Archive for May, 2009

THE BOAT THAT ROCKED

Posted in 2009, 4/6 - okei, Ühendkuningriigid, komöödia on May 26, 2009 by Kalju

paat, mis rokkis poster

The boat that rocked

Suurbritannia

2009

lavastaja Richard Curtis 

osades Gemma Arterton, Philip Seymour Hoffman, Bill Nighy, Emma Thompson, Nick Frost, Jack Davenport, Rhys Ifans, Talulah Riley, Tom Sturridge jt

okeiRichard Curtis kasutas taaskord valemit, mis töötas suurepäraselt tema teises filmis Love Actually: Võta trobikond Briti tippnäitlejaid, kirjuta nunnunusest tilkuv stsenaarium ja pane filmi mitu muhedat nalja. Nunnunuse asemel panustas Curtis seekord küll retrofiilingule, kuid üldjoontes tegevuskava oli sama. Kuid ühe suure AGAga. Love Actually oli ka päriselt naljakas ja seetõttu võis minusugune tüüp seda vaadata, kuidagi kannatas välja isegi Hugh “näitleja, kelle Ninja Robot tapaks siis, kui sellest keegi teada ei saaks” Granti. Samas film Rokkivad raadiopiraadid lihtsalt polnud naljakas. Kohe absoluutselt polnud. Film oli täis hetki, kus sa endamisi mõtlesid “ahah, see pidi vist naljakas koht olema”. Nii sa avastadki kuskilt poole filmi pealt, et funky 60-ndate retrostiilis pealispinna all pole lugu, mis tahetakse rääkida. Ja sinu kahjuks on film üle kahe tunni pikk ja ülejäänud aja sa niheled kinotoolis ja mõtled: “Miks ma pidin selle 0,8 liitrise Coca-Cola ära jooma.”

paat, mis rokkis

Advertisements

X-MEN ORIGINS: WOLVERINE

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, põnevik, USA on May 26, 2009 by Kalju

wolverine movie posterX-Men origins: Wolverine

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Gavin Hood 

osades Hugh Jackman, Liev Schreiber, will.i.am, Danny Huston, Lynn Collins, Dominic Monaghan, Ryan Reynolds jt

mõttetuMinust on kogu see iksmeeste saaga mööda läinud. Kuna ma eriline koomiksfilmide fänn pole, siis esimene film jäi kinos üle vaatamata. Kui ilmus teine osa, siis oli seda juba imelik vaatama minna, sest esimene oli nägemata. Ning kolmandatki osa olnuks imelik vaatama minna, kui esimesed kaks nägemata. Nii näiski Kaljukassi tekkelugu hea stardiplatvorm, et iksmeestega tutvust teha.

Logan (Jackman) ja Victor (Schrieber) on ebarditest vennad, kellest ühel on kodutu küüned ja teisel tulevad sõrmenukkide vahelt välja pikad küünised. Kuid keegi neid seepärast ei nori, sest vennad on ülitugevad ja isegi kuulid ei suuda neid peatada. Niisamuti ei jää ka vennad põrmugi vanemaks, vaid näevad ka 150-aastaselt välja 40-aastased. Ühesõnaga on vendadel on väga head geenid, mida miljonid mehed ja naised kadestaksid. Sellele, miks ja kuidas nad sellised omadused said tähelepanu ei pöörata. Ju on sellest juba varasemates filmides räägitud ja minusugustel pimeduses elanud tüüpidel pole vaja tagamaid teada. Igatahes ühel päeval tapab Logan kogemata oma isa ja nii nad peavad koos vennaga metsa pagema. Järgnevad sada aastat võitlevad nad erinevates sõdades (iseseisvussõda, 1. maailmasõda, 2. maailmasõda, Vietnami sõda jne) ja seal näidatud vapruse ja purunematuse eest saavad vennased kutse erirühma, mis tegeleb..ee…erirühma ülesannetega. Jube kahtlane muidugi, et oma isa tapnud Logan sõjaväkke võeti, aga see pole tähtis. Igatahes peale erinevaid rännakuid ja juhtumisi jõuab Wolverine nii kaugele, et saab endale metallist skeleti ja küünised ning otsustab venna ja veel paarkümmend inimest maha tappa.

Wolverine`i vaatamine oli nagu sõit laste liumäel. Film algas väga stiilselt: vendade astumine lahingust-lahingusse oli väga oskuslikult ja stiilselt lahendatud. Lühikesed sõjaklipid paitasid silma ning tundus juba, et on tulemas meeldiv filmiõhtu. Kuid ühtäkki kadus kogu stiilsus ja Wolverine muutus tavaliseks actionfilmiks, koos plahavatuste ja tsikliga ringi kimamisega. Kuid filmi lõpplahendus oli kui liumäelt poriloiku lendamine, sest arvutiga tehtud võitlusstseen kuskil korstna otsas oli megavõlts. Samamoodi oli häiriv filmi stsenaarium, mis proovis olla hirmus pööreterikas. Nagu mingi paganama Mehhiko seebikas: “kallis, tegelikult olen ma mutant ja meie suhe polnud tõeline”; “kallis, tegelikult ma ikka armastan sind” ja vendade leppimine ja mälukaotused jne. Fakk, ma võin sellist asja tv3st tasuta vaadata.  

Muidugi sain ma alles peale filmi vaatamiste teada, et erinevatel Wolverine lintidel üle maailma on erinevad post-end-credits scene`d, mis ajavad erinevad X-meeste fännid üle maailma pöördesse. Kuigi ma tavaliselt jään filmi lõputiitreid vaatama, siis seekord ma jooksin kohe peale filmi kinosaalist välja ja nüüd ei oskagi selles osas kaasa rääkida. Omamoodi päris mage viis filmigeekide pöördesse ajamiseks.

wolverineKaljukass vannis

BAGHEAD

Posted in 2008, 4/6 - okei, indie, USA on May 26, 2009 by Kalju

baghead posterBaghead

Ameerika Ühendriigid

2008

lavastaja/stsenaristid Jay ja Mark Duplass

osades Ross Partridge, Steve Zissis, Greta Gerwig, Elise Muller jt.

okeiPeale Los Angelese filmifestivali We Are Naked nimelise odavkomöödia nägemist otsustab Matt (Patridge), et ta suudab teha parema või vähemalt sama hea filmi. Nii suundub ta koos oma part-time girlfriendi Catherine`i (Muller), oma sõbra Chadi (Zissis) ja Michelliga (Gerwig) sügaval metsas olevasse metsamajja, et ammutada inspiratsiooni ja kolme päevaga film lindile saada. Kuid inspiratsiooni otsimisest ei tule midagi välja, sest nelja inimese põhiaur läheb laaberdamisele ja omavaheliste suhterägastikes ekslemiseks. Kuni ühel hetkel ilmub metsaveerele mees, kellel on kott peas. Kes neljast inimesest hirmutab teisi? Või on tegu hoopis võõraga, kellele ei meeldi linnast kohale tulnud noored ja tahab neid seepärast noaga lõikuda?

Filmi põhimure on see, et lõpplahendus oli kuradima etteaimatav. Kuna film on “lahedale” lõpplahendusele üles ehitatud, siis see rikkus suures osas filmi ära. Kuid muud osas polnud viga. Aa, kui keegi mõtleb sisukokkuvõtte järgi, et tegu on õudusfilmiga, siis see pole teps mitte seda. Noh, vennaslavastajad Topeltpersed küll proovisid õudu tekitada, kuid see pole just nende kõige tugevam külg. Samas muhe indiesuhtekomöödia oli see küll, kus paks ja kiilanev Chad võitlemas sportliku ja ilusa Mattiga Michelle`i pükstesse pääsemise pärast jne. 

baghead

LESBIAN VAMPIRE KILLERS

Posted in 2/6 - halb, 2009, Ühendkuningriigid, õudus, komöödia on May 25, 2009 by Kalju

lesbian_vampire_killers_poster Lesbian Vampire Killers

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Paul Claydon

osades Paul McGann, James Gorden, Mathew Horne jt.                    

halb

Kui keegi paneb linateose nimeks Lesbivampiiride tapjad, siis on ainult kaks võimalust milline see film on: ülilahe või ülisitt. Samas kui filmi peategelasteks on kaks Briti telekomöödia tähte sarjast Gavin ja Stacey, James Corden ja Mathew Horne, siis oleks justkui lootust, et tegu on geniaalselt naljaka suutäiega. Võta näpust. 

Lugu ise on üsna klassikaline: Kaks sõpra, Fletch ja Jimmy otsustavad ühel igaval ja töötul päeval minna matkama Kesk-Inglismaal asuvasse Norfolki linna. Kohe esimesel päeval saavad nad jackpoti, kui kohtuvad rinnakate naisüliõpilastega, kes tulid samasse väikekülla pidu panema ja oma folklooriõpingute tarbeks kohalikku vampiiripärimust uurima. Kuid peagi kaotab õhtu kontrolli, sest pidutsevat seltskonda ründavad lesbivampiirid.

Kohe peab ära mainima, et lesbivampiirid oma lesbilisust välja ei näita. Ühe korra küll tuli üks kirestseen, aga seegi oli niisama mage nagu ülejäänud film. Naljad oli lamedad, stoori etteaimatav ja igav, näitlemine keskpärane. Rõvedalt oli matkitud Briti edukaimat horrorkomöödiat Shaun of the Deadi. Kasvõi peategelased oli füüsiliselt ja jutult üpris sarnased sealses filmis näidelnud Pegg/Frost duoga. Briti filmikriitikudki peavad filmi vaat et läbi aegade halvimaks sealmail tehtud horrorkomöödiks. Feil värk ühesõnaga.lesbian-vampire-killers

SITA SINGS THE BLUES

Posted in 2008, 4/6 - okei, animatsioon, USA on May 24, 2009 by Kalju

sita sings the blues posterSita sings the blues

Ameerika Ühendriigid

2008

autor ja stsenarist Nina Paley.

okei

Sita sings the blues on huvitav projekt. Nimelt on filmi valmimise eest hea seisnud Nina Paley Free Culture Movemendi elik maakeeli tasuta kultuuri liikumise pooldaja ja sestap ärgitab ta oma filmi tasuta vaatama ja teistelegi näitama. Kellel on soovi võib Ninale raha pangaarvele annetada, aga see kohustuslik pole. Muusikamaailmas on säärane tasuta omaloomingu pakkumine vaikselt populaarsust kogumas. Eks näis, kas ka näiteks indiefilmid kolivad legaalselt allalaetavateks. Kes väga viitsib jamada võib endale filmis Sita sings the Blues ka legaalse DVD kirjutada- ainult 100% seadusekuulelik olles peab maksma autoritasu filmis kõlavate laulude eest. See, et mõned kompaniid omavad mõnest laulust 27,5% USA pinnal ja 19,25% muus maailmas, näitan kui perses ja bürokraatlik kohati maailm on. Ah, kellel huvi vaadaku filmi koduleht üle- http://www.sitasingstheblues.com

Pooleteist tunni pikkune animatsioon ise põhineb India teosel Ramayana, mis räägib Rama ja Sita vahelisest paduseksistlikust suhtest. Teate küll neid vanaaegseid lugusid- kuningas, kuninga poeg, röövitud printsess ja kõik muu säärane on siin filmis olemas. Iga natukese aja tagant esitab Sita mõne 1920-ndatel sisselauldud Annette Hanshaw loo, mis haakub teemaga. Idee ühendada India mütoloogia ja kahekümnedate blues on jumekas, kuid kahjuks on kõik lood kuradima sarnased ja hakkavad peagi närvidele käima. Oleks võinud mõned muusikalised vahepalad ära jätta. Ja üleüldse oli filmis liiga palju suvalist ajatäidet- kasvõi kolme minutiline teatristiilis vaheaeg. No milleks? Ei tea, kas preili Paley kartis, et ta film ei ole tõsiseltvõetav, kui ta tundi ja poolt välja ei venita. Kui need väikesed probleemid kõrvale jätta, siis oli tegu päris vaadatava animatsiooniga. Veidi nurgeline ja amatöörlik nägi asi küll välja, kuid värviküllasus ja muhe huumorikiiks päästis filmi halvimast.

sita sings the blues

TONY MANERO

Posted in 2/6 - halb, 2008, draama, Tšiili on May 24, 2009 by Kalju


tony_manero_posterTony Manero.

Tšiili, 2008.

lavastaja Pablo Larrain.

osades Alfredo Castro, Paola Lattus jt.

halb

(Tänasest hindame filme uue hindamissüsteemiga, mis on “kerge” rip-off keskuse ajalehest. )

Mõnikord on filmi sisukokkuvõtted ääretult petlikud. Võtame kasvõi antud filmi:

” On aasta 1978 ja olukord Tšiilis on äärmiselt pingeline- riik ägiseb diktaator Augusto Pinocheti karmi käe all, kus iga valeliigutus võib kaasa tuua kohtuotsuseta surma. Raúl Peralta on neljakümnendates aastates mees, kes on arulagedalt sissevõetud Tony Manerost, John Travolta poolt mängitud tegelaskujust filmis Saturday Night Feveris. Nii juhib Raùl väikest tantsugruppi, mis esineb kohalikes väikebaarides. Raùli tantsupartnerid on segatud ohtlikku vastupanuliikumisse Pinocheti vastu. Ka Raùlil on tumedam ja kuritegelikum pool- nimelt on tegu julma sarimõrvariga, kes oma iidoliga sarnanemise nimel paneb toime mitmeid võikaid tapatöid.”

Sarimõrvad, Tony Manerost sissevõetud tapja, vastupanuliikumine. No see film ei saa ju väga sitt olla. Välismaised filmikriitikudki poetavad filmi kohta mitu head sõna a la “must komöödia, mis on nii karm, et sa unustad naerda” ja “film, mis poeb sulle naha alla ja ei taha seal lahkuda.”

Miks peab nii muhedast ideest tegema kuradi Euroopa süvakino tuulevarjus sõitva käki? Teate küll filme, kus dialoogi on minimaalselt ja see on justkui sunnitult sissetopitud ja kõlab ääretult võltsilt. Ja loomulikult peab peategelane olema impotent, sest muidu poleks film piisavalt diip. Samamoodi on kohustuslik kõigi otste lahti jätmine ning filmi justkui poole pealt lõpetamine. Jaanruus saaks muidugi teha antud filmist kahe lehekülje pikkuse loo eksistentsiaalsetest probleemidest kirjutada, aga mina tahtsin diskotantsu ja verd.

tony_manero

TAKEN

Posted in 2008, 4/6 - okei, põnevik, Prantsusmaa on May 19, 2009 by Kalju

Taken.
Prantsusmaa, 2008.
lavastaja Pierre Morel.
osades Liam Neeson, Famke Jannsen, Leland Orsen, Maggi Grace, Holly Valance jt.

okei

 

taken-poster

Bryan Mills (Neeson) on endine tippspioon, kes äsja jäänud pensionile. Nüüd, kui mehel on rohkelt vaba aega, proovib ta oma tütre Kimiga lähedaid suhteid taaselustada. Kuid see pole eriti lihtne, sest tütar ja ema elavad nüüd ema uue padurikka mehega. Teate küll filmiklišeesid, kus õige isa toob tütrele sünnipäevaks karaokemasina, samas uus kasuisa kingib hobuse. Täpselt nii ongi. Samal ajal püüab Bryan igakülgselt oma tütart hoida ning sestap talle absoluutselt ei meeldi 17-aastase tütre plaan minna koos oma sõbrannaga paariks nädalaks Pariisi “muuseumidesse”. Kuid muidugi ei võta keegi mehe “ma tunnen maailma, see on ohtlik” manitsusi tõsiselt ja Kim sõidabki sõbrannaga Pariisi, kus nad juba esimesel päeval litsistamise eesmärgil ära röövitakse. Maruvihane Bryan lubab telefoni teel röövijad üles otsida ja nad maha tappa ning hüppab koos diktofoniga lennukisse. Kuid oh häda, Bryanil on ülesande sooritamiseks ainult 96 tundi, sest muidu…ee…stsenaristid Besson ja Kamen vist ei saanud ise ka aru, miks Bryanil on ainult 96 tundi aega, aga see polegi oluline, sest tund-tunnilt vähenev aeg on lahe. Igatahes järgneva 96 tunni jooksul peab ta oma tütre üles leidma, kusjuures ainsaks niidiotsaks on tütre viimane telefonikõne röövimise hetkest.

Kõigepealt 45 minutit vaikset eelmängu ning seejärel 45 minutit klassikalist märulit- Neeson peksab ohvrilt mingi vihje välja; sõidab saadud vihjele toetudes uuele objektile; näeb, et tema tütart pole seal; tapab albaanlased ära ja ring hakkab taas otsast peale. Ei midagi uut ega huvitavat.

Siiski on filmil kaks plussi žanrikaaslaste ees:

1. Liam Neeson, kes on karmi pereisana kuradima lahe. “Ma leian su üles ja tapan su ära”  kõlab tema suust usutavalt ja hirmuäravatavalt. Ja 60 aastase vanahärra ringijooksmisi ja kaklemisi on alati lõbus vaadata a la Roger Moore hilistes Bondides. Üks põhjus, miks Neeson lahe välja paistis oli ka muu näitlejaskonna küündimatud sooritused. Filmi produtsent sai arvatavasti mitmeid blowjobe, sest teisiti pole võimalik seletada Kimi mänginud Maggie Grace`i ja popstaari mänginud Holly Valance kaasamist filmi. Mitte, et muu seltskond parem olnuks.

2. Filmi tempo- poolteist tundi head tempot, kus tagasi ei vaadatud ning seisma ei jäädud. Igasugused armustseenid ja muu selline pask on ära jäetud ning keskendutakse vaid tütre leidmisele. Vahepeal tekkis juba hirm, et Neeson astub seksuaalsuhtesse ühe hooraga, aga õnneks jäi küünlavalgusel amelemise stseenid teistesse filmidesse. Prantslased tegid Hollywoodi paremini kui Hollywood ise. 

taken