Archive for January, 2010

THE BOOK OF ELI

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, põnevik, ulme, USA on January 26, 2010 by Kalju

Eli raamat imdb`s.

Ameerika Ühendriigid.

2010.

lavastajad vennad Hughes`id.

osades Denzel Washington, Mila Kunis, Gary Oldman jt.

Post-apokalüptiline Põhja-Ameerika on muutunud inimtühjaks põrguks. Mööda kõrbestunud loodust rändavad ringi röövlid, vägistajad ja kaabakad. Räämas väikelinnades toimub liiderdamine, tapmine ja prassimine. Kogu selle moraalse kaose keskel kõnnib mõistatuslik Eli. Juudi nimega mustanahaline mees on teel läände kaaslaseks hiiglaslik nuga ja muud relvastik, millega ta teele sattuvatel pahandustel päid otsast rapib, mp3 mängija ja hoolikalt märssi pakitud salapärane raamat. Ühes patulinnas saab Eli endale kaaslaseks Solara (bädäss relvatšikina meelierutavalt kuum Mila Kunis) ja kurjaks vaenlaseks sedasama raamatut ihaleva Carnegie (Oldman).

Kristlik märul näib olevat uus Hollywoodlaste lemmikžanr. Äkki Eestigi kinodesse jõudvas Legion`is peavad inglid Miikael ja Gabriel massiivseid kaklus- ja relvalahinguid  ning film The Road olevat niisamuti post-apokalüptiline kristluse ülistamine, siis Eli Raamat sammub sarnastes jalajälgedes. Piiblit tariv ja vabadel hetkedel piiblist tuge saav Eli on samal ajal esmaklassiline tapja, kes rahumeeli võib maha tappa pubitäie pahalasi. Huvitav, kas tegu on kristlase uue lähenemisega, et noori religiooni juurde meelitada. “Loe piiblit ja suudad terve Nimeta baari laiali lammutada.” Okei, linateose mõte on küll muus, kuid filmi tugevaimaks ja meeldejäävamaiks küljeks (Mila Kunise kõrval) on suurepäraselt teostatud taplusstseenud, mida (kahjuks) oli filmis vaid kaks tükki, kui üks parem kui teine. Esiteks stseen, kus näidatakse Elit võitlust silla all mitme teeröövliga vaid mustade siluettidena (vaata allolevat pilti) ja teiseks baarikaklus, kus kaamera teeb ringe ümber trobikonna kurja tüübi, kellel Eli nagu möödaminnes rapib päid otsast. Vennastele Hughesidele peaks üldse krediiti andma, sest kogu kaameratöö oma leidlike nurkade ja üleüldise väljanägemisega oli seksikas nagu Mila Kunis.

Sisuline piiblijant mulle nii väga peale ei läinud. Öeldakse, et sõda sai alguse religioonist ja samas on just piibel teos, mis tooks moraali ja õnne maailma tagasi. Mida-mida? Või prooviti vihjata sellele, et ilus maailm sai koleda lõpu “tänu” pahale religioonile, mis on teadagi mis. Või taheti öelda, et religioonist peab ammutama vaid head ja halbades kätes vale sõnumi levitamisel läheb asi hapuks? Ühesõnaga muutus lahe maailmalõpu vestern tobedaks “kes usub, see suudab” hosanna lugemiseks. Säherdune mekk jäi suhu, kui spegetivesterkinas hea ja paha lepivad lõpustseenis ära ning hakkavad üheskoos härdalt kanu ja maisi kasvatama.

Advertisements

THE INVENTION OF LYING

Posted in 2/6 - halb, 2009, Ühendkuningriigid, komöödia on January 22, 2010 by Kalju

The invention of lying imdb`s.

Ühendkuningriigid.

2009.

lavastaja Ricky Gervais ja Matthew Robinson.

osades Ricky Gervais, Jennifer Garner jt.

Eile oli rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev. Tegelikult küll rahvusvahelist Gervaisi päeva polnud, aga mina veetsin eilse päeva antud härrasmehe seltsis. Tegelikult miks ma ei võiks 21. jaanuari Ricky Gervaisi päevaks nimetada- igasuguseid tobedaid päevi ju mõeldakse välja.  Hea meelega tooks mõne humoorika näite tobedast päevast, aga ühtegi ei tule meelde. Täiesti ebaõnnestunud killurebimise katse. Aga see selleks.

Niisiis: Rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev.

Kõigepealt vaatasin soojenduseks mehe parimaid palasid Kuldse “valisime Avatari parimaks filmiks- oleme ametlikult sama nõmedad nagu Oscari jagajad” Gloobuse õhtujuhtimisest. Oli naljakas, eriti Mel Gibsonile ära panemine.

Siis vaatasin paar osa statiste. Pärlide-pärl oli Kate Winslet, kes paar aastat tagasi tehtud osas sõnas “Kurat, ma teen neid holokausti filme ainult seepärast, et tahaks Oscari kätte saada. Kindla peale minek.” Ja eelmisel aastal saigi Winslet kauaoodatud Oscari kätte holokaustist rääkivas filmis mängimise eest. Oli naljakas.

Siis vaatasin teist või kolmandat korda Gervaisi seisa-püsti-komöödiat Politics, mis pole küll nii särav kui Animals, aga siiski naljakas.

Lõppeks võtsin ette härrasmehe lavastajadebüüdi “The Invention of lying” ja ma ei suuda ära imestada, kui pask see oli. Mul ei tulnud kordagi isegi muiet suule. On maailm, kus inimesed räägivad ainult tõtt. Selles maailmas hakkab üks luusermees valetama ja astub seeläbi Jeesuse ja teiste piiblitegelaste jalajälgedes.  Erinevad kuulsused, alates Ed Nortonist lõpetades Phil Seymour Hoffmanniga, tegid mõttetuid kõrvalosasid, Jennifer või Jessica või misiganes Garner on siiani maailma kõige koledam naine ja Gervais tegi miljon korda tehtud näomiimikat. No ei olnud naljakas.

Ma pean seda uuesti ülekordama: inglise komöödianäitlejad + Hollywood =  pask. On see niimoodi tänapäeval (lisaks Gervaisile ka täiesti mannetuid osatäitmisi tegev Simon Pegg) ja oli sama seis ka varem. Võtame näiteks John Cleese`i, kes tegi järjest Monty Pythoneid. Siis läks Hollywoodi ja tegi Kala nimega Wanda. Põgene Ricky, enne kui hilja!

Põgene, Ricky Gervais –
see on ainus võimalus.
Põgene, Ricky Gervais–
tee Inglismaal oma komöödiaid,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid –
põgene, Ricky Gervais!

OCEANWORLD 3D

Posted in 2/6 - halb, 2009, 3d, Ühendkuningriigid, dokumentaal on January 21, 2010 by Kalju

Ookeanimaailm 3d

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Jean-Michel Mantello

merikilpkonna hääl Harriet Toompere

Lähed kinosaali terve härrasmehena ja väljud sealt vigasena. Esiteks muidugi Limonaadikino heli, mis on siiani mõnedes saalides kõrvuveristav. Käid korra kinos ära ja väljatulles ei kuule terve päeva enam korralikult. Samas minu ees istunud pensionärid arvatavasti ei kurtnud, sest üle mitme aasta nad lõpuks ka kuulsid filmi. Kodus olles võid oma Samsungteleka heli põhja lükata, aga ikka ei kuule, mida Alma Marele ütleb. Lisaks oli 3d ookeanimaailm silmadele sõna otseses mõttes valus- film oli lihtsalt nii meeletult sügav (see pole vist eriti kompetentne väljend?) ja vahepeal tuli mõõkvaal nii lähedale, et silmad tegid silmakoobastes uperkuute ja kukerpalle. Oleks saal veel suviselt külm ja häält kähedaks tegev olnud, siis võinuks saalist välja tulla pimedad, kurdid ja tummad kinokülastajad. Kuid nii hulluks asi seekord ei läinud.

Ookeanidokumentaal emaskilpkonnast, kes läheb munema on ilus ja maaliline, kuid samas tapvalt igav. Nürilt poolteist tundi erinevaid mereloomi suudab vaadata ainult Fred Jüssi. Kilpkonna suust välja tulev tekst oleks võinud vähe erksam olla ja paar ühikut huumorit poleks niisamuti paha teinud. Samas äkki ongi selle filmi sihtgrupp vanurid, kes tahavad rahulikku kulgemist, kuid samas siiski uudse 3d tehnoloogia üle vaadata?

FANTASTIC MR. FOX

Posted in 2009, 5/6 - äge, Ühendkuningriigid, nukufilm, USA on January 20, 2010 by Kalju

Fantastiline Härra Reinuvader imdb’s

USA/UK

2009

lavastaja Wes Anderson

tegelaste hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray, Willem Dafoe, Owen Wilson, Michael Gambon jpt.

Mis toimus?

Vahelduseks viskas Wes Anderson näitlejad nurka, hakkas nukkudega mängima ja nõksutas valmis Roald Dahli lasteraamatul põhineva nukufilmi Fantastiline Härra Fox. Kes raamatut ei tea, siis lühidalt on lugu selline: rebane varastab kolmelt kurjalt talunikult söödavat-joodavat ehk liha ja siidrit. Talunikud saavad kurjaks ja proovivad rebasele kätte maksta, kuid lõppeks saavad kätte vaid sabatuusti.

Mis ei meeldinud:

Lõpp venis ja venis ja venis ja lõpuks ei saanudki midagi põnevat.

Mis meeldis?

The Life Aquatic With Steve ZissouThe Royal Tenenbaums ja The Darjeeling Limitedi (viimane neist on minu meelest vaat et üks eelmise kümnendi lahedamaid filme) lavastaja viskab lauale needsamad trumbid, mis tema varasemates filmides on olnud: lennukas tegevustik, humoorikad dialoog, tugev näitlejaskond, eriskummalised tegelaskujud ja sellele kõigele lisaks maru ägeda väljanägemisega nukud. No tõesti, sihvakad rebased jooksmas mööda pastelseid taluõuesid, metsaloomad kaevumas maa-all ja nii edasi ja nii edasi. Tõsiselt fanki näeb kogu kompott välja. Lisaks on filmis nii palju väikeseid ja lahedaid detaile, mida ei hakka siin üksipulgi välja tooma. Või noh, näiteks see kuidas paduinimlikult käituvad loomad söövad nagu loomad. Ah, huuj saite aru, mida ma öelda tahtsin, kui te filmi pole näinud, eksole.

vile-vile-klik-klik ja äge film.

WHATEVER WORKS

Posted in 2009, 4/6 - okei, komöödia, romantiline, USA on January 19, 2010 by Kalju

Mis iganes imdb’s

Ameerika ühendriigid/ Prantsusmaa

2009

lavastaja Woody Allen

osades Larry David, Evan Rachel Wood, Patricia Clarkson jpt.

Woody Allen on Woody Allen.. Tegelikult polekski vaja midagi enamat kirjutada, sest antud härrasmehe filmide puhul on teada, mis ees ootab. Väidetavalt kirjutas lavastaja-stsenarist filmi 1977. aastal ja sestap on kogu linateoses tunda Annie Halli ja teiste selle-aja-Alleni-filmide hõngu. New Yorkis (kus siis mujal) elab vaimsete häiretega (millega siis veel), filmivaatajaga kõnelev ja pahur juutvanur Boris Yellnikoff, kes ühel päeval korjab oma koduukse tagant enda juurde elama tõupuhta maatüdruku. Nii saab alguse peaaegu Nobeli võitnud geeniuse ja erakordselt naiivse noore näitsiku (armu)suhe. Peagi astuvad mängu ka tüdruku vanemad, hipilikud kunstiinimesed, mis kõik lõppeb inimeste õnneliku eneseleidmisega.

Larry Davidi poolt suurepäraselt mängitud peategelane Boris jõuab filmi lõppedes tõdemusteni: “Kuigi klišeede kasutamine on labane, siis mõnikord on klišee parim viis asjade kirjeldamiseks” ja “Mis iganes viib sind rahuloluni on õige.” Ja küllap nii õige ongi.

Ninja Roboti TOP 6: 2009. aasta parimad komöödiad.

Posted in Ninja Roboti TOP 6 on January 17, 2010 by Kalju

Kuna eelmine aasta tiksub päev-päevalt kaugemale, siis tundub paslik ära mainida 6 parimat eelmisel aastal linastunud komöödiat.

Ääremärkused:
* Arvesse lähevad vaid Eestis linastunud komöödiad.
* Ma hindan ainult komöödiad ja oma sittuse pärast naljakad filmid tabelisse ei mahu. G.I.Joe näiteks oli eelmise aasta üks naerutavamaid filme, sest oli piinlikult halb.
* Ma hindan filme naljakuse alusel ja igasugused head ka komöödiana liigitatavad film a la Mary and Max ja Castaway on the moon jäävad tabelist välja, sest nende väärtus seisnes muus.
*Ma loodan, et mul midagi olulist nägemata pole jäänud eelmisest aastast. Ehk Coenite uus tükk võiks olla veel selline film, mis tabelisse murraks. Aga las ta olla.

PS: Tabel täiendatud hiljem (17.01), sest suurepärane (pealkirjata) unus täielikult tabeli koostamise hetkel

Niisiis, alustagem:

6. koht – (Untitled)/(Pealkirjata)

Okei, see film sai nüüd veidi hiljem siia lisatud. Kuid suurepäraselt modernkunsti tögava linateose mainimata jätmine oleks väär mis väär. Diipmuusikat viljeleva ansambli liiderinstrumentalist Goldbergi ämbristseen oli tänavuse aasta üks suurim jook-ninast-välja stseene.

5. koht- Brüno

Kuigi Brüno oli võrreldes Boratiga räigelt võlts ja ka vähem humoorikas, siis tabelisse pääsemiseks piisab sellestki, sest naerutavaid kohti oli küllaga. Näiteks technomuusika taktis tantsiv peenis. Õhus on ikkagi küsimus “mis edasi?”, sest Sacha Baron Cohenil on tegelaskujud otsas. Kuid samas on mehel julgust ja annet niivõrd rohkelt, et lausa patt oleks seda edaspidi keskpärastes kõrvalosatäitmistes raisata.

Brüno: [about the baby in his arms] I swapped him.
African-American Lady: Swapped the baby for what?
Brüno: For an iPod.

4. Bunny and the Pull / Jänku ja pull

Potensiaalse kultussarja Mighty Boosh lavastaja esikfilm Jänku ja pull on visuaalselt üks eelmise aasta huvitavamaid filme ja juba seetõttu peaks kuuluma iga filmisõbra kohustusliku vaatamise hulka. Iseasi muidugi, kas säherdune veiderdamine meeldib.  Samas lugu on ka naljadega, mis kohe kindlasti ei sobi kõigile. Veini trimbanud mina olin igatahes ekstaasis ja emase koera nisast piima joomise naljad on just minu masti huumor.

3. Black Dynamite

Black Dynamite oli selline film, mida ma järgneval ööl nägin unes. Jooksin koos lahedate mustanahaliste meestega ringi ja kõmmutasin pätte oma hiiglasliku relvaga. Kriipi staff, sest ma tavaliselt filme unes näe. Scott Sandersi kummardus vanakooli kõvaneeger-politseifilmidele a la Shaft on üks viimase paari aasta säravamaid paroodiaid ja kuratlikult naljakas film. Geniaalsed dialoogid, “kogemata” kaadrisse ilmuvad mikrofonid ja muud paariaastakümne tagustesse filmides olnud prohmakad, tobedad kaklussteenid ja plahvatused. Üks väheseid filme, mida võib vaadata julgelt mitu korda ja ikka on naljakas. Kui linateose lõpp nii ära ei vajuks, siis lennanuks film isegi veel kõrgemale.

Black Dynamite: You diabolical dick shrinkin’ mother fuckers!

2. Hangover/Pohmakas

Mehed ärkavad peale pohmelli üles, on sattunud rämedatesse sekeldustesse, aga ei mäleta sellest midagi. Märksõnad: tiiger, Mike Tyson, kadunud peigmees, Jägermeister ja narkootikumid, kana, laps, politseiauto.

Alan Garner: Gambling? Who said anything about gambling? It’s not gambling when you know you’re gonna win. Counting cards is a foolproof system.
Stu Price: It’s also illegal.
Alan Garner: It’s not illegal, it’s frowned upon, like masturbating on an airplane.
Phil Wenneck: I’m pretty sure that’s illegal too.
Alan Garner: Yeah, maybe after 9/11, where everybody got so sensitive. Thanks a lot, Bin Laden.

1. In the Loop/Telgitagused

Ja parima komöödia eelmisel aastal sepitses Briti lavastaja Armando Ianucci. Poliitiliste võimumängude telgitagustest rääkiv film Telgitagused. Suurepärased mahlakad dialoogid ja jabur tegevustik- poliitpila oma parimas kastmes. Kuid filmi põhimõnu on siiski rollisooritustes: Peter Capaldi mängitud Malcolm Tucker on aasta kõige ropum ja kõige naljakam tegelaskuju. Ülivõimsalt. Samas kogu näitlejaskond teeb nii meeldejäävad osad, et vaatad ja itsitad.

Malcolm Tucker: You, hey, put the snifter out there that if the BBC ambushes a minister with another surprise question about the war, I’ll drop a bomb on them.
Judy: I can’t do that, can I? That’s political.
Malcolm Tucker: Does that not fit within your purview, Marie Antoinette? Why don’t you just scuttle off back to fucking Cranford and play around with your tea and your cakes and your fucking horse cocks. Let them eat cock!
[to Toby]
Malcolm Tucker: Hey, you! Ron Weasley, you do it.

RIIGIREETUR

Posted in 2009, 4/6 - okei, dokumentaal, Eesti on January 17, 2010 by Kalju

Riigireetur

Eesti

2009

Käsikiri: Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, rezhii: Erle Veber.

Fakit, viimasel ajal on blogimine soiku jäänud. Kuna ma üritan kirjutada ainult filmidest, mis jooksevad hetkel Eestis kinos või hiljuti jooksid kinos, siis eriti pole millest kirjutada, sest kinno pole ammu jõudnud.

Et ükspäev eeskujulik 2009. aasta täispikkade Eesti filmide edetabel ära teha, siis räägiks eelmekiks dokumentaalfilmist nimega Riigireetur. Kuna seltsimees Simmi skandaal oli nii massiivne, siis mõtles härrasmees Kärmas ja tema kompanjonid, et antud teemast Pealtnägija lõiku oleks maru nüri teha ja otsustasid teha hoopistükkis täispika dokumentaalfilmi. Samas oli tervel filmi Pealtnägija hõng juures ja pidevalt oli tunne, et nurga tagant hüppab välja noor-ja-habetunud-pseudo-Vahur-Kersna ja küsib kõrgendatud häälega Simmi vanatädilt: “KAS HERMAN OLI NOORENA KA TUBLI POISS?” Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud.

Filmi võib jaotada kaheks: Esimene pool tutvustas Simmi lapsepõlve ja oli proovitud välja noppida põnevaid seike mehe lapsepõlvest, mis justkui vihjanuks mehe tulevasele “karjäärile”. Samas olid need väljanopped nii rämedalt kontekstist välja rebitud ja stiilis “Herman Simm jagas koolidevahelisel kolmikhüppevõistluses seitsmandat kohta koos Dmitri Ustjahahafanoviga, mis tõestab selgelt, et Simmile meeldis juba lapsepõlves venelastega asju jagada.” Okei, päris selliseid näiteid polnud, kuid tõsimeeli esitati kahinaid “Räägitakse, et just Simm tegi Interrindlastele Toompeal värava lahti.” Kes, kus ja millal rääkis? Säärased mulliajamised võiks jääda Ameeriklaste juust-dokumentaalidele ja ma mõtlesin, et hakkan parem TV3e peale Ben Stilleri komöödiat Meet the Parents vaatama.

Kuid mida lähemale dokfilm tänapäevale jõudis, seda põnevamaks kogu lugu läks. Eriti kuldaväärt olid kõiksugu dokumentaalkaadrid Simmist endast, kus ta näitas kuhu ta venelastele filmilinte poetas ja kuidas ta kinni võeti ja  intervjuunopped, kus mees absoluutselt ei kahetse tehtut. Lisaks kogu Simmi suhtlemine oma kontaktisiku(te)ga: ristid Saue elektronipostidel, kokkusaamised Nõmme rongijaamas ja nii edasi.

Oleks see alguse huina-muina ära jäetud, siis oleks tegu aplausi väärt sooritusega. Praeguses vormis on tegu “parem kui Meet the Parents” filmiga, mis on kah tegelikult ju hea hea sooritus.