PERCY JACKSON & THE OLYMPIANS: THE LIGHTNING THIEF

Perseus Jaakson ja olümplased: välguvaras

USA

2009

lavastaja Chris Columbus

osades mingid imelikud noornäitlejad ja lisaks Pierce Brosnan, Uma Thurman, Sean Bean ja teised.

Härri Potter USA moodi. Getokoolis käiv Percy saab ühel päeval ootamatult teada, et ta on Poseidoni poeg ja teda süüdistatakse Zeusi välgu varastamises. Percy on suures hädaohus, sest kogu mütoloogia tahab temalt välku (mida tal pole) kätte saada ja nii pagendatakse nooruk “Pooljumalate laagrisse”.

Remark: Arvestades seda, et seal laagris oli rohkem inimesi kui Antsla laadal, siis võib järeldada, et turvaseks jumalate seas päris in veel pole.  Percy Jacksoni järg võiks rääkida sellest, kuidas Poseidon saab urkabaarist korjatud naiselt HIVi ja Percy läheb oma kasuisa letaalsele haigusele ravi otsima.

Igatahes põgeneb Percy koos sõbranna ja iga noortefilmi kohustusliku neeger-sidekickiga laagrist ja kamp läheb üheskoos roadtripile läbi Ühendriikide, et Percy süüst puhtaks pesta.

Kõigepealt peab alustama sellest, et nii mannetut näitlemist pole ma ammu näinud.

(Stseen: Percy ärkab peale paaripäevast teadvuseta olekut ärkvele ja neeger-sidekick Grover räägib noormehele šokeerivaid uudiseid)

Grover: Hea, et sa ärkvel oled, sa olid mitu päeva teadvuseta

Percy:

Grover: Mul on sulle hea uudis, sa oled pooljumal

Percy:

Grover: Ja mul on sulle ka üks paha uudis- su ema on surnud.

Percy:

(läheb 10 sekundit mööda ema surmateatest)

Percy: Mmm, kes see kena beib seal on?

Keegi isegi ei üritanud filmis näidelda. Uma Thurman madupeana oli kohutavalt piinlik nagu ka Sean Bean ja Steve Coogan. Ainult Pierce Brosnan leidis ”ülakeha kodutu mees-alakeha hobune” rolli mängides endale väärilise rolli. Palju õnne Pierce.

Häirivaim asi kogu filmi juures oli räme Hail Ameerika rõhutamine- Hades elab Hollywoodi all, Medusa kuskil Nashvilles, Zeus Empire State Buildingu tipus ja nii edasi. Mida kuradit? Miks peaks värav Olümposesse avanema Empire kuradima Buildingu katuselt.

Mul oli filmiga veel omalaadne probleem. Kuna ma samal ajal lugesin Fear and Loathing in Las Vegase raamatut, siis ühel hetkel muutus kogu härripotterlik lastefilm minu jaoks noorte narkosõltlaste American Dreami otsinguteks, kus ohtralt psühhotroopseid ained tarbides sõideti põiki üle Ameerika. Vahepeal läksid vihjed narkootikumidele väga ilmseteks, nt kui noored oli Las Vegases ja tarbisis seal “maagilisi lootoseõisi”, mille tulemusel nad panid 5 päeva järjest, ilma vahepeal magamata, pidu ja rebisid naisi. Samuti poleks ju väga ebaloogiline, et peale nädalast narkotrippi hakkaks sulle tunduma, et Empire State Buildingu katusel asub Olümpos. Aga ükskõik, mis nurga alt filmi vaadata- heaks see ei muutu nagunii.

THE IMAGINARIUM OF DOCTOR PARNASSUS

Doktor Parnassuse imaginaarium imdb’s

Ühendkuningriigid/ Kanada/ Prantsusmaa

2009

lavastaja Terry Gilliam

osades Christopher Plummer, Lily Cole, Heath Ledger jt.

Mööda tänapäeva Londonit sõidab ringi eriskummaline hobuvanker, mis on elu- ja tööpaigaks kirevale seltskonnale. Vankris, mis paari kiire liigutusega muutub Doktor Parnassuse Imaginaariumi nimeliseks tsirkuselavaks, elavad ja töötavad Doktor Parnassus (Plummer), tema viimaseid päevi oma 15. eluaastat nautiv tütar Valentina (Cole), kääbus Percy ja noormees Anton. Ringi sõitev seltskond pakub soovijatele võimalust astuda peeglitagusesse imemaailma, kus nad kohtuvad enese unistustega. Pea liitub seltskonnaga ka salapärane noormees Tony (Ledger). Kuid kummalise seltskonna niigi keeruline elu on minemas veelgi keerulisemaks. Nimelt tegi doktor Parnassus tuhatkond aastat tagasi tehingu kurjuse kehastus Mr.Nickiga (Tom Waits), mille tulemusel sai doktor elada igavest elu. Kuid diiliga kaasnes klausel, et Parnassus peab loovutama oma tütre, kui sellel täitub 16 eluaastat.

Tegu on üpris eriskummalise filmiga nagu Terry Gilliamile ikka kombeks. Gilliam on Tim Burtoni kõrval üks omanäolisemaid laiatarbe filmilavastajaid- kas Gilliam on vaese mehe Burton või Burton on vaese mehe Gilliam jäägu igaühe enda otsustada. Kuid kindel on see, et nende kahe mehe fantaasialendudel pole piire. Ka Doktor Parnassuse Imaginaariumi puhul on Fear and Loathing in Las Vegase ja Brothers Grimm`i looja fantaasial lennata lasknud. Kiiksuga tänavapilt, kiiksuga tegelased ja eriskummaline peegli-tagune-maailm. Miskipärast näeb suurem osa filmist, eriti peegli-tagune-maailm, äärmiselt juustune välja. Huvitav, kas stuudiod ei julenud kahtlasele projektile piisavalt füüri lasta või oli säärane võltslikkus Gilliami enda nägemus. Igatahes on üheksakümnendate tasemel arvutigraafika silmale kriipiv ja ehk ainus asi, mida filmile ette heita. Kõige muu meeldimine on juba maitseküsimus ehk kui väga filmivaatajale kokkulagunemise äärel olev ja imelike sisupööretega loo ülesehitus imponeerib. Mulle on Terry Gilliami friiklikus igatahes alati meeldinud.

Antud filmi puhul peaks vistitsi ära mainima ka Heath Ledgeri, kellele see jäi viimaseks rollisoorituseks. Äge näitleja oli, pole midagi öelda. Jude Law ja Colin Farrelli äärmiselt mannetud asendus-osatäitmised näitasid ilmekalt, kui väärt veidriku filmimaailm kaotas.

Heath Ledger Deppi, Law ja Farrelli moodi.

CORALINE 3D

Ameerika Ühendriigid  2009
lavastaja: Henry Selick
stsenarist:  Henry Selick (Neil Gaiman’i raamatu põhjal)
osades: Dakota Fanning, Teri Hatcher, Keith David jpt.

Coraline kolib oma vanematega suurde vanasse majja ja kuna ta vanemad on koguaeg ninapidi tööasjades hakkab uudishimulik plika majas ringi vaatama. Nii avastab ta ühes toas tapeedi all väikese ukse, kuid see on kinni müüritud. Pettunult läheb ta magama, öösel aga näeb majas hiiri ja neile järgnedes leiab salajase ukse tagant parallelse maailma. Kõik oleks just kui samamoodi, kuid kõigil on nööbid silmadeks ja tema teine ema ja teine isa on palju lõbusamad ja tahavad mängida ja teevad kõike muud toredat. Teine maailm tundub parim koht maailmas, kuid see kõik võib petlik olla. 

Film näeb ülihea välja. Selline mõnusalt sünge ja samas ilus ja värviline. Nii palju on vaeva nähtud kõigi pisemategi detailidega ja fantaasia on piiritu. Kuna tegemist on nukufilmi mitte animatsiooniga, siis ma isegi ei julge ette kujutada millist vaeva selle tegemine nõudis. Ja siis veel need tegelased: uudishimulik siniste juustega plikatirts Coraline, töösse mattunud aianduskataloogi kirjutavad vanemad, tüütu ja ülijutukas naabripoiss Wybie (why-were-you-born), hiiretsirkust treeniv ja peete armastav venelasest naabrimees mr Bobinsky, šoti terjereid armastavad briti vanaprouad ning rääkiv must kass. Tõeliselt mõnus kompott. Natuke nalja, parasjagu jubedust ja palju, palju silmailu. 

Kahjuks ei olnud tegevustik just nii kaasahaarav kui oleks lootnud, poindini jõudmine võttis üsna kaua aega ja lõpp tuli väga kiiresti. Samas aga olid 3D effektid päris uhked ja pildilise poole pealt oli kõik väga super. Ja kindlasti ei ole tegemist vaid lastele mõeldud filmiga, kõigil tasuks ikka ära vaadata.