Archive for October, 2008

MINA OLIN SIIN

Posted in 2008, Eesti, põnevik on October 30, 2008 by Kalju

Eesti, 2008
lavastaja: René Vilbre
stsenarist: Ilmar Raag (Sass Henno samanimelise romaani põhjal)
osades: Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus Prangel, Lembit Ulfsak, Marilyn Jurman jpt.

Lugu ühe lausega:

Trainspotting Eesti moodi.

Kuidas oli:

See film räägib inimestest, kes on pidevalt su ümber. Minu jaoks on ta lapsepõlvesõber, kes on nüüdseks tapmise eest vangis istunud; Tüübid, kes räuskavad sõpradega rongijaamas viina juues, kuidas nad Tsoonis venelased paika panid ja nahkvestis mehed, kes narkolaksu all trammis su kõrvale istuvad ja viskavad nalja, kuidas nad sulle tappa annavad. Mõnele teisele inimesele on nad lihtsalt ebameeldiv seltskond ühistranspordis, töökaaslased (tervitaks Robertit sellega) või jõuk, kes viskas sisse su autoakna ja omastas endale su Blaupunkti automaki.

Antud filmis oli vaatluse alla võetud ühe noormehe elu sellises keskkonnas. Noormehe, kes tahaks ennast sellest kõigest välja rebida, ent mässib end aina sügavamale sisse. Nii nagu see asi ikka kipub elus olema: üks kuritegu viib teiseni, teine kolmandani ja kui sa lõpuks avastad, millises sügavas sitas sa oled, on juba hilja. Filmi tugevaim osa ongi Sass Henno poolt kirja pandud lugu, mis lajatab sulle veriste nukkidega näkku. Ja raamatus kajastatav olustik on väga oskulikult toodud kinolinale. Film ei tee allahindlusi- on verd, on tapmist, on tagaajamist, on realistlikku roppu kõnepruuki, on seksi igale maitsele (loe: nii tavalist mees naisega vahekorda kui ka vägivaldset mehe ja lapse vägistamist), on narkootikume, on agulimaju, on kõhedusttekitavaid Kopli baare. Niisiis kõike, mis oli raamatus.

Kuid siiski oli raamat parem. Raamatu sirgjoonelisus ja põnevus lihsalt ei kandunud filmi edasi. Samuti ei suutnud ma kuidagi ära harjuda Rasmus Kaljujärvega. Ta on selle rolli jaoks lihtsalt liiga nägus. Näiteks Tambet Tuisu ja Nikolai Bentsleri tegelaskujud olid täpselt kui Kopli baarist välja tiritud. Kaljujärvega seda tunnet ei tekkinud.

Kindlasti väärib eraldi ära mainimist filmimuusika. Soomlase Jimi Tenori ja Rainer Jancise loodud ja valitud muusika sobis antud filmi perfektselt.

Suuresti täna muusikale 3/5

Advertisements

DETSEMBRIKUUMUS

Posted in 2008, ajalooline, draama, Eesti on October 30, 2008 by Kalju

(Viisakas oleks blogi alustada kodumaiselt)
Eesti, 2008
lavastaja: Asko Kase
stsenaristid: Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre
osades: Sergo Vares, Liisi Koikson, Tõnu Kark, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Piret Kalda, Tiit Sukk jpt

Lugu ühe lausega:

Lugu sellest, kuidas noorpaar Tanel (Sergo Vares) ja Anna (Liisi Koikson) proovivad ellu jääda 1924. aasta kommunistide riigipöördes.

Kuidas oli:

Aasta aega tagasi oli mul vaja Tallinna kesklinnas tund aega laiaks lüüa ja nii ma seadsingi oma sammud legendaarsesse baari Levist Väljas. Sinna sisse mind siiski ei lastud, sest baari ees vedeles vanaaegne jalgratas, kõik kohad olid kahtlast tehnikat täis ning sildi “Levist Väljas” asemel oli silt “Kohvik” (või midagi muud säärast). Nii pidingi ma läbi lörtsi jalutades endale mõne muu istumiskoha leidma. Kui film “Detsembrikuumus” tuli kinolevisse polnud mul muud võimalust, kui minna vaatama, kas minu plaanid löödi sassi ikka õige asja eest.

“Detsembrikuumus” üllatas üpris positiivselt. Sisukirjelduse järgi võis oodata läigelt isamaalikku lahingufilmi koos mageda armulooga nagu oli seda “Nimed marmortahvlil.” Üsna pinnapealne ja mõneti mõttetu armulugu oli olemas, aga sellist paatoslikku isamaa eest surma minemist polnud. Ja see oli selle filmi ehk tugevaim külg. Sõjaväelased asusid lipitsedes vaenlase poolele või valisid Eesti päästmise asemel oma lähedas(t)e päästmise, sõjaväe juhtkond oli argpükslik, kõige kangemad Eesti vabaduse eest võitlejad olid siinsed eestivenelased ja filmi nö kangelane (väga hea osatäitmise teinud Tõnu Kark) jõi konstantselt klaaside kaupa viina ning oli purjus. Ma kujutan ette, et toonast olukorda oli vägagi tõetruult esitatud.

Tõnu Karku (Karki?) sai juba kiidetud, kuid tegelikult vääriks pai terve seltskond. Oma osadesse oli valitud väga tugevad näitlejad (veel võiks esile tõsta Mait Malmsteni revolutsiooni liidrina ning Juhan Ulfsaki ohvitserina) ning vaeva oli nähtud ka kõrvaosade mängijatega. Siit tekibki küsimus, et mille kuradi pärast oli vaja naispeaossa valida Liisi Koikson? Eestis on metsikult palju noori, ilusaid ja häid naisnäitlejaid. Miks ei võetud sellise suure eelarvega filmi mõnda neist? Okei, oleks peaosas olnud Lenna Kuurmaa (nagu oli juba linastuspäeval unustusehõlma vajunud filmis “Kuhu põgenevad hinged”) või mõni muu säherdune popstaar, siis sellest saaks veel aru, sest oleks lootust suuremale publikunumbrile. Aga Liisi Koikson? Oijah.

2,5/5

KDFSJLJT