Archive for November 6, 2009

PÖFF 2009: MARY AND MAX

Posted in 2009, 6/6 - klassika, animatsioon, Austraalia, nukufilm, PÖFF 2009 on November 6, 2009 by Kalju

maryjamaxposterMary ja Max imbd`s

Austraalia

2009

lavastaja Adam Elliot

hääled Toni Collette, Philip Seymor Hoffman, Eric Bana jt.

klassika

Viimastel aastatel on normiks saanud, et aastas näeb ilmavalgust ja lööb laineid üks eripärase väljanägemise ja tugeva süžeega animatsioon. Eelmisel aastal oli selliseks juutide Waltz with Bashir ja kaks aastat tagasi Persepolis. Tänavuse aasta animatsioonilaksuks võib vabalt olla maakera kuklapoolel valmistatud lugu kahest kirjasõbrast- Mary`st ja Maxist. Okei, võrdlemine kahe eelmainitud teosega on väga meelevaldne, sest Mary and Max on nii sisult kui ka vormil hoopis teiselaadne tükk ja liiatigi on filmiaasta alles poole peal. Kuid tõestisündinud sõjakoleduste ja eneseleidmise asemel on tegu südamliku ja kurva looga kahest sotsiaalse elu hammasrataste vahele jäänud inimesest. Algustiitrites on küll kirjas “based on true story”, kuid näidake mulle tänapäeval filmi, kus säherdust klauslit juurde pole poogitud.

Mary Daisy Dinkle on noor Austraalia tüdruk, kes elab koos teepakitehases teepakkidele nööre kinnitava isa ja päevast-päeva alkoholiuimas viibiva kriketifanaatikust emaga. Noor tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on kukk, elab üsna õnnetut ja üksikut elu. Ühel päeval poes olles, kui ta ema järjekordselt sealt asju “laenamas” on, tekib Mary pähe küsimus, kas ka Ameerikas sünnivad lapsed õllekannust nagu Austraalias. Nii haarab neidis telefoniraamatu ja valib sealt välja täiesti suvalise nime, milleks saatuse tahtel on Max Jerry Horovitz (Hoffmanile sületäis lilli selle häälesoorituse eest!). Max on kummaline mentaalsete häiretega mees, kellel tekivad ootamatuste peale paanikahood, kes ei suuda emotsioone väljendada, kes ei saa inimeste näoilmetest aru ja nii edasi ning tänu sellele elas väga üksikut ja kurba elu. Nii leiabki New Yorgis elav Max ühel pärastlõunal enda postkastist kirja, kus Mary tutvustab ennast, räägib endast lühidalt ja on küsimus “Kas teil Ameerikas sünnivad ka lapsed õllekannust?” Kahe täiesti erineva, kuid samas sarnase inimese kaugsõprussuhe oli alanud.

Plastiliinifilm Max and Mary näeb üllatavalt lahe välja-  Wallace ja Gromit väikese kiiksuga oleks ehk perfektseim definitsioon. Tegelikult võiks öelda isegi, et suure kiiksuga, sest tegelaskujud ja erinevad pisidetailid lihtsalt näevad lahedad välja. Kogu olustiku hallus ja pruunsus loob filmile väga hea sünge meeleolu. Jah, see film on sünge ja kurb, täiskasvanutele mõeldud lugu üksindusest ja sõprusest. Kuid samal ajal on see film ka meeletult naljakas ja jabur. Näiteks lõik Maxi kirjast Maryle: “On ainult üks asi, mida ma sooviksin muuta enda juures. Ma tahaksin suuta nutta, kuid nutmise asemel tulevad ainult grimassid. Ma nutan küll sibulaid lõigates, kuid see pole see. Aga mis su 5 lemmikkõlaga sõna on? Minu top 5 on oinkment, bumblebee, Vladivostok, banana, testicle.” Selliseid imelikke pisikesi üleminekuid on film triiki täis ja need on lihtsalt geniaalsed. Nagu ka kogu ülejäänud filmikompott. Ninja Robot soovitab.

maryjamax

Advertisements

PANGARÖÖV

Posted in 1/6 - uskumatu, 2009, Eesti, põnevik on November 6, 2009 by Kalju

pangaröövposterPangarööv imbd`s.

Eesti.

2009.

lavastaja Andrus Tuisk.

osades Hannes Kaljujärv, Henri Kuus, Karin Tammaru, Marilyn Jurman, Indrek Taalmaa jt.

uskumatuUuema aja Eesti filmid võib jagada kaheks: 1. Sügavmõttelised filmid Õunpuult ja Keeduselt. 2. Marilyn Jürmani tissifilmid. Pangarööv kuulub teise kategooriasse ja Jürmani tissid on tasemel nagu alati. Kahjuks on Jürmani tissid ka ainsad positiivsed asjad kogu filmi juures.

Filmiga seoses oli ka paar muud humoorikat seika. Näiteks peale paari filmi mahategevat kirjutist asjatundjate poolt käis filmi lavastaja Andrus Tuisu telekanalist telekanalisse ja selgitas, et film tegelikult on hea ja kriitikud pingutavad üle. Kogu see trall jättis mulje, et Pangaröövi mutta tampimine (näiteks Margit Adorfi) poolt on kaval reklaamitrikk, et filmi ikka piisavalt meediakajastust saaks ja tegelikult on film päris mahe suutäis. Meediakajastust saigi film rohkelt ja vaatajanumbridki on Eesti filmi kohta korralikud. Kuid kurb lugu on see, et see film on kräpp (damn you Evelin Ilves minu kirjakeelde võõrkeelse parasiitsõna toomise pärast)

Kui filmi tehnilisele poolele pole nagu midagi ette heita, kuigi pole ka kiita midagi, siis filmi stsenaarium on  jube. Kui igavad ja miljoneid kordi nähtud süžeeliinide peale võiks veel silma kinni pigistada, no Eesti film siiski, siis puiste dialoogide puhul ei aita ka kõrvade kinnipigistamine. Filmis polnud ühtegi tegelast, kes rääkinuks vähegi reaalselt. Elukauge tekst muutis hoobilt ka tegelased ja kogu tegevustiku täiesti jaburaks. Tuleb endine vang pulma, röövib pruudi ja 20 inimest lihtsalt vaatavad tuimalt ringi, öeldes üksi jäänud peigmehele “Pole midagi”. Pole midagi? Või siis see seksistseen. Või hääletusstseen. Või Jurmani tegelaskuju kodustseen.

Ja mis värk Homenja muusikaga oli? Kas see pidi naljakas olema?

Ja mis värk selle ajas hüppamisega oli? Sõidul Tartusse suudab ilm olla päikseline, paduvihmane, täiesti kuiv,hämar, selge, pilvine. Vahepeal keeratakse tee pealt ära, järgmine stseen ollakse teel tagasi jne. Kui on road-movie, siis võiks vähekenegi reaalsust asjal olla.

Ma pole veel kunagi olnud nii lähedal kinost poole pealt lahkumisele. Ma panin isegi jope selga, kuid sisimas oli lootus, et äkki läheb film lõpule poole paremaks ja võtsin jope uuesti seljat. Ei läinud paremaks. Võite julgelt kinosaalist peale Jurmani tisside nägemist lahkuda.

pangarööv

PÖFF 2009: KIMSSI PYORYUGI

Posted in 2009, 6/6 - klassika, komöödia, Lõuna-Korea, PÖFF 2009 on November 6, 2009 by Kalju

castawayonthemoonposterCastaway on the Moon.

Korea.

2009.

lavastaja Hae-Jun Lee.

osades Min-heui Hong, Sang-hun Lee jt.

klassika

Võlgades mees otsutab teha enesetapu ja hüppab linna läbival jõel olevalt hiigelsillalt alla.  Kuid Peetruse väravate taga ärkamise asemel teeb mees silmad lahti jõesaarel. Oma meelehärmiks avastab ta, et abi kutsumine ja saarelt pääsemine on johtuvalt mobiili tühjast akust ja ujumisoskuse puudumist võimatu ja nii jääbki mees suure linna keskel mere…khmm..jõehädaliseks. Mida aeg edasi, seda enam avastab Robinson Crusoe Korea moodi ennast ja leiab meelerahu. Peagi hakkab mees taasavastama elust külgi, mis tänapäeva tehnokraatilises ühiskonnas on inimestel lootusetult tuhmunud. Diviisi “inimest viib edasi iha” all hakkab mees põldu harima ja loob endale saarele meeldiva elukeskkonna. Kuigi mees on saarel üksi, siis päris üksi ta oma tegemistes siiski pole…

Lavastaja Hae-Jun Lee on meisterdanud kokku vägagi meeliköitva ja mitmetahulise filmi. Film, mis algab justkui pööraselt naljakas, pidevalt halva maitsepiiril laveeriva komöödiana, muutub ühtäkki sügavaks sotsiaalseks draamaks. Sama äkitselt muutub film looduse ilu ja valu (nagu kõik põllumehed teavad “Kõik, mille sa kasvama paned kuivab ära või ujutatakse üle) ülistajaks ja lõppeks tuleb kogu žanrikompotist välja romantiline komöödia. Kuigi kogu film on kaasahaarav, siis linateose tugevaim külg on kaheldamatult seal leiduv huumor. Linna keskel mere..khmm..jõehätta jäämine on iseenesest jaburalt geniaalne idee, kuid film võtab antud ideest viimast ja kütab iga 1o sekundi järel ühe uusi ja uusi nalju. Ninja Robot soovitab.

castawayonthemoon