filmis on kõik asjad omal kohal, siis kahjuks jääb stsenaarium muu kompoti kõrval äärmiselt lahjaks. Kõik üllatavad sisupöörded polnud üllatavad, naljad polnud naljakad, traagilised kohad polnud traagilised, säherdune tühjade eludega modernsete inimeste suhted on viimasel ajal iga teise romcomi teemaks ja nii edasi. Tegelikult on see üllatav, sest Reitmani  filmide kirss tordil on alati olnud stsenaariumi värskus ja vahedus.