DOUBT

Ameerika Ühendriigid, 2008.
lavastaja-stsenarist John Patrick Shanley.
osades Meryl Streep (õde Aloysius Beuavier), Philip Seymour Hoffman (isa Brendan Flynn), Amy Adams (õde James), Viola Davis (pr. Miller) jt.

doubt-poster

Kuuekümnendate Ühendriigid. St Nicholase kirikliku kooli direktrissi Aloysius Beauvieri jutule tuleb sama kooli õpetaja õde James, kes räägib oma kahtlustest, et kirikuisa Flynnil on mustanahalise õpilase Donaldiga “kahtlased suhted”, nagu alatihti kirikuisadel väikeste poistega. Direktriss otsustab kirikuisa valgustkartvad patud iga hinna eest päevavalgele tuua.

Film, mis põhineb režissöör John Patrick Shanley enda näidendil, kujutabki Isa Flynni ja direktriss Beauvieri vägikaikavedu. Meryl Streepi kehastatud direktriss peab ilma tõenditeta tõestama, et Philip Seymour Hoffmani mängitud isa Flynn on patuteos süüdi. Kahjuks kulutab John Patrick Shanley oma loos liialt vähe tähelepanu loole iseendale ja kulutab suurema osa energiast lihtlabasele kiriku mustamisele. Võtame näiteks tegelased: isa Flynn on kahepalgeline pedofiil, õde Beauvier on rangelt konservatiivne, lastega halvasti käituv ja vanamoodne vanatädi ja eeskujulik usklik õde James on  maailma naiivseim naisolend. Ülejäänud meessoost kirikutegelased on vabal ajal alkoholi tarbivad ja teisi tagarääkivad tropid ja naisliikmed ühe jalaga hauas olevad pimedad ja kurdid inimvared. Isegi mulle, kes ma olen elus kaks korda kirikusse sattunud ja keda pole ristitud, ei taha mitte kuidagi istuda selline must-valge “kirik on paha ja räpane, uslikud on rumalad ja naiivsed” suhtumine. Ma kuidagi ei taha uskuda, et tolleaegne kirikukool nii robustne ja vägivaldne koht oli. Vägisi jääb mulje, et  John Patrick Shanleyl on isiklik vimm antud institusiooni vastu. Ei tea, kas mõni preester pani talle käi püksi või milles asi. Samas antud pedofiilialugu ise on nii üheplaaniline ja igav, et kuidagi pidi seda poolteist tundi täitma.

Filmi kaameratööst ja olustiku kujutamisest pole mõtet rääkida, sest on mindud väga konservatiivset ja üllatustevaba teed. Ega näitetekstina loodut ongi üsna raske filmiks muuta. Kuid asi, millest tasub rääkida on näitlejatööd. Huvitav on tõik, et kõik kes filmis üle kahe lause rääkisid, kandideerivad ka Oscarile. Kui Viola Davise täiesti ilmetu viieminutiline etteaste on sealses nimekirjas täiesti alusetult, siis muu seltskond teeb suurepärast tööd. Hoffman ja Streep mängivad oma tuntud headuses ning nendevahelist dialoogi ja vaimset võitlust on väga nauditav vaadata. See on võimas, kui kaks tugevat näitlejat kokku saavad. Ja siis lisaks muidugi Amy Adams vaga ja sinisilme õena.

Mis veel? Ahjaa,  Streepi lõpukõne? WTF? See oleks võinud parem olemata olla.

doubt

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: