$9.99

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: