MOON

Kuu imdb’s

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Duncan Jones

osades Sam Rockwell, Kevin Spacey ja teised.

Filmitööstus on üks kummaline paik. Ühel mehel on käsutuses 500 miljonit dollarit ja teeb selle rahahunniku abil küll visuaalselt hingematva, kuid sisult tobeda ja juustuse ulmefilmi. Teisel geniaalse muusiku pojal, vana nimega Zowie Bowie ja uue nimega Duncan Jones, on kasutada täpselt 100 korda väiksem rahahunnik ning teeb aasta parima ja huvitavaima ulmefilmi. Samas mu väike peanupp ei saa kuidagi aru, kuidas on võimalik, et antud filmi eelarve on ainult 5 miljonit dollarit, mis on Eesti rahas veidi üle 50 miljoni krooni ja selle eest saadi Sam Rockwell, Kevin Spacey, maaliline kuumaastik, tõsisel lahe kosmosejaam ja nii edasi. Samal ajal oli näiteks Detsembrikuumuse eelarve väidetavalt 25 miljonit krooni ja selle eest saadi Liisi Koikson, Kodu keset linna Henri ja sildid vanalinna majadele. Kuskil on nagu loogikaviga. Kuid see selleks.

Kuigi Moon oli pikalt minu “mine kinno vaatama” listis, siis kinosaalis istet võttes ei teadnud ma tegelikult antud filmist mitte midagi. Ja hea oligi. Niisiis, kui sa plaanid seda filmi alles vaatama minna, siis ära edasi loe. Kuid kui loed, siis võta teadmiseks, et film räägib üksi kuukaevandusbaasis töötavast Sam Bellist, kelle ainus kaaslane on Kevin Spacey häälega rääkiv alati-abivalmis-smailirobot GERTY. Oma viimaseid nädalaid baasis veetev ja pikkisilmi oma lähedastega kokkusaamist ootav Sam avastab peale avarii tegemist, et tema tööpostile on asunud tema kloon (Ma ütlesin, et ära loe edasi, kui sa pole filmi näinud. Ongi su filmielamus rikutud). Ühesõnaga ulmevaabaga kaetud eksistsentsialistlik vaikmõtisklus elu ja surma teemadel (päris cool lause tuli, eks ole).

Kliiniliselt perfektse, kui samas ka võltsi ja kauge CGI ajastul on kuratlikult värskendav näha vanaaegset ja pisut juustust filmi. Ei mingeid plahvatusi, ei mingeid tulnukaid, ei mingeid it-meeskonna poolt viimse perfektsuseni vorbitud kosmoselaevu ja lahinguid vaid stiilipuhas nostalgialaks. Retrohõngu andsid filmile ka ilmselged vihjed kosmos-suurteostele, näiteks Kubricku Kosmoseodüsseiale või Lemi Solarisele. Olgugi, et mitmed viitamised olid ebavajalikud, siis andsid need filmile mõnusa fiilingu. Kuigi mulle jäi arusaamatuks näiteks punases kleidis kujutelm-daami ilmumine a la Solaris. Mida sellega nüüd öelda tahetigi- et seltsimees Sam hakkab aru kaotama? Samas ülejäänud linateoses sellest justkui märki polnud. Võta nüüd kinni, eks ole. Kuid olenemata oma klaustrofoobsest olustikust ja filosoofilisest alatoonist oli see siiski Sam Rockwelli film. Üksi kosmosejaamas töötav ja samas vaikselt hulluvat Sami on isegi siis haarav vaadata, kui ta sõidab vaikides 5 minutit oma kuuautoga.

Ühesõnaga siinkirjutaja meelest aasta parim filmidebüüt (kui Jonesi varasem lühifilmi julmalt kahe silma vahele jätta) ja parim sci-fi linateos.

Advertisements

One Response to “MOON”

  1. Ja täpselt nii ongi. Ülimalt liigutav ja imekena ulme. Rockwell on täielik Rockwell.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: