Archive for December, 2009

AVATAR 3D

Posted in 2009, 4/6 - okei, põnevik, ulme, USA on December 28, 2009 by Kalju

Avatar imdb`s

Ameerika ühendriigid

2009

lavastaja James Cameron

osades Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang jt.

Kuna iidne filmiblogimisvanasõna ütleb “vana aasta sees vaadatud filmidest tuleb rääkida vana aasta sees, muidu keegi enam su blogis ei kommenteeri ja päevas tuleb 100 külastajat vähem”, siis peaks ka rääkima paar sõna revolutsioonide revolutsioonist Avatarist. Kuna midagi uut kirjutada pole ja teravat ka ei viitsi punnitada, siis teen lühidalt ja palju parem mõte oleks sul Xipe juttu lugeda.

Mis toimus?

“Kurjad” ehk suurkorporatsioonid ja Ameerika sõdurid tahavad väärtusliku energiaallika kaevandamise eesmärgil vallutada “häid” ehk pärismaalasi (kelle poolele asuvad hiljem ka teadlased). Et oma eesmärki saavutada ründavad sõjaväelased ühte püha puud, kuid sellest ei piisa ja nad peavad veel ühte püha puud ründama. Tore, et James Cameronil ikka ideid jätkus. Väidetavalt pidid filmile ka järjed tulema- huvitav, kas ka nendes kogu möll toimub puude ründamise ümber? Samal ajal avastab halvatud sõdur Jake, et avatari ehk suurt sinist na`vit juhtides saab ta jälle joosta, seksida ja hullata ning armub jäägitult pärismaalaste džungliellu.  Loodus võidab tehnika, smurfid inimesed, armastus vihkamise, põiki sarvega ninasarvik roboti, lohe helikopteri ja nii edasi.

Mis ei meeldinud:

Põhimõtteliselt kõik, mis polnud filmi visuaalse küljega seotud, oli ikka piinlikult halb ja klišeedest kubisev. Huvitav, kas kõik tegelased ja tegevustik kirjutati seepärast nii must-valgeks ja lihtsaks lastefilmiks, et inimene ei peaks filmi vältel kordagi mõtlema ja saaks rahulikult neoonsele pildile keskenduda? Ju vist.

Mis meeldis?

Kuigi film oli vahepeal oma enda ilusse ära armunud, siis vaieldamatult on tegu suurteosega. Nii reaalselt liikuvaid ja perfektselt välja joonistatud miimikaga olendeid pole IT-osakonnad filmidesse veel sokutanud. Ja loodus, kus kõik asjad olid tehtud lihtsalt neoonseks ja suureks oli ka ilus. Vägev värk ühesõnaga.

Samas oli selles kõiges midagi nii revolutsioonilist, et paneks mind antud filmi uuesti vaatama? Vaevalt küll.

Advertisements

TWILIGHT: NEW MOON

Posted in 2/6 - halb, 2009, põnevik, romantiline, USA on December 23, 2009 by Kalju

Videvik: Uus kuu imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Chris Weitz

osades Kristen Stewart, Taylor Lautner, Robert Pattinson jt.

Vampiiripoiss Edward ja inimtüdruk Bella ilus suhe saab äkitselt otsa, kui Edward teatab, et nende suhe on tüdrukule eluohtlik ja ta ei saa endale sellist vastutust lubada. (Kujutate ette küll olukorda, kui vampiiridega koos sünnipäeva pidades hakkavad Bellal “need päevad kuus” ja terve tuba läheb vampiire hullutavat verearoomi täis.) Nii jääbki Bella üksi, põeb paar kuud oma purunenud pubeka-armastust ja hakkab vaikselt sõbralikult lähedaseks saama indiaaninoormees Jacob “võtan kümnesekundilise ekraanilviibimise järel särgi seljast ja olen terve ülejäänud filmi palja ülakehaga” Blackiga. Kuid oh häda ja õnnetust, ka Jacob teatab ühel päeval, et nende vaheline sõprus pole võimalik ja jookseb palja ülakehaga metsa. Hiljem tuleb välja, et Jacob on libahunt ja tulevad mingid libahundi vs vampiirid teema, aga see selleks. Igatahes samal ajal tahab Edward enesetappu teha, sest ta mõtleb, et Bella on surnud, aga neidis jõuab viimasel hetkel kohale ja päästab päeva.

Imal ila, mis ma muud ikka oskan öelda. Vähesed positiivsed küljed, mis olid esimeses filmis (nt võitlustseenid ja mööndustega ka põnevus) on teiseks filmiks asendunud kahe tunnise “Elu ilma sinuta on mõttetu” halamisega. Ja kui tuleb hetkeks tunne, et filmi tuleb elu sisse (Itaalia aadlikvampiirid eesotsas Michael Sheeniga) saab film läbi.

THE MEN WHO STARE AT GOATS

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, Ühendkuningriigid, komöödia, USA on December 22, 2009 by Kalju

Mehed, kes jõllitavad kitsesid imdb`s

Suurbritannia/USa

2009

lavastaja Grant Heslow

osades Ewan McGregor, George Clooney, Jeff Bridges, Kevin Spacey jt.

Lähis-Idas head lugu otsiv reporter Bob (McGregor) kohtub kohalikus baaris endise Ühendriikide sõjaväelase Lyn`iga (Clooney). Lyn räägib noormehele, kuidas ta oli kaheksakümnendatel Ameerika armee salajases väeosas, mis treenis diviisi “Rahusõdurid” all vaimselt võimekaid sõjaväelasi. Reporter, kes haistab hea loo kirjutamise võimalust, haarab õlekõrrest kinni ja läheb Lyn`iga omalaadsele road-tripile Iraagi kõrbes.

Jon Ronsoni samanimelisel raamatul põhinev linateos koosnebki valdavalt eelmainitud kahe mehe road-tripist ja Clooney tegelaskuju flashbackidest sõjaväkke, kus rügement sõdureid proovis end hipiülemus Bill Django (Bridges) eestvedamisel narkootikumide ja meditatsiooni abil muuta super-munk-sõdur/Jedideks, kes tapavad pilguga kitsesid ja kõnnivad läbi seinte.

Film on kohati küll päris humoorikas,

kuid üldmulje jäi siiski lahjaks. Filmil lihtsalt polnud mõtet sees ja üleüldse tundub, et raamatu potensiaali ei suudetud täielikult ära kasutada (kuigi ma pole raamatut lugenud). Nüri värk ühesõnaga.

Üle ja ümber ei saa ka filmi neljast staarist- Clooney, McGregor, Bridge ja Spacey. Mis nende meestega juhtunud on? Okei, Clooney on klassikaline ilusmees ja ilusmehed lihtsalt ei oska nalja teha (võtame kasvõi Eestis seksikamateks valitud mehed- enam ebahumoorikamaid tüüpe kui Veberid, Täärid ja Toomed annab otsida, eksole)  ja sestap oli ka George oma elemendist väljas. Kuid ülejäänud kolme meest ei võetaks selliste sooritustega Vasalemma Amatöörteatrissegi tööle. Eriti kahju on mul Kevin Spacey`st, kes oli eelmise kümnendi üks lahedamaid näitlejaid (Se7en, Usual Suspects, American Beauty jne), kuid sellel sajandil on mees ainult ja ainult kräppi tootnud. Viimane aeg oma mojo Dr.Evililt tagasi varastada, härra Spacey.

STILYAGI

Posted in 2/6 - halb, 2008, muusikal, PÖFF 2009, Venemaa on December 17, 2009 by Kalju

hipsterposterMoevennad

Venemaa

2008

lavastja Valeri Todorovski

osades Anton Shagin, Jevgenija Khirivskaja, Jekaterika Vilkova jt

Kas kellelgi on juhtunud nii, et toimub suurema kambaga filmi vaatamine ja peale filmi lõppu oled sa ainus, kes filmi vihkas? Filmi Moevennad ühisvaatamisel PÖFFi inimestega juhtus minuga täpselt nii. Linateose lõppedes oli kõik ekstaasis, tantsisid, aplodeerisid, naersid ja lõppeks Tiina Lokk tõusis püsti ja ütles “See film saab PÖFFi lõpufilmiks!” Mina vaatasin kogu asja nõutult pealt, vaatasin närvilisest tooli kraapimisest veriseid küünealuseid ja tõmbasin pea vargsi õlgade vahele. Kes olen mina torisema? Kuid tolerant nagu ma olen, proovin siin kiiresti analüüsida, miks see film teistele oli mokkamööda ja mulle mitte.

Niisiis kiidusõnad, mida ma filmi kohta olen kuulnud:

1. Film on väga äge muusikal.

Kui Jesus Christ Superstar kõrvale jätta, siis ma vihkan muusikale ja kõike sellega seonduvat.

2. Filmis on äge koreograafia.

Ma pole Jüri Nael või Ants Tael, et tantsudest ekstaasi läheks või neid õiglaselt hinnata oskaks.

3.  Film on igakülgselt nostalgiline

Ma olen varastes kahekümnendates ja minus vene aeg erilisi nostalgiapuhanguid ei tekita. Oleks tegu Ultramani, Mootorratturhiirte, Jo-Jode või Snickersi footbagidega, siis oleks hoopis teine tera. Kuidas peaksin ma aru saama, kas filmis leiduvate härraste riietus ja linnapilt on audentsed või mitte?

4. Film on naljakas.

Kahel valgel venelasel sünnib mustanahaline laps. Khmm, kui see on naljakas, siis ma olen Edgar Savisaare õde.

Aa, võiks paar sõna filmist ka rääkida.

Lühidalt on filmi keskmes vene noored, kes proovivad hallist massist erineda. Jäljendades ameerikalikku riietust satuvad nad muu ühiskonnas põlu alla ja sada muud häda. Ühesõnaga Grease kohtub sotsialismiga. Väga piinarikas tants ja trall.

$9.99

Posted in 2008, 3/6 - mõttetu, animatsioon, Austraalia, Iisrael, PÖFF 2009 on December 17, 2009 by Kalju

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…

PÖFFi päevik: Kokkuvõte osa 2, Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009.

Posted in PÖFF 2009 on December 13, 2009 by Kalju

Mida targemat on mul ikka laupäeva öösel kell 3 teha, kui ära mainida tänavuse PÖFFi parimaid filme. Enne PÖFFi ja PÖFFi ajal sai nähtud circa 20-30 filmi ja sestap on mingisugune hädine ülevaade olemas, et kokkuvõtet teha. Paljud härrased ja prouased on  filmid viksilt hinde järgi ritta seadnud, aga mulle meeldib teha asju suurejoonelisemalt. Niisiis:

Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009

Kuldne padi:

Auhind filmile, mille saatel tuli kinosaalis kõige magusam uni. Auhinnale kandideerivad 2 linateost mille ajal ma suutsin tukastada. Uinkute tagamaad on täiest erinevad. Filmi “Kahe maailma vahel” uinak tuli seetõttu, et see film oli väsinud vaimule liiga hoomamatu. “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest” oli tegelikult suurepärane film, aga kuna ma olin magamata ja ülerassinud, siis vajusid silmad kinni juba avatiitrite ajal.

Aga auhind läheb filmile:

“Kahe maailma vahel”

(PS: kes seda filmi näinud on: Kus ja millal peategelane end näost kriimustas?)

Kuldne Timo Diener:

Auhind parimale Põhja-Ameerika indifilmile. Kuna Sorry, Thanks oli äärmiselt nüri ja igav ja Peter and Vandy oli küll nunnu, kuid sisutühi linateos, siis läheb auhind filmile

(pealkirjata)

Kuldne Tokk

elik parim dokfilm. Kuna ma nägin ainult ühte dokfilmi, siis on auhinna andmine üpris lihtne.

Vutikohtunikud

Kuldne huumorihaamer:

Auhind naljakaimale filmile. Kuigi naerutavaid filme oli erinevaid, siis eriti läks kõhulihastesse oma kiiksuga visuaalse poole ja rämedate naljadega film nimega

 Jänku ja Pull

Tyra Banksi nimelised vimplid

Erivimplid filmidele, mis jäid PÖFFil kahetsusväärselt kombel nägemata, kuid peab kiiremas korras üle vaatama:

Ootamatu tühjus
Valge Lint
Black Dynamite
Vennaskond
Kuu

Herman Simmi nimeline eripreemia kõige ässamale krimifilmile:

Ajami

Kuldne mikrofon parimale laulule:

Kuigi toredat muusikat leidus nii mitmeski filmist, siis auhinna saab kuri sotsialistlik räpp kurja ja sealjuures überseksika venelanna poolt filmist Moevennad

Kuldne Robot parimale filmile:

Kuna mitmed igal pool kiidetud teosed on nägemata, siis jätan peaauhinna praegu välja andmata.

PÖFFi päevik: Kokkuvõte, Ninja Roboti PÖFFi tööga seotud auhinnad 2009.

Posted in PÖFF 2009 on December 8, 2009 by Kalju

Festival saigi läbi ja kuradima kahju on. Nii lahedat kahte nädalat vaat et ei mäletagi oma elust. Kõik kaastöötajad olid lahedad, filmid olid lahedad ja töö ise oli lahe.Ainult pitsad polnud lahedad- kes teab, see teab. Et asjale joon alla tõmmata ka blogis, siis annan suurejooneliselt kätte Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009.

Niisiis:

Ninja Roboti PÖFFi tööga seotud auhinnad 2009

Kõige etteheitvama pilguga kliendi auhind:

härrasmees tuleb leti äärde ja küsid:”Palun kaks pileti PÖFFile.”
mina:”Kuhu täpsemalt?”
härrasmees:”Ei-ei, palun kaks piletit PÖFFile.”
mina:”Mis filmile?”
härrasmees vaatab mulle otsa sellise näoga nagu ma oleks lausdebiil ja ütleb iga sõna rõhutades:”Ei, ma ei taha filmidele piletit osta, vaid PÖFFile.”

Jonnakaima kliendi auhind:

vanadaam:”Tere, ma tulin oma Solarise kliendikaardile järele.”
mina:”Solarise kliendikaardi saate kätte esimeselt korruselt, Ticketpro kassade kõrval on ka Solarise infopunkt.”
vanadaam:”Ei ole võimalik, mind just saadeti siia.”
mina:”Solarise infopunkt oli paar päeva varem tõesti meie boksi kõrval, aga nüüd on see esimesel korrusel.”
vanadaam:”Ei, ma täpselt mäletan, et just teie võtsite mu avalduse vastu just selles samas kohas.”
mina:”See pole võimalik. Me oleme PÖFFi infopunkt ja ma pole kelleltki Solarise kliendikaardi avadust vastu võtnud.”
vanadaam:”Ei-ei, ma mäletan väga hästi.”
mina:”Te tõepoolest mäletate valesti.”
ja niimoodi veel kaks minutit edasi kuni ta läks väga solvunult ära, et ma talle tema Solarise kliendikaari ei andnud.

Suurim tehniline aps:

Film vajus kaadrist välja ja seetõttu polnud subtriitreid näha. Kuna film oli selleks ajaks juba paar minutit käinud, võttis mehhaanikutel filmi kerimine 10 minutit aega ja ma pidin härdalt inimeste ees vabandama. Kolm inimesti ostustas saalist lahkuda.

Suurim mitte-tehniline aps:

Läheb jagamisele kahe olukorra vahel:

1.
mina: “Ja nüüd võite esitata küsimusi filmi lavastajale Jukka Jalonenile”
Jukka Salonen:”`Not Jalonen, Salonen”
mina: “Perkele.”

2.
peale hullumeelset jooksmist mehhaanikute ruumi ja infolaua vahet jõuan higisena saali ette: “Tere, te tulite vaatama filmi … (piinlik vaikus), vabandage, ma lähen otsin endale kava”, ja jooksen saalist välja kava otsima. Publik naerab.

Parima kahemõttelise lause auhind:

Mina ja PÖFFi üks programmi koostajaid tutvustame mikrofoniga, mis kõlab üle terve Solarise keskuse, PÖFFi filme.
mina: “Film Black Dynamite peaks meeldima kõigile, kellele meeldivad suured neegrid suurte relvadega.”
Järgneb hetk vaikust ja minut aega kahe mehe võppavat naeru.

Eriauhind, vimpel “Tahaks teile karjuda, et te olete idioot, aga siiski naeratan ja aitan teid“:

Kõik 5000 inimest, kes tahtsid PÖFFi infoletist saada Solarise kliendikaari.

“Respekt teile, mehed” auhind

Cinamoni mehhaanikud, kes palehigis pidid kahekesi hoolitsema 3 PÖFFi ja 4 Cinamoni kino filmide eest ja kõige selle taustal veel minu rumalaid küsimusi a la “Kas kõik filmid on ikka kohal?” taluma.

Suurima elektrišoki auhind:

Kuigi see võiks kuuluda Cinamoni ustele ja seintele, kust ma sain konstantselt särakat läheb see auhind siiski PÖFFi lõpetamise äfterpeo äfterpeo baaris NoKu asunud laualambile, mis kukkus mulle käe peale ja andis mu elu suurima elektrišoki.

Lähipäevil auhindame ka filme, mida ma tegelikult nägin auhindamiseks liiga vähe.