BURATINO

Eesti, 2009.
lavastaja Rasmus Merivoo.
osades Mikk Nurga, Jaan Rekkor, Marina Soloptšenko, Jelena Radevitš, Valeri Kuharešin, Uku Uusberg, Alo Kõrve jt.
buratino-plakat

Nii külma vastuvõttu nagu Buratinole osaks langes, pole veel ükski viimastel aastatel linastunud Eesti mängufilm saanud. Tavaliselt leiavad kohalikud filmiarvustajad ja -korüfeed midagigi positiivset linateosest ja toovad selle esile.  Seekord ollakse virilate nägude ja kirjutistega ning lausa ühest suust sõnatakse, et filmi ainus võimalus on muutuda kultusfilmiks (loe: sitt film, mis mingile inimestegrupile hakkab miskipärast meeldima). Postimehe naisajakirjanik Viktoria Korpan sattus filmi tõttu lausa isiklikku põrgusse. Loodan, et neiu on sealt välja roninud ning on nüüdseks elu ja tervise juures. Niisiis sai Limonaadikinno Rasmus Merivoo trash-komöödiat vaatama asutud teadmisega, et head filmielamust pole loota. “Parem ikka, kui järjekordset diipi koomiksifilmi vaatada” mõtlesin veel endamisi.

Alustuseks peaks kohe ära mainima filmi suurima probleemi. Film pole naljakas. Väärastunud huumorimeelega mina ei naernud ja kaasas olnud tavalisema huumorimeelega Eva ka ei naernud. Meie seljataga istunud ema koos oma väikese pojaga istusid niisamuti terve filmi vaikselt. Kui trash-komöödias pole komöödiat, siis jääb alles ainult trash. Ja kahjuks see ülejäänud trash teps mitte ei tantsi stseenist stseeni, vaid tammub vaikselt nurgas tehes lolle nägusi.

Film ise hakkab muidu täitsa paljulubavalt- taevast lendab alla täht, mis lendab naise vagiinasse ja sünnib puupakk. Geniaalne! Kuid kahjuks läheb film edasi puiseks kätte ära. Vägisi jääb mulje, et filmi tegemine oli ränk vägikaikavedu Rasmus Merivoo ja venelastest rahastajate vahel. Üks tahtis teha räigelt üle võlli keeratud noortele suunatud filmi ja teised tahtsid teha lastefilmi ning kokku tuli film, mis pole nagu mitte kellelegi mõeldud.

Ehk häirivaim asi üldse filmi juures oli dubleering. Filmi žanrit arvestades oleks sobinud sellele vanakooli Aasia märulite pealelugemine, kus Jackie Chani suu liigutused ja ingliskeelse jutt ei lähe absoluutselt kokku. Buratinos oli pealelugemine tehtud väga püüdlikult, kuid samas algajalikult. Näiteks laulusõnadest ei saanud mitte sittagi aru ja sellest on marukahju, sest alati geniaalse Rainer Jancise muusika asemel oli kuulda mingit ilmetut soigumist. Samamoodi oli võõrastav kuulata Eesti näitlejaid rääkimas eesti keelt niimoodi, et suu liikumine ja hääl ei kattu. Jääb arusaamatuks, miks sinna filmi üldse Eesti näitlejaid eesotsas Mikk Nurga ja Jaan Rekkoriga kaasati.

Rasmus Merivoo oskused ja talent jäid niisiis seekord veel mõistatuseks. Mehe kaks viimast filmi on küll erinäolised (Buratino ja Tulnukas), kuid samas pole nad mitte midagi erilist. Ehk järgmisel korral tuleb täistabamus.

1,5/5

buratino

“Joujoujou, me oleme Artemon, Buratino ja Pierrot.”

Advertisements

One Response to “BURATINO”

  1. me tegime midagi sellist ,kui olime 7. klassis, aga siis ei olnud võimalik sedafilmile jäädvustada. ausaltöelda ei olnud meil pauke nii palju, aga see 1 mis oli, oli võimas – mul tundub, et selle nn filmi tegijad on üsna töö algusjärgus peadpidi pürotehnikasse … ja siis koos sellega lennanud

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: