YOUR HIGHNESS

Teie Kõrgeausus

2011

Ameerika Ühendriigid

lavastaja David Gordon Green

osades Danny McBride, Natalie Portman, James Franco jt

Ananassiekspressi taga seisnud David Gordon Green võttis eelmisest filmist kaasa Danny McBride`i ja James Franco, võttis kampa silmailuks Natalie Portmani ja Zooey Deschaneli ja kolis oma veiderdamistega mütoloogilisse mis-iganes-aega. Lugu ise on klaasikaline. Thadeous (McBride) on kuninga luuserist poeg, kes elab igapäevaselt voleskledes ja narkootikume tarvitades oma vanema venna Fabiousi (Franco) varjus. Järjekordselt vallutusretkelt naastes on Fabious leidnud endale näitsiku, kellega tahab kiiresti naituda. Kuid pulmad rikub ära kuri nõid, kes röövib mõrsja, et kahe täiskuuööl sellelt süütus võtta. Nii lähevadki Fabious ja vastumeelselt ka Thadeous oma saatjaskonnaga ohtlikule retkele, kus kohtutakse erinevate vähem või rohkem mütoloogiste elajatega, et pruut tagasi tagasi varastada. Lõpuks saavad kõik pahategelased surma ja peategelased ägedad naised.

Kohe peab ära mainima, et film on äraütlemata tobe ja kohati tundub, et McBride ja Best oleks justkui kaks varateismelist noort, kes filmi loomisel panustasid sellises vanuses kõige olulisemale: paljad tissid, rüütlid, koletised, osav naissõdalane Portmani näol ja rohked peenisenaljad. Mees ilma peeniseta, trofeeks võetud peenis ja naljad stiilis:

vangistatud naine: “Sa tahad mult süütust võtta, aga kas su peenis üldse toimib?”
kuri meesnõid: “Kui su vagiina on nagu mu käsi, siis ei tohiks probleeme olla.”

(Kui sul tekkis suule muie, siis see film on sulle)

Oleks ma praegu 14-aastane, siis ma ruigaks rõõmust. Praegusel hetkel laveeris terve film ”äge-liiga tobe” skaala keskpaigus ja pahatihti kaldus just sinna viimase poole. Lisaks visuaalsele lapsikusele ratsustati ka kõnes rohkete cocksuckide, fuckide, motherfuckeritega. Kuigi peab möönma, et piduliku “nõid võtab neitsilt süütuse” peo kutsumine fuckeringiks oli päris hea. Ühesõnaga kui sa leiad, et sinus on veel 14-aastast poissi (ja siinkohal ma ei mõtle 14-aastaseid tüdrukuid, kelles on sõna otseses mõttes 14-aastaseid poisid sees, vaid täiskavanuid, kes lähevad ekstaasi lapsikuste peale), siis võib silma peale panna. Muul juhul soovitaks pigem hoiduda. Minus on sellist varateismelist küll ja sestap olenemata aegalsest käimasaamisest ja tüütust lõpust väga halba mekki suhu ei jäänud.

LA MOSQUITERA

Moskiitovõrk imdb`s

Hispaania

2009

lavastaja Agustí Vila

osades Geraldine Chaplin, Martina García ja Emma Suárez

Tsiteerin: “PÖFFi vitamiiniprogrammi kuuluvad filmid, mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu. Üks on kindel, heatujufilmid on nad kõik.”

Antud vitamiiniprogrammi kuuluva filmi puhul olge veidi ettevaatlikud. Nagu tragikomöödiatega vahel ikka juhtub on antud filmis tragisust rohkem kui komöödiat. Filmis keskmes on kolmeliikmeline perekond. Kui filmi alguses on tegu lihtsalt kummalise perekonnaga, kuhu on tekkinud kellegi teadmata järjekorda koer, millest tekib väike tüli. Perekond nagu perekond ikka väikeste ja suuremate hõõrdumistega. Kuid ei lähe palju aega mööda kui olekord on selline (no põhimõtteliselt spoilerdan):

Ema- vägistatud
Isa- prostituudi püsiklient
Poeg-  narkar
Ema õde- lapsepiinaja
Isa vanemad- suitsiidsed

Jah, ma saan aru, et kogu vanemluse ja muu temaatika jaburus oleks pidanud tekitama huumorisädeme, mis oleks üle ujutatud üldise masendustulvaga. Vähemalt ma eeldan, et Vila tahtis oma filmi nii üles ehitada.  Ja siiski…Heatujufilm maiäss, kui  just viimane stseen kõrvale jätta, mis paljuski ka päästis filmi minu silmis. Ühesõnaga. Karlovy Varyst peaauhinnaga koju läinud film minu teetass polnud.

DESPICABLE ME

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.

RED

Red – Eriti ohtlikud eruagendid imdb`s

2010 lavastaja Robert Scwentke

osades Brüce Willis, Morgan Freeman, John Malkovich jne peerud Rahulikult laupäeva varapärastlõunal veini trimbates ja blog.tr.ee keskkonnas ringi traavides jääb silma, et kahetsusväärselt väheseks on jäänud härrasmehi, kes viitsivad igapäevaselt kirjutada tobedatest ja vähemtobedatest kinos jooksvatest filmidest. Nii tekkiski tunne, et peaks blogi pöördesse ajama ja tühimiku taaskord täitma. Iseasi muidugi palju ma töö kõrvalt kinos jõuab käia- nii rahalises kui ajalises perspektiivis. Aga kuus paar külastust ikka sigineb. Liiatagi satub ikka ja jälle kokku inimestega, kes ka reaalselt mu kirjutisi olevast lugenud. Mis on ju iseenesest nunnu ja julgustav. Aga nüüd filmi juurde…

Red on ilmekas näide sellest, kui tähtis on kassahittide puhul ajastus. Aastaid oli olukord, kus Hollywoodist tulid üdini tõsised põnevikud/märulid: kurjad suurkorporatsioonid, peategelase persekäinud elu, vägivald. Lõbususfaktor viidi miinimumini ja verisusfaktor krutiti maksimumi peale. Nii tekkiski härrastel ühel õhtul mõte, et teeks filmi, kus vanakooli näitlejad lõbusas filmis kütaksid pahade persed kuumaks. Kuid kahjuks on selline film juba tänavu linastunud. Tsiteerides Eesti raamatuklassikat- “Kui Scwentke oma vanurid-kickivad-ässi filmiga kinodesse jõudis oli Stallone jube oma vanurid-kickivad-äss filmiga koore riisunud.” Võrdlus on veidi meelevaldne, sest filmide loogika on erinev. Aga siiski. Tulnuks antud film aasta-paar varem välja, siis oleks kindlasti õhus särinat ja krabinat märgatavalt enam.

Ühestküljest muidugi vanurid möllavad loogika toimis. Leedi Mirren oli verejanulise killerina võluv, Morgan Freeman surmale võlgu oleva pensionärina Morgan Freeman nagu Morgan Freeman ikka ja John Malkovich CIAs töötades aastakümneid LSD mõju testinud paranoilise eruagendina lihtsalt superäge. Probleem tekib Bruce Willisega- nimelt näeb Bruce ikka välja nagu neljakümnendates märulistaar. Erektsioonihäiretest ja valutavatest liigestest pole haisugi. Kuid kuna Bruce on filmi peamine täht, kelle ümber kogu loo jutustamine on koondunud, siis see teeb filmist koheselt suvalise (Bruce Willise) põnevusfilmi. Veidi huumorit, veidi naistesebimist, veidi koonupeksu, veidi tulistamist- tüüpiline Willise shit, eksole. Plusspunktid tulevad filmile paari naerupahvaku ja efektsete inimeste õhkulaksmiste eest, kuid ülemulje jäi veidi munatuks ja hambutuks.

ROBIN HOOD

Robin Hood imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Ridley Scott

osades Russell Crowe, Cate Blanchett, Mark Strong, William Hurt jt.

Ridley Scott muutis kõigi mälumängurite elu raskeks. Kui varem oli Kuldvillakus küsimus “Antud Ridley Scotti filmis sureb vana kuningas ja troonile tuleb noor ning tropp valitseja. Uue valitseja võimu all satub übersõdalane põlu alla”, siis oli vastamine lihtne ja sai öelda “Mis on Gladiaator.” Nüüd on vastuseid kaks  ja mine sa võta kinni, kumba filmi mõeldakse. Linna peal liiguvad igatahes jutud, et Ivo Linna, Indrek Salis ja Jevgeni Nurmla on väga pissed.

Tegu on niisiis Robin Hoodi sünnilooga, a la Batman Begins. Olgem ausad, laante vahel ratsutavast vibukütist, kes laseb vibu ja röövib rikkaid ja on heategija, polnud haisugi. Vibu lasi Russel Crowe umbes-täpselt 3 korda ja lahingutes trippis Robin Longstride hoopistükkis haamriga ringi. Haamriga! Umbes sama jabur nagu Edgar Savisaar, kes hoiab ise oma vihmavarju. Ühe korra rööviti küll kirikuvanker, aga noh, see pole see. Pateetiline “Robin su surnud isa oli vinge visionäär, kes tahtis riiki demokraatia tuua ja sa mine ja räägi mäe otsas ja kõik sõdurid ja kuningad kuulavad sind” pask oli kohe päris piinlik.

Tegelikult oli häirivaid faktorid veel. Miks olid kõik prantslased tropid? Mis mõte oli Nottinghami Šerifi tegelaskujul? Miks nägid prantslaste sõjalaevad välja nagu sõjalaevad teisest maailmasõjast? Film oli küll igati professionaalne ja korralike lahingustseenidega ja äge, kuid sellist õiget minekut ei saadud kuidagi üles. Gladiaatori suguseks suurfilmiks polnud piisavalt stoorit ja mõnusalt ladna ajaviitefilmi kohta oli lõbusust vähe.

DID YOU HEAR ABOUT THE MORGANS?

Kuhu Kadusid Morganid? imdb’s

USA

2009

lavastaja Marc Lawrence

osades Sarah Jessica Parker, Hugh Grant, Sam Elliott, Mary Steenburgen jt.

Kui juba romantiliste komöödiate lainele sai mindud, siis millalgi ammu sai kinos vaadatud ka teist nunnufilmi. Vastupidiselt valentiinipäeva filmile, kus valdavalt mängisid noored ja ilusad, siis Morganite kadumise filmis lasti püünele vanurid. Kunagine silepoiss Hugh Granti nägu sarnaneb nüüdseks minu 2 tundi vannis ligunenud näppudega ja Sarah Jessica Parker pole ka enam see Sarah Jessica Parker, kes kunagi alaealise minu pühapäeva õhtuti tv3`st Seks ja Linna vaatama meelitas.

Tülis ja lahutamise veerel olevad kõrgelennulised linnainimesed Paul ja Meryl satuvad tunnistajakaitse raames New Yorkist Wyomingis asuvasse väikekülla, kohaliku politseinikest vanapaari kaitse ja hoole alla. Vaadates filmi tekkis tunne,et ma olen sattunud hiilgaslikku deja vu masinasse- no tõesti, tegu on erinevates variatsioonides sadu kordi läbi mängitud romantilise komöödiaga. Aga väga hull see film ka nüüd polnud- oli paar naerutavat kohta, Sam Elliot vunts-šerifina oli nauditav ja üleüldse oli film tänu vähesele pretensioonikusele lihtne ja vaadatav.

DAYBRAKERS

Vampiirimaailm imdb`s.

USA

2009

lavastajad vennad Spierigid

osades Ethan Hawke, Willem Dafoe, Claudia Karvan jt

On aasta 2019. ja ülemaailmne Videvikumaania on läinud üle käte. Suurem osa elanikkonnast on muutunud vampiirideks ja inimkond on väljasuremisohus. Kuid hädas pole ainult vähesed alles olevad inimesed vaid ka vampiirid, sest “pole inimesi, pole verd”. Nii proovib suur vampiirikorporatsioon erinevaid viise vere tootmiseks: inimeste lüpsmine a la Matrix, kunstvere valmistamine ja nii edasi. Kogu selle protsessi eest kannab hoolt vampiir nimega Edward, kellel endal on kogu vampiiripasast kopp ees(Mille kuradima pärast on vampiirifilmi peategelase nimi Edward nagu ühel teisimelisi hullutaval vampiiripoisil. Lõhnab odava populaarsuse otsimise järele). Varsti tulevad mängu ambudega vampiire tapvad inimesed eesotsas Dafoega, kellega Ets lööb kampa ja mutanteerunud vampiirid.

Idee vampiirimaailmast, kus päeval on tänavad inim- ja vampiiritühjad ning alles öösel tulevad teravhambad oma kodudest välja, et elada tavalist elu, on mõnusalt värske. Ka filmi esimene kakskolmandik oma liigtarbimise sotsiaalkriitilise tausta ja mõõduka märuliga on mõnus. Kuid ühel hetkel kaob kogu värskus ja filmi mattub tuhandeid kordi nähtud valemi alla, kus esmapilgul halvad tegelased muutuvad heaks, head muutuvad halvaks, kuri lõpuboss saab teenitud palga oma surma näol ja head sõidavad vanakooli Ameerika autoga päikeseloojangusse. Potensiaaliga vampiirifilm, mis lõppeks muutub vaadatavaks popkornikaks.

THE BOOK OF ELI

Eli raamat imdb`s.

Ameerika Ühendriigid.

2010.

lavastajad vennad Hughes`id.

osades Denzel Washington, Mila Kunis, Gary Oldman jt.

Post-apokalüptiline Põhja-Ameerika on muutunud inimtühjaks põrguks. Mööda kõrbestunud loodust rändavad ringi röövlid, vägistajad ja kaabakad. Räämas väikelinnades toimub liiderdamine, tapmine ja prassimine. Kogu selle moraalse kaose keskel kõnnib mõistatuslik Eli. Juudi nimega mustanahaline mees on teel läände kaaslaseks hiiglaslik nuga ja muud relvastik, millega ta teele sattuvatel pahandustel päid otsast rapib, mp3 mängija ja hoolikalt märssi pakitud salapärane raamat. Ühes patulinnas saab Eli endale kaaslaseks Solara (bädäss relvatšikina meelierutavalt kuum Mila Kunis) ja kurjaks vaenlaseks sedasama raamatut ihaleva Carnegie (Oldman).

Kristlik märul näib olevat uus Hollywoodlaste lemmikžanr. Äkki Eestigi kinodesse jõudvas Legion`is peavad inglid Miikael ja Gabriel massiivseid kaklus- ja relvalahinguid  ning film The Road olevat niisamuti post-apokalüptiline kristluse ülistamine, siis Eli Raamat sammub sarnastes jalajälgedes. Piiblit tariv ja vabadel hetkedel piiblist tuge saav Eli on samal ajal esmaklassiline tapja, kes rahumeeli võib maha tappa pubitäie pahalasi. Huvitav, kas tegu on kristlase uue lähenemisega, et noori religiooni juurde meelitada. “Loe piiblit ja suudad terve Nimeta baari laiali lammutada.” Okei, linateose mõte on küll muus, kuid filmi tugevaimaks ja meeldejäävamaiks küljeks (Mila Kunise kõrval) on suurepäraselt teostatud taplusstseenud, mida (kahjuks) oli filmis vaid kaks tükki, kui üks parem kui teine. Esiteks stseen, kus näidatakse Elit võitlust silla all mitme teeröövliga vaid mustade siluettidena (vaata allolevat pilti) ja teiseks baarikaklus, kus kaamera teeb ringe ümber trobikonna kurja tüübi, kellel Eli nagu möödaminnes rapib päid otsast. Vennastele Hughesidele peaks üldse krediiti andma, sest kogu kaameratöö oma leidlike nurkade ja üleüldise väljanägemisega oli seksikas nagu Mila Kunis.

Sisuline piiblijant mulle nii väga peale ei läinud. Öeldakse, et sõda sai alguse religioonist ja samas on just piibel teos, mis tooks moraali ja õnne maailma tagasi. Mida-mida? Või prooviti vihjata sellele, et ilus maailm sai koleda lõpu “tänu” pahale religioonile, mis on teadagi mis. Või taheti öelda, et religioonist peab ammutama vaid head ja halbades kätes vale sõnumi levitamisel läheb asi hapuks? Ühesõnaga muutus lahe maailmalõpu vestern tobedaks ”kes usub, see suudab” hosanna lugemiseks. Säherdune mekk jäi suhu, kui spegetivesterkinas hea ja paha lepivad lõpustseenis ära ning hakkavad üheskoos härdalt kanu ja maisi kasvatama.

THE MEN WHO STARE AT GOATS

Mehed, kes jõllitavad kitsesid imdb`s

Suurbritannia/USa

2009

lavastaja Grant Heslow

osades Ewan McGregor, George Clooney, Jeff Bridges, Kevin Spacey jt.

Lähis-Idas head lugu otsiv reporter Bob (McGregor) kohtub kohalikus baaris endise Ühendriikide sõjaväelase Lyn`iga (Clooney). Lyn räägib noormehele, kuidas ta oli kaheksakümnendatel Ameerika armee salajases väeosas, mis treenis diviisi “Rahusõdurid” all vaimselt võimekaid sõjaväelasi. Reporter, kes haistab hea loo kirjutamise võimalust, haarab õlekõrrest kinni ja läheb Lyn`iga omalaadsele road-tripile Iraagi kõrbes.

Jon Ronsoni samanimelisel raamatul põhinev linateos koosnebki valdavalt eelmainitud kahe mehe road-tripist ja Clooney tegelaskuju flashbackidest sõjaväkke, kus rügement sõdureid proovis end hipiülemus Bill Django (Bridges) eestvedamisel narkootikumide ja meditatsiooni abil muuta super-munk-sõdur/Jedideks, kes tapavad pilguga kitsesid ja kõnnivad läbi seinte.

Film on kohati küll päris humoorikas,

kuid üldmulje jäi siiski lahjaks. Filmil lihtsalt polnud mõtet sees ja üleüldse tundub, et raamatu potensiaali ei suudetud täielikult ära kasutada (kuigi ma pole raamatut lugenud). Nüri värk ühesõnaga.

Üle ja ümber ei saa ka filmi neljast staarist- Clooney, McGregor, Bridge ja Spacey. Mis nende meestega juhtunud on? Okei, Clooney on klassikaline ilusmees ja ilusmehed lihtsalt ei oska nalja teha (võtame kasvõi Eestis seksikamateks valitud mehed- enam ebahumoorikamaid tüüpe kui Veberid, Täärid ja Toomed annab otsida, eksole)  ja sestap oli ka George oma elemendist väljas. Kuid ülejäänud kolme meest ei võetaks selliste sooritustega Vasalemma Amatöörteatrissegi tööle. Eriti kahju on mul Kevin Spacey`st, kes oli eelmise kümnendi üks lahedamaid näitlejaid (Se7en, Usual Suspects, American Beauty jne), kuid sellel sajandil on mees ainult ja ainult kräppi tootnud. Viimane aeg oma mojo Dr.Evililt tagasi varastada, härra Spacey.

$9.99

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…