Archive for March, 2010

I LOVE YOU PHILLIP MORRIS

Posted in 2009, 4/6 - okei, komöödia, USA on March 26, 2010 by Kalju

Ma armastan sind Phillip Morris imdb’s

USA/ Prantsuse

2009

lavastajad Glenn Ficarra ja John Requa

osades Jim Carrey, Ewan McGregor, Leslie Mann, Rodrigo Santoro jpt.

Tõsielusündmustel põhinev romantiline komöödia. Ontlik pereisa Steven otsustab peale autoavariid kapist välja tulla ja avalikult mehi trukkima hakata. Kuid luksusliku homoelu elamine pole naljaasi. Iga kuu peab muutuva moega kaasaskäivaid rõivaid ostma ja kulda-karda kokku ajama. Nii hakkab Steven raha kokku kühveldama erinevate pettuste ja pattustega ning satub peagi Rootsi kardinate taha. Ühel päeval  leiab Steven trellide ja müüride vahelt mõtte- ja orientatsioonikaaslase Phillipi ning peagi on Steven taas pillava elustiili nõiaringis.

Esiteks tekitab filmi nimi minus ikkagi kummastust, kuidas tobetolerantsed Ameeriklased selle läbi lasid. Ma armastan sind Phillip Morris on ju kukesammu kaugusel nimedest I love you Lucky Strrike ja Las ma pahvin sind kopsu, Marllboro.

Teiseks on tore näha, et kunagine kumminägu Jim Carrey on samm-sammult sammumas tõsiseltvõetavuse poole. Okei, antud film pole küll Eternal-Sunshine-of-spotless-mind-tõsine, kuid tsipake oli tegelaskujus mitmeplaanilisust, mille Carrey välja kandis. Kuigi antud filmis tegi Jim siiski oma kurikuulsaid Ace Ventura lõustasid, kuid ainult viivuks ja see ei hakanud häirima. Minu silmis, kes ma homodega puutun kokku ainult Ringvaadet ja Marko Reikopi nähes, ongi omasooiharad säherdused kelkivad ja veiderdavad. Või siis Ewan McGregori sugused hellad mehed, kes lähevad tugeva tuule käes pooleks. Ühesõnaga näitlejad mängisid neile elu ja stsenaristide poolt kätte antud stereotüübid nunnult välja.

Kolmandaks- lugu ise oli üllatavalt kaasahaarav ja mõnusate süžeepööretega. Kuid eks see kipu elus nii olema, et saatus või jumal või kesiganes neid asju meil siin korraldab on parem stsenarist kui mõni stsenarist. Naer, nutt ja mõtlemapanevus jalutavad käsikäes mööda valget kinolina.

Neljandaks- mismõttes kannab Steven Jay Russel korduvate põgenemiskatsete ja pettuste eest 144-aastast vanglakaristust? 144-aastat. 144. Kui ma Eesti läheks ja õhkaks Toompea, siis ma ei saaks ka nii palju.

Advertisements

LEGION

Posted in 2/6 - halb, 2010, õudus, põnevik, USA on March 12, 2010 by Kalju

Legion imdb’s

Ameerika ühendriigid

2010

lavastaja Scott Stewart

osades Paul Bettany, Dennis Quaid, Adrianne Palicki jpt.

Mõnikord on filmi hea vaadata täiesti tühjalt lehelt. Leegionit vaadates polnud ma näinud ühtegi inglitega plakatit ja samuti magasin maha filmi esimesed minutid. Niisiis oli see minu jaoks suur pauk, kui filmi keskpaigas selgus, et Paul Bettany on ingel ja tegu on kristliku märuliga. Olekski võinud ju selle inglivärgi treilerites ja muus reklaamis saladuseks jätta, sest see üllatus oli ainus asi, mis mind filmi juures võlus. Teine pauk oli muidugi see, et Dennis Quaid mängis filmis. Õõõõhhh.

Ausalt öeldes nägin ma seda filmi kuskil jaanuaris. Ma siis mõtlesin, et jätan kirjutamise sellesse aega, kui linateos kinodesse jõuab, aga praeguseks suurt midagi enam meeles pole. Ju siis oli nii nigel film. Parimad asjad filmi juures olid muidugi Dennis Quaidi ühelauselised kõva-mees-fraasid. A la karmihäälselt öeldud “Ma ei usu jumalasse” laused. Ma jätan päevapealt blogimise, kui Dennis Quaid teeb mingis filmis mitte-ülepingutatud-rollisoorituse.  Suurim pettumus oli, et lõpuks ei tulnud Jumalat, kes oleks kõigile inglitele molli kütnud ja lõpuks ise Dennis Quaidilt molli saanud. Kuid küllap jäetakse midagi järje jaoks ka. Zombid olid üpris eriskummalised- vahepeal olid zombid ja siis vahepeal ei olnud ka. Jumal tegi ikka täielikku haltuurat. Miks peaks Jumal üldse inimesed zombideks muutma, kui ta nendega rahul pole? Kas Jumalal oli siis lootus, et zombi-inimesed järgivad paremini kümmet käsku? Täpselt sama arusaamatu nagu, miks see film valmis tehti.

SHUTTER ISLAND

Posted in 2010, 6/6 - klassika, thriller, USA on March 12, 2010 by Kalju

Suletud saar imdb’s

USA

2010

lavastaja Martin Scorsese

osades Leonardo DiCaprio, Mark Ruffalo, Ben Kingsley, Michelle Williams jpt.

(Jutu sees on spoilerid. Olen hoiatanud.)

Minu silmis pole signor Scorsese kunagi ebajumala staatusesse tõusnud. Pigem näis mehe jaks aasta-aastalt raugevat: Aviator oli suures plaanis nüri linateos ja maailma ägedaimt põneviku, Mou gaan dou põhjal the Departedi suguse kräpi kokkuvorpimist lubasin ma vanahärrale mitte iial andestada. Kuid raamatu Mystic River kirjutanud Dennis Lehane`i teose Shutter Island põhjal vändatud filmiga suutis Scorsese mind toolilt pikali lüüa.

Kaks FBI agenti, Teddy (Di Caprio) ja tema uus paarimees Chuck (Ruffalo), lähevad uurima müstilist kadumislugu Shutteri saarel. Saarel asuvast range režiimiga vangla/vaimuhaiglast põgenes kummalistel asjaoludel patsient ning kuna saarel lahkumine on pea võimatu, siis peab kadunud naine siiani veel kuskil saarel viibima. Kuid mida sügavamale uurimine viib, seda segasemaks läheb kogu lugu. Näib, et patsientidega tehakse ebainimlikke katseid ja lisaks hakkab Teddy peale kohalikelt arstidelt saadud ravimite manustamist nägema segaseid unenägusid (unenäod on loomulikult holokausti teemalised).

Suletud saar proovib igati olla mindfuck elik maakeeles ajusid keppiv linateos. Vihjeid loobitakse rohkelt mõlemast varrukast ja vaataja asi on neist õigeid välja noppida ning segasesse puslesse susata. Paljud inimesed (näiteks filmiveebis) heidavad filmile ette selle läbinähtavust, kuid õnneks ma nii vaheda mõistusega pole ning olin peaaegu lõpuni põnevil. Mingil hetkel tuli kahjuks vihjete üledoos ja siis oli selge, mis sadamasse antud film tüürib. Samas võiks suhtumise “film oli läbinähtav” korral  99,9% filmidest maha tampida.

Kuid jättes kõrval loo, kui sellise, ka sellisel juhul on tegu suurepärase filmiga. Kui näitlejate esitus midagi seninägematut polnud, siis kõik muu oli tõepoolest geniaalne. Kaameranurgad. Olustik. Muidugi ka muusika, mis oli äärmiselt kummitav ja väga hästi pinget üles kruviv. Kogu kompotiga on mindud justkui paarkümmend aastat tagasi, Hitchcocki aegadesse. Ja mulle on see mokkamööda.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati tulin kinost välja vaimselt maha tambituna. Kuid Shutter Islandi filmist välja tulemine võttis mul mitu head minutit. Samuti ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks kinos külmavärinad tulnud, aga stseen märksõnadega “vesi ja lapsed” suutis seda miskipärast teha.

OSCARI GALA 2010: LIVE

Posted in Muu on March 8, 2010 by Kalju

Oscarid on filmimaailma suursündmus ja mis filmiblogi see oleks, kui ma sellest juttu ei teeks. Niisiis võtan ma Oscarite jagamise kõrvale läpaka kätte ja proovin samm-sammult muljeid jagada.

2.00 Kaks tassi kohvi pluss väsimus mõjusid mulle eriti halvasti. Käed värisevad nagu Parkinsonitõvesel Michael J Foxil. Üldiselt on kõik valmis: tuju on hea, Plaza sviit on rahvast täis, Pro7 mängib ekraanil ja pudel veini ootab avamist. Võime alustada.

Tänavusel Oscari gaalal on kaks suurt küsimust:

1. Kas tänavusest aastast tuleb Avatari või Piinakambri aasta?
2. Mis on tänavuse aasta teema? Eelmine aasta temaatikaks oli näiteks homohala, kus iga neljas laval käinud inimene valas pisaraid homoseksuaalid raske saatuse pärast. Paar aastat tagasi oli mustanahaliste aasta ja nii edasi. Vaadates õhtujuhte- Martinit ja Baldwinit- siis võiks tänavuse õhtu teemaks olla ebaõnnestunud näitlejate aasta: sellisel juhul korjaks Oscarid Bridges ja Bullock. Saab näha.

2.20 Maailma kõige võltsima naeratusega saksa tüüp ajab staaridega juttu. Theron ja Farmiga andsid mehele julmalt korvi- hah, paras. Ma ka ei tahaks nii tüüpilistele küsimustele vastata.

2.30 Preili Mulligan juhib hetkel kõige kenama naisstaari võistluses.

Ja Mr. võltsnaeratus saab järjepidevalt staaridelt korvi ja hakkab tujust ära minema. Kurdab, et just tema ümbruses on auk, kuhu keegi ei tule ja ajab põhiliselt iseendaga juttu.

2.40 Lõppeks sai mr. võltsnaeratus ka paar kuulsust kaamera ette. Nii Tarantino kui ka Cameron on näoga “pagan, ma ei taha sinuga rääkida.”

2.54 Michael Haneke näeb välja nagu kodutu troll.

3.00 Ja ongi punase vaibaga kõik. Kuhu jäi Heidi Klum? Tuju langes kohe paar pügalat.

3.05 Valehäire. Saksa härrasmees viskas püssi põõsasse, aga Ühendriiklased võtsid asja üle ja staarid käivad järjest mikrofoni ees jutlemas. Keegi kahjuks eriti kildu ei rebi ja käib tüüpiline mulliajamine. Clooney sebib kõike, mis liigub. Morgan Freeman on kohal kahe naisega- kuramus, ta on ju 90.

3.13 J.Lo: “Hea kleit on selline, milles saad kõndida.” Tark naine oled.

3.14 Sarah Jessica Parker ja Vera Farmiga on seni kõige kenamad naised üritusel. Nad on ju 40+, fuck, kas mul on probleem?

3.16 Reklaamid on iga 4 minuti järel ja ma ei liialda. Täiesti perses. Kui ma ühe korra veel Rihanna plaadi reklaami näen, siis ma hakkan märatsema.

3.24  On see Godzilla? On see Dinosaurus? Ei, see on parima naisnäitelja nominent Gabourey Sidibe.

3.30 Tõtõtõtõtõtõõõtõtõõõõõ. Oscari gala 2010 algas.

3.31 Neil Patrick Harris aka Barney “Legendary” Stinson avab show mõttetu kabareeshitiga. Polnud naljakas. Aga publik vägistas mingi hädise aplausi välja.

3.34 Laest laskuvad alla õhtujuhid Martin ja Baldwin. Mehed rebivad nalja sellise tempoga, et ei jõua kirja panna. Sitaks naljakas on. Hommikul laksige sisse http://www.youtube.com ja vaadakse. Õhtu suurüllatus on sündinud- Martin ja Baldwin on ägedad õhtujuhid.

M:”Igal aastal valitakse nominendid 3000 kandidaadi seast.”

B:”Ja lõpuks valitakse Streep.”

M:”Kelle lõpuks Oscarit ikka ei anta.”

Avatarile ärapanemine oli vein-ninast-välja laks ja juudinali on ka hea. Väga hästi kirjutatud ja esitatud 10 minutit.

3.44 Esimene auhind- parim kõrvalosa. Waltz sätib juba lipsu sirgeks, sest mehe Oscar on kindel. Eks seepärast on see kuldmehike ka õhtu esimene, sest pinget pole.

3.49 Ja võitja on…Waltz.

3.57 Parim animatsioon. Nominentide tutvustus on taaskord täiesti kuld. Upi võit peaks üsna kindel olema.

3.58 Ja võitja on Up. Seni siis üllatusteta.

4.01 Kaks tobedat ja tundmatut näitsikut tutvustad sisse kategooria “Parim laul”. Kõik lood on tundmatud välja arvatud Taneli Padari esitatud New Orleansi laul, mida tuleb enne igat Plaza seanssi vähemalt kaks korda.

4.03 Okei, võitis laul filmist Crazy Heart nimega The Weary Kind. Ei oskagi midagi selle kohta öelda peale selle, et laulu üks autoritest on James Cameron või tema kaksikvend.

4.11 Baldwin:”Oscarite jagamise õhtu- suurim õhtu Hollywoodis pärast eilset õhtut.” Polnud naljakas.

4.12 Tina Fay ja Robert Kaine Juunior annavad auhinna parimale originaalstsenaariumile. «The Hurt Locker» vs«Inglourious Basterds» vs «The Messenger» vs «A Serious Man» vs «Up».

4.15 Hurt Lockerile tuli esimene võit- esimesed märgid on õhus, et tänasest õhtust tuleb Hurt Lockeri õhtu. Minu meelest oli see eelmise aasta parim film ja sestap mul midagi selle vastu poleks. Kõik kõned on seni olnud äärmiselt igavad. “Aitäh, bläbläblä, pühendan auhinna Lähis-Idas surnud sõduritele, bläbläblä.”

4.21 Austusavaldus John Hughes`le ja mul hakkab vein otsa saama.

4.30 Zoe Saldana ja Carey Mulligan annavad auhinda üle. Mind isegi ei huvita, mis kuldkujusid nad üle annavad. Saate aru, Zoe Saldana ja Carey Mulligan. Koos. Laval. Saldanal kelmikalt jalga paljastav kleit. Uuuhhhhhh.

4.39 Ben Stiller sinise Avatari na`vina. Geniaalne! Taaskord youtube`i laks.

4.40 Parim make up- Star Trek. Jeahh! Antud kosmoseodüsseia oli kindlasti üks eelmise aasta alahinnatuimaid filme- vähemalt saadi mingigi kujuke koju. Asi seegi. Ma just praegu mõistsin, et keegi ei suuda iial nii pikka jutujoru lugeda nagu ma siin kirjutan.

4.50 ESIMESED PISARAD! Preciuse mustanahaline mees-stsenarist ähib mikrofoni nagu pornonäitleja, on sõnatu ja teeb maailma kõige mõttetuma kõne.

4.51 Steve Martin:”I wrote this speech for him.”

4.55 Parim naiskõrvalosa. Vera Farmiga ja MILFPower FTW!

4.59 Aga huuj. Võib suitsule minna, sest Mo`Nique pisaraid küll ei taha näha. (TEISED PISARAD)

5.09 Käisin suitsul, aga vahepeal sai Avatar mingi Oscari. KOLMANDAD PISARAD tulid ka ära. Üldiselt tundub, et tänase aastate teema on siiski Precious ja nutvad (enamasti korpulentsed) mustanahalised.

5.10 Parim kostüüm- “Young Victoria” eest naisele, kellel on juba varasematest aastatest kaks kuldkuju kaminasimsil. Igav. Vein sai kah otsa.

5.25 Hurt Lockerile teine Oscar sound editingi või mixingu eest. Nagunii keegi vahest aru ei saa, nii et pohh.

5.26 Okei, nüüd tuleb sound mixing, aga nominendid on samad ja võitja on sama ja samad härrad tulid ka lavale. Kus on asja point teab ainult jumal ja James Cameron.

5.35 Sandra Bollocks vuristab ette, et parim operaatoritöö oli filmis Avatar. Mida kuradit tegi operaator filmis Avatar? See oli ju it-osakonna poolt kokku klopsitud. Et kummalist otsust varjutada tuuakse lavale kiilakas kitarrivirtuoos ja meenutatakse lahkunuid filmimaailmastaare. Ja kohe otsa ka reklaam number 83.

5.50 Maailma kõige uimasem muusika + moderntants- pool sviidist jäi magama. Piinarikkad 10 minutit lõpetavad J.Lo ja Jake Sully, kes annavad parima muusika auhinna Up`ile. Auhinnatud noormees räägib nii kiiresti, et pool sviiti ärkab üles.

5.54 Koristaja tuleb niisket põrandat kuivatama, sest parimate visuaalide elik eriefektide auhinda tulevad üle andma Gerard Butler ja Bradley Cooper. Ja kuldfallos läheb Avatarile.

Hetkeseis: Avatar 3, Piinakamber 3, Precious 2 ja Up 2. Päris tasavägine andmine. Ja reklaam kohe otsa. Õõõõhh.

6.00 Pauguga alanud gaala hakkab uimaseks ja uniseks kiskuma.

6.04 Parim dokfilm, ja ühtlasi ainuke dokfilm ma nominentides näinud olen, oli 2009. aastal the Cove. Delfiiniaktivist Richard O´Barry tõstis üles plakati numbriga, millele helistades saab nende tegevust rahaliselt toetada ja kaamera tõmmati 0,o1 sekundiga meeste pealt minema.

6.08 Parim filmitöötlus- Hurt Locker. Taaskord totaalselt mõttetu kõne. Ühel päeval kuulsin, et Hurt Locker on Iraagis viibivate sõdurite üks lemmikfilme. Niisiis võivad kõik need härrased, kes filmi ebareaalseks peavad, kohvile minna. Noh, lihtsalt remark.

6.16 Asjatundjad arvasid, et parima võõrfilmi Oscari pärast võitlevad Valge Lint ja Prohvet. Aga teist aastat järjest võitis üsna tundmatu film nimega The Secret in Their Eyes (El Secreto de Sus Ojos). Hmm, seda filmi pole vist keegi peale akadeemia näinud.

6.25 Pfeiffer, Farmiga, Moore, Farrell ja Robbins tutvustavad sisse eelmise aasta viite parimat meesnäiteljat akadeemia arvates. 4 südamlikku, aga kuradima lohisevat kõnet + Robbinsi naljakas kõne sellest, kuidas Freeman võtetel ütles talle “Äkki, teeksid mulle kohvi, Ted”. Bridges hakkas juba Pfeifferi kõne ajal nutma ja sestap suutis habemik end laval tagasi hoida ja pühendas aja räuskamisele. Lahedaim ja spontaanseim kõne seni. PS: Kate Winslet on esimene auhinna väljakuulutaja, kes ütles “The winner is…” asemel “Oscar goes to…”

6.40 Protseduur on sama- viis kaasnäitlejat kostavad paar head sõna nominentide eest. Keegi võiks neile helistada ja öelda, et Eestis on kell juba 6.40 ja keegi ei viitsi mulli-ajamist kuulata. Andke see Oscar juba Bullockile ära! Pagan, ma olen terve öö olevikku ja minevikku segamine kasutanud. Piinlik.

6.48 Ja Bullock võitiski. Eriti üllatustevaba tseremoonia täna. Ühel õhtul saada Kuldne Vaarikas ja Oscar- respekt!

6.54 Feministid üle maailma heidavad rinnahoidjaid seljast ja raseerivad end erilise päeva puhul, sest parim lavastaja anno 2010 on naine. Endine miss Cameron võttis Oscari ja Avatar pandi paika.

7.00 Ja jõuamegi õhtu suurima küsimuse juurde: Kas võidutseb sisutühi arvutigraafika või film? Tom Hanks tuleb lavale ja ütleb 5 sekundiga “Oskar läheb filmile Piinakamber”. Paistab, et ürituse ajakava on täiesti umbes.

Vähemalt läks Oscar õigele filmile ja lõpp hea, kõik hea. Jeahh, Ninja Robot on rahul.

Martin: “This show was so long, that Avatar takes place in the past.”

Eesriie, arvuti kokku ja magama.

Side lõpp.

ALICE IN WONDERLAND

Posted in 2010, 3d, 4/6 - okei, USA on March 7, 2010 by Kalju

Alice imedemaal imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Tim Burtön

osades Mia Wasikowska, Johnny Depp, Helena Bonham Carter, Anne Hathaway jt.

Cinamoni Imedemaa Alice`t vaatama asudes tahtsin saada vastuse kahele küsimusele:

1. Kus on parem 3d, kas Plazas või Cinamonis?

2. Kuidas klapivad kokku Tim Burton ja it-osakond?

Alustame algusest elik eepilsest võitlusest kahe kino vahel. Üks mustab teist ja teine sarjab esimest. Ühe Plaza härrase “Miks Kokakoolaplaasa kolmtee on hea ja Cinamoni oma halb” esseed lugedes tuli tunne, et olen sattunud lasteaeda. Labane värk. Minu üliterav silm kahe kino pildil erilist vahet ei näe. Värviline virr-varr tükib silma igas saalis. Ehk ainult Cinamonis üliereda ekraani puhul peegeldus valgus vähe vastu. Kuid samas on Cinamoni kerged prillid ninale ja kõrvadele umbes 39 korda mugavamad. Niisiis 1-1 viik ja kõik võivad rõõmsalt koju minna. Mina eelistaks ehk Cinamoni, seda just prillide pärast.

Nüüd asume teise küsimuse kallale. Tim Burton oma varasemates filmides arvuteid liialt palju ei kasutanud- Charlie šokolaadivabrikus oli mõnevõrra eriti juustust kompuutriga loodut, aga muidu on lavastaja vanakoolimehena eelistanud rohket grimmi, rohkeid makette ja muud säärast trääsa. Niisiis astus Tim Burton uude ajastusse ja see samm tegi filmilähilukku päris sügava jälje. Film on värviline ja särav, laveerides visuaalse geniaalsuse ja värvišoki piirimail. Avatar oma värvilisuses ja külluses on võrreldes Alice`ga  kui must-valge linateos. Burton on arvutite kaasamisega kui tammi tagant vabanenud ja sai antud filmis kõik fantaasiaviljad linale toodud. Kui Alice kõrvale jätta, siis polnud imedemaal mitte ühtegi nö tavalist tegelast.

Kuigi filmi eel räägiti ette-taha Johnny Deppist, siis tegelikuks staariks osutus Helena “hiigelpea” Bonham Carter. Naine sai kurja Red Queeni rollis särada algusest lõpuni ja varjutas kõik ümbritseva. Ka erinevad loomad olid ägedad. Õhus hõljunud naerunäoline karvapall-kass, vesipiipu pahviv Alan Rickmani häälne röövik, hull jänes, mitte-hull jänes, koerad, konnad, ahvid, sead, siilid, hiired- kõik elajad olid väiksema või suurema kiiksuga. Põhilised naljadki olid seotud loomade piinamisega- mul tuli näiteks iga kord muie näole, kui vaatasin lossis küünajalgade rollis olnud ja pidevalt värisenud ahve või siil, kes osales golfimängus pallina.

Kuid siiani jääb õhku küsimus, millal tuleb 3d film, millel on mingitki vähegi arvestavat sisu. Kui filmimaailm (siinkohal ma mõtlen Hollywoodi) tüürib sinnapoole, et  kogu raha antakse prillidega it-poistele ja stsenaarium on teisejärguline, siis on küll perse majas.

THE WOLFMAN

Posted in 2010, 4/6 - okei, Ühendkuningriigid, õudus, USA on March 4, 2010 by Kalju

Huntmees imdb’s

UK/USA

2010

lavastaja Joe Johnston

osades Benicio Del Toro, Emily Blunt, Anthony Hopkins, Hugo Weaving jpt.

Neljakümnendate õudusfilmi The Wolf Man uusversioon The Wolfman on ambitsioonidega film. Lõviosa Hollywoodist väljaimbuvatest õudusfilmidest on kuritegelase poolest väga must-valged: paha on paha, sest ta on paha. Mõni üksik film vaevub paar sõna poetama, miks paha on paha, kuid üldiselt tapja lihtsalt tapab. Huntmees on pööranud pilgud ajalukku, õudusteoste algusaega, kus lisaks õõvale on oluline ka pahategelase sisemine võitlus.

Kuid film jääb oma ambitsioonidele alla. Filmi tempo lonkab mõlemat jalga- kolmveerand linateost ootad igavledes, et midagi juhtuma hakkaks. Ja kui lõpuks juhtuma hakkab, siis tuleb äktsionit kiiresti uksest-aknast ning sama äkitselt on film ka läbi. Päris tüütu oli ka pidev täiskuu fookuses näitamine. Okei, esimene kord on päris mõjuv. Teine kord ka. Peale kümnendat täiskuu manamist ekraanile läks asi juba tüütuks kätte.

Lisaks veel libahuntide väljanägemine- piinlik, piinlik ja veelkord piinlik. Nii võltsi väljanägemisega CGI-hundid panid hirmutamise asemel pigem muhelema. Pigem oleks võinud Benicio Del Torole lihtsalt paar lisakarva näole ja kätele liimida ning tulemus olnuks kordades mõjuvam.

LEAP YEAR

Posted in 2/6 - halb, 2010, komöödia, romantiline, USA on March 4, 2010 by Kalju

Liigaasta imdb’s

USA/ Iirimaa

2010

lavastaja Anand Tucker

osades Amy Adams, Matthew Goode, Adam Scott jt.

Anna ootab mehelt abieluettepanekut, mida ei tule. Nii otsustab neidis asjad ise kätte võtta, Iirimaal töövisiidil viibivale mehele järgi sõita ja talle ise sõrmuse sõrme torgata. Nimelt on Iirimaa tava, et iga liigaasta 29. veebruaril võivad tegusad naised äpud mehed ise ära kosida. Peale erinevaid sekeldusi jõuab Anna Dublini asemel Iiri väikekülla, kus ta ostab taksoteenuse kohalikult pubiomanikult Declanilt. Peagi tärkavad esmapilgul arrogantse ja tropi Duclani ning Anna vahel tunded ning naine on ühtäkki lõhkise küna ees.

Ameeriklastel on omalaadne arvamus Iirimaast- kõik mehed on konstantselt purjus, pubid ja muud asutused näevad välja samasugused nagu aastal 1830, lehmad kõnnivad teedel ja kõik sõidavad vähemalt 20-aastat vanade masinatega. Hullem pommiauk kui Eesti ühesõnaga. Samas ma pole Iirimaal käinud ja äkki ongi seal aeg seisma jäänud. Aeg jäi seisma ka filmi vaadates, sest tegu on väga tüütu linateosega. Didili-fidili Iiri folk on viimasel ajal igas teises linateoses ja film upub tumedasse klišeede-Guinessi. Amy Adamsil hakkas seoses päris edukate filmivalikutega juurde tulema “tänapäeva Julia Robertsi” maine, kuid selle filmiga tõmbas ta endale korralikult vett peale.