Archive for April, 2010

THE CRAZIES

Posted in 2010, 4/6 - okei, õudus, USA on April 30, 2010 by Kalju

Hullud imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Breck Eisner

osades Timothy Olyphant, Radha Mitchell, Joe Anderson, Danielle Panabaker jt.

Sellal kui rahabossid käisid HÕFFil filme kaemas, promenaadi öölokaalides kokteile manustamas ja hotellide pehmete linade vahel magamas, olin mina kodus ja sepistasin plaane. Esimene plaan oli sms-laenu võtta ja ka Läänemaale lennata. Kuid HÕFFi pärast laenuorjusesse sattumine oleks pea sama tobe nagu tossude ostmise pärast võlgadesse jäämine a la Nõia-Ints. Niisiis tuli jääda teise plaani juurde ja teha kahe loengu vahele jäänud ajavahemikul NRÕFF- Ninja Roboti ÕudusFilmide Festival. NRÕFFi filmide valik oli küll üsna kesine (loe: 1 film) ja külastajaidki oli üsna vähe (loe: 2), kuid raskel ajal asi seegi.

Mul on alati olnud unistus, et ma satun koos kaaslasega tühja kinosaali ja seal “kudrutaks” temaga. Neljapäeva pärastlõunal Cina..khmm..Solaris Kinno minnes tekkis selleks harukordne võimalus- suures saalis olingi ainult mina ja mu kaaslane. Kuid kahjuks oli mu kaaslaseks seekord kursavend Margus ja seetõttu jäi unistus teostamata ja pidi filmile keskenduma, milleks oli uusversioon 1973. aasta õudusfilmist the Crazies.

Film kolme lausega: Lennuk kemikaalidega lendab väikelinna läheduses järve, kust elanikud ammutavad joogivett. Kõik, kes vett joovad muutuvad zombilaadseteks inimvaredeks ja asja tuleb lahendama kõrvuni relvastatud sõjavägi. Väikelinna šerif püüab koos abišerifiga päästa ennast ja oma naist.

Mulle tänapäeva Hollywoody õudusfilmid ei meeldi. Tobedad tegelased, kelle surma sa ootad juba peale esimest veerandtundi, klišeed, mõttetud pahategelased ja nii edasi. Ütleme nii, et tavaliselt on mu pettumus sama suur nagu Eesti David Hasselhoffi fännidel, kes internetiribale hoff.ee sisse toksides ei leia sealt galeriid karvasest rinnast vaid õudus- ja fantaasiafilmifestivali kodulehe. Ajab närvi küll. Kui Hullud oli hoolimata oma väikestest vigadest meeldiv üllatus.

Näiteks muutusid vett joonud inimesed flegmaatilisteks inimkollideks. Näiteks vett joonud mees, kes SPOILERI ALGUS rahulikult lukustas oma naise ja lapse kappi, pani maja põlema ja hakkas leegitseva maja ees vilistades muru niitma SPOILERI LÕPP. Igatahes kriipim staff kui usainboltlikult jooksvad ja dzakknorrislikult võitlevad inimvared, mida pahatihti filmides näha võib. Ja tegelasedki olid kuidagi sümpaatsed. Üheaegselt verejanuliste inimvarede ja sõdurite vastu võidelnud väikelinna šerif, tema nägus arstist naine ja hoburauavuntsidega abišerif pole midagi ennenägematut, aga pagan, nad olid usutavad ja nende vastu tekkis mingi sümpaatia.  Asi, mida ei ükski “noortekamp läheb kämpima ja kollid tulevad” film ei suuda tekitada. Lisame paar meeldejäävat “oh, sellist asja ma polegi õudusfilmis varem näinud” stseeni ja kokku võinuks tulla väga tugev õudusfilm.

Kuid kahjuks ei suutnud filmitegijad lõpuni vastu panna löömazombidele ja “muusika äkki valjuks ja inimesed hüppavad kinos toolilt üles” ahvatlusele, mis tõmbas üldmuljet tsipa alla. Kuid muidu väga korralik plaksumaisiõudusfilm.

CLASH OF THE TITANS

Posted in 2/6 - halb, 2010, 3d, seiklus, USA on April 19, 2010 by Kalju

Titaanide kokkupõrge (3d) imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Louis Leterrier.

osades  Sam Worthington, Liam Neeson, Ralph Fiennes jt.

Nüüd on see aeg käes! 3d müüb ja iga teine film üritatakse vorpida ruumiliseks. Vägisi tulevad meelde ajad, kui Hollywood hullus CGIst. Vaadake kasvõi 10 aastat vanu filme, mis on täis piinlikult võltse tegelasi ja tegevust. Ma ei suuda siiani otsast lõpuni ära vaadata Ämblikmehe saaga esimest filmi, sest mul hakkav silmad lihtsalt mäda välja ajama. Titaanide kokkupõrge läheb samasse kategooriasse. Kümne aasta pärast vaatavad inimesed seda filmi oma 3d telekast ja mõtlevad “mida kuradit?”

Titaanide kokkupõrge polnud algupäraselt mõeldud 3d`na. Produtsentidel ja muudel asjapulkadel tuli kolme dee idee alles post-prodaktšianis ja näib, et lõppeks visatigi üle jala mingi käkk kokku. Esil olevad tegelased on justkui välja lõigatud ja pilti täiesti mittesobivad, sellal kui taamal olijad moodustasid lihtsalt ebamäärase udukogu. Pidevalt oli fookus vales kohas. Rääkimata kohtadest, kus juuksed hõljuvad peast eemal või taustal seisjal on topeltpea või on tegelase proportsioonid täiesti valed. Ma tundsin ennast nagu Kesuke Miyagi õpilane Daniel-San, ainult “wax off, wax on” asemel tegin ma käeharjutust “Prillid ette, prillid maha”. Kimbatus oli suur filmi kolmdees näha, aga peale paari minutit pidi prillid jälle kõrvale panema, sest tuhm ja ebamäärusest kubisev pilt kriipis silma. Peale paari minutit tekkis sisimas lootus, et äkki on asi paremaks läinud ja panin prillid ette. Ja siis jälle prillid maha ja prillid ette ja priilid maha ja prillid ette…

Filmi sisu on klassikaline nagu kõik Kreeka mütoloogial põhinevad filmid. Inimesed ajavad oma praalimisega jumalad kurjaks. Ühel hetkel sajab Hades kuninga läbule sisse ja annab eriti üleannetule linnale kaks võimalust: A linn ohverab printsessi või B suur koll Kraken hävitab linna koos kõige seal elavaga.

Nüüd tuleb viktoriiniring. Mis juhtub?:
A Linn ohverdab printsessi ja kõik ülejäänud inimesed elavad õnnelikult elu lõpuni.
B Linn otustab printsessi mitte ohverdada. Välja saadetakse parimatest sõjameestest koosnev salk, kust ei tule peaaegu mitte keegi elusana tagasi. Lisaks ründab Kraken ikkagi linna ja sajad inimesed, sealhulgas kuningas surevad. Kuid printsess jääb lõpuks ellu ja vaataja peaks seetõttu õnnelik olema ja teisi inimesi raju leilina tapnud veresauna unustama.

Ma ei hakka õiget varianti teile ütlema, sest muidu ma spoilerdan.

Seda ma ütlen küll, et kui ma saaks iga kord mündi, kui Kreeka Mütoloogial põhinevad filmis lüüakse kivipilguga Meduusal pea maha ja sellega tapetakse suur koll, siis ma saaks nende müntide eest jäätise osta. Selle hästi suure šokolaaditorbiku.

Täiesti juttu mittepuutuv remark- Praegu teeveekolmes jooksvas Miami Vice`i osas on verinoor Ben Stiller- tüüp polnud ka noorena naljakas.

Filmi ehk ägedaim osa olid seal leiduvad erisugused kollid. Näiteks hiigel-tapjaskoprionid ja lendavad Pegasused ja nii edasi. Isegi transformeri näo ja moega kõrbeelanikud olid kohal. Kohati päris äge staff. Kahjuks näitlejate osatäitmised nii meeliköitvad polnud. Seda küll põhiliselt erinevate häirivate tegurite pärast. Näiteks Liam Neesonit vaadates ma mõtlesin rohkem sellele, miks ta juuksed peast eemal on. Ja Fiennese puhul ma mõtlesin, et miks ta kähiseb nagu Christian Bale oma lahedates rollides ja kas see on lahe.

Täiesti juttu mittepuutuv remark number kaks- NYPD Blues mängib Päästva koolikella Zach.

Parim koht filmis oli hetk, kui Sam Worthington elik Perseus läks meestega Meduusat tapma ja luges sõduritele sõnad peale “Ärge sellele litsile silma vaadake.” Ma soovitan sellele 3d litsile nimega “Titaanide kokkupõrge” ka silma mitte vaadata. Kui hirmsasti vaja, siis oodake kuni film 2d`s välja tuleb.

Innustatuna filmis olnud sõbralikest kollidest, mõtlesin särke müüma hakata.

PUNANE ELAVHÕBE

Posted in 2010, 4/6 - okei, Eesti, põnevik on April 16, 2010 by Kalju

Punane elavhõbe imdb`s vist pole

Eesti

2010

lavastaja Andres Puustusmaa

osades Peeter Oja,Märt Avandi, Taavi Teplenkov, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv jne.

Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva Eesti on üks hirmus ja kriminaalne paik. Näiteks paar nädalat tagasi trammi oodates tuli minu juurde üks veriste riietega mees, kes kurtis, et on ainult kolm päeva vangist väljas olnud ja juba suutis ühe mehe ära taguda, veetis öö politseijaoskonnas ja üleüldse olevat kõigil inimestel oksad jube laiali. Ma mõtlesin, et teen mõne kohatu nalja, kuid siis vaatasin mehe veriseid riided ja mõtlesin ümber, tõmbasin end kiiresti kössi ja jooksin trammile. Või siis eelmisel nädalal trammi oodates tuli minu juurde üks kiilas põkk, kes kurtis, et keegi ei hooli temast, Kanal 2 reoprterid sarivägistasid tema naise ja tagatipuks varastati tema revolver ära. Ma mõtlesin jumal tänatud ja jooksin trammile. Kuid tuleb välja, et üheksakümnendatel oli olukord veel karmim. Tänavad ja trammipeatused olid täis kurjategijaid, kes kamba peale saatsid päevas ühe inimese manalateele. Rääkimata vargustest, vägistamistest ja nii edasi.

Filmi Punane elavhõbe keskmes on kolm sellist retsi (Ulfsak, Malmsten, Sarv), kellel tuleb idee Venemaalt radioaktsiivset ja väärtuslikku Punast Elavhõbedat hankida. Siin ilmneb kohe ka filmi esimene probleem, sest Mait Malmsten ega ka Juhan Ulfsak ei anna kurjategija mõõtu välja. Eks see ole Eesti näitlejate probleem, et neid näeb päevast-päeva nii teatrilaval, erinevates seriaalides, reklaamides ja tänu sellele jääb neist mingi kuvand, mis on visa ajusagarast lahkuma. Näiteks on Mait Malmsten viimased 15 aastat seriaalides mänginud politseinikku või arsti või uurivat ajakirjanikku. Selline üdini hea tegelane ja ühtäkki peab jätma endast retsi mulje. No ei ole usutav. Hoopis teine asi lugu on Kristjan Sarvega, kes rääkis, liikus, peksis täpselt nagu esimeses lõigus mainitud mehed. Mehe rollisooritus tegi silmad ette kõigile viimastel aastatel Eesti filmides olnud nö pahadele poistele.

Nende kolme mehe kuritegudel ja tegemistel hoiab silma peal politseinukud eesotsas reapolitsenik Sandri (Avandi) ja ülempolitseinik Buldooseriga (Oja).  Üsna keeruline taak on kanda ka Peeter Ojal. Mehe tegelaskuju Buldooser oli väga karmikäeline politseipealik, kes ropusuiselt pani paika kõik ruumisolijad. Kuid ükskõik, mida Buldooser ka ei teinud, saatis seda kinokülastajate naerupahvatused. Oja karjub politseinikule “Mine perse”- rahvas itsitab. Oja karjub politsenikele “Joomise asemel tehke tööd, kurat”- rahvas itsitab. Oleks Peeter Oja ise olnud filmi kõige rõvedamas stseenis ja noore tüdruku ära vägistanud ja talle kuuli pähe laskunud, siis küllap oleks pool kinosaali ikka itsitanud ja mõelnud “On vast vimkamees see ärapanija”. Kahju.

Tervikuna toimis film väga hästi. Tegevustik liikus ladusa tempoga ning polnud liiga juustune. Võrreldes viimastel aastatel välja tulnud kriminaalfilmidega (näiteks Siin me oleme ja Pangarööv) on Punase elavhõbeda stsenaarium suur samm edasi. Mitme erineva tegevusliiniga ladus kulgemine, mille kallal küll võiks norida, aga milleks. Vahelduseks võiks keegi teha Eesti filmi, kus pole kohtlast suhete kõrvalliini, aga see selleks. Esile tõstaks ka dialooge. Minu suurim probleem uuema aja Eesti filmidega on just nendes olevad dialoogid, mis on nii paganama võltsid ja ebaelulised, sest mitte keegi ei räägi reaalses elus nii. Punase Elavhõbeda puhul on näha, et Anvelt jagab politseinike- ja kurjategijate žargooni.

Tegelikult on kahju, et ma üheksakümnendatest suurt midagi ei mäleta ja seetõttu ei tekkinud ka nostalgiamomenti. Ning need vähesed asjad, mis mul üheksakümnendate keskpaigast meeles on, olid täiesti vääralt kujutatud. Näiteks filmis olnud Tallinn-Keila rongisõit. Mingeid rohelisi plastiktoole ja naishäälset teadvustajat polnud. Puupingid, pilgeni täis higised vagunid ja vene keelse aktsendiga ninahäälselt Kjeila teatanud rongijuht oli.

Ja loomulikult on olemas ka kohustuslik tissistseen- muidu poleks ju tegu Eesti filmiga. Kuid üllatuslikul kombel pole seekord tegu Marilyn Jurmaniga! Mhm, lugesid õigesti.

IT MIGHT GET LOUD

Posted in 2008, 5/6 - äge, dokumentaal, USA on April 16, 2010 by Kalju

Võib valjuks minna imdb`s

USA

2008

lavastaja Davis Guggenheim

Eestis teab iga põlvepikkune poiss, et kitarrimängul on vaid üks eesmärk: korteripidudel just täisealiseks saanud neidude võlumine Smilersi ja Terminaatori paremikuga. Mõned kitarriheerosed suudavad veel ära õppida Nirvana Smells like teen spiriti, Oasise Wonderwalli ja esimesed 30 sekundit Led Zeppelini Stairway to heavenist. Kuid antud filmis tutvustavad enda suhet kitarriga kolm erilist meest. Esimene neist on läinud Guinessi rekordite raamatusse, kui ainuke inimene, kes on eelmainitud Stairway to heaveni järjest algusest lõpuni ära mänginud. Teine neist on tuntuks saanud sellega, et mängib ühes bändis Jeesuse taaskehastusega, kes miskipärast kannab Bono nimelise kohukese nime. Kolmanda mehe suurimaks saavutuseks võib lugeda võitlust Bart Simpsoniga.

Need kolm meest ehk Jimmy Page, the Edge ja Jack White räägivad sellest, kuidas nad muusikasse sattusid, oma suurimatest mõjutajatest, muusikukarjäärist, lemmikkitarrist ja kõige muust sellisest. Juhu vahele näpiti ka oma keelpilli ja lasti arhiivikaadreid. Parimad hetked oli need, kui 3 härrasmeest istusid ühe laua taga ja koos pilli mängiti. Äge!

Kuigi kõik kolm meest on ametivennad, siis oma mängustiililt ja ellusuhtumiselt ollakse täielikud vastandid. Ning just see teeb filmi põnevaks. Jimmy Page on selline tagasihoidlik ja lahe pensionär, kes häbelikult poetab suunurgast “oh, ma ei oska laulda” ja “oh, ma olin küll Kinksi ja teiste geniaalsete bändide lindistamisel, aga noh, mis sellest ikka.” Jack White om narkomaanlikult segast peksev, kuid samas oma vanade kitarride ja bluesi lembuses äge tüüp. Ja siis loomulikult on veel the Edge. Kui teised kaks härrasmeest rääkisid oma eeskujudest ja sellest, kuidas nad kopeerivad varasemat muusikat, siis vuntsmüts on suhtumisega “Näppisin nuppe ja leiutasin täiesti omanäolise ja seninägematu saundi.” Vähemalt peale seda filmi sain ma aru, miks u2 on munaroki esibänd. Ja siis peab loomulikult ära rääkima “oi, Dublinis oli kõik perses ja ma hoolin maailmast ja tegin laulu” jutu. Ohjah.

Romantilise komöödia lahing: DATE NIGHT vs THE BOUNTY HUNTER

Posted in 2010, komöödia, romantiline on April 11, 2010 by Kalju

Põrgulik kohting vs Pearahakütt

Kuidas veetis minusugune heteroseksuaalne mees oma reede õhtu? Istusin pubis ja vaatasin jalgpalli. Olge nüüd. Istusin kodus ja vaatasin asjalikke filme. Oh, ei. Arutasin sõpradega maailma asju. Ei. Istusin neli tundi kinos ja vaatasin kahte tobedat romantlist komöödiat? Ding-ding-ding-ding, jackpot.

Jah, nii see on. Mingil kummalisel sisemisel sunnil sai tõepoolest vaadatud kaht kinos vähemal ja rohkemal määral laineid löövaid romkomme. See, et minu sisemine sund oli tegelikkuses mu naispoole sund pole antud hetkel oluline. Kuid kindlasti närib tuhandete inimeste hingi küsimus, kumb kahest filmist on parem. Et antud küsimusele vastus saada, peab appi võtma Ninja Robot patendeeritud romantilise komöödia testi.

Sisu

Põrgulik kohting- rutiini mattunud keskealine paar üritab oma suhet äärelinne kalarestoranis toimuvate kohtingute abil üsna ebaõnnestunult värskena hoida. Seekord otustatakse tegutseda teisiti ning Phil ja Claire suunduvad linna moodsaimasse restorani. Kohale jõudes nad avastavad, et söögikohas pole ühtegi vaba lauda. Et õhtu rikutud ei saaks omastab paar võõraste inimeste poolt kinni pandud laua. Peagi selgub, et laud oli kinni pandud kohaliku maffiapealiku poolt tagaotsitud paari poolt, keda nüüd aetakse nendega segamine. Nii peavad ontlikud paar kasutama kõiki oma oskusi, et politsei ja kujategijate eest põgenedes ellu jääda ja oma nimi puhtaks pesta.

Pearahakütt- rahahädas Milo teenib elatist kohtust eemalehoidavate inimeste vangitoimetamisega. Ühel päeval saab pearahakütt endale tööotsa, mille sisuks on oma endise naise Nicole`i trellide taha toimetamine. Sellega ei suuda ajakirjanikust naine mitte kuidagi leppida, sest ta on jälile jõudmas valguskartvatele sündmustele. Nii peab ekspaar kasutama kõiki oma oskusi, et politsei ja kurjategijate eest põgenedes ellu jääda.

Tehtud-nähtud shit mõlemal juhul elik 0,5 – 0,5 viik

Naljad

Põrgulikus kohtingus oli 3 nalja, mille peale ma naersin. Näiteks nägusid tegev ja karjuv kumminäoga neeger toimib minu puhul alati. Pearahakütt jäi minu naerutamise osas nullile.

Põrgulik kohting 3- Pearahakütt 0

Meespeaosad

Steve Carell mõttetu mehena on naljakas, Gerard Butler pearahakütina pole. Nii lihtne see ongi.

Põrgulik kohting 1- Pearahakütt 0

Naispeaosad

Tina Fey on äge keskealine naine. Aga me ei lähe ju kinno ägedaid keskealisi naisi, vaid tisse vaatama. Ning Anistoni tissid rokivad!

Põrgulik kohting Tina Fey ägeduse eest 0.5 punkti -Pearahakütile kahe Anistoni tissi eest 2 puntki.

Kõrvalosalised

Ma ei kujuta ette kustkohast Pearahaküti tegijad kõik need kõrvalosalised kokku krabasi. David Caruso nimelisest halbade näiteljate klubist? Üks andetud ja tobedam kui teine, tõesõna. Eriti häiriv oli vuntsidega kõrvalosatäitja, kelle nime ma isegi ei vaevu imdb`st vaatama. Mees üritas kogu hingest nalja rebida, aga tegelikkus oli tegu ühe häirivama ja tüütuma kõrvaltegelasega läbi aegade.

Vastupidiselt Pearahakütile, suutis Põrgulik kohting 100% täkkesse panna. James Franco ja Mila Kunis on niigi kindla peale minekud. Suvalise vene modellimõõtu naise, kelle ainuke rida on “teie meiga seksi tegema?” sissetoomine oli risk, mis õigustas. Aga isegi Mark Wahlberg oli terve filmi palja ülakehaga patseerinud ja “ma olen äge” suhtumisega detektiivina lahe. Jah, te lugesite õigesti- Mark Wahlberg oli lahe.

Põrgulikule kohingule Kunise, Franco, “teie meiega seksi tegema” näitsiku ja Wahlbergi eest 4 punkti, Pearahakütile 1000 tobeda kõrvalosalise eest -1000 puntki.

Filmi lõpplahedused

Igavad ja mõttetud. Kõik pahad on katusel ja ühtäkki tuleb politseihelikopter, mis nad kinni võtab versus veel klassikalisem tulistamisstseen laohoones.

0-0

Imaluse miinuspunktid

Mõlemad filmid suutsid üllatavalt hästi vältida liigset imalust ja sestap mõlemale ka ainult 5 miinuspunkti.

Muu

See kategooria on olemas vaid seepärst, et mu hindeskaalas pole Pearahaküti väärilist hinnet elik -1003,5 ja seetõttu saab film 1004,5 punkti niisama.

Lõppskoor

Põrgulik kohting 4/6 ehk okei

Pearahakütt 1/6 ehk uskumatu kräpp

HOW TO TRAIN YOUR DRAGON

Posted in 2010, 3d, 4/6 - okei, animatsioon, USA on April 11, 2010 by Kalju

Kuidas taltsutada lohet imdb`s

USA

2010

lavastajad Chris Sanders ja Dean DeBlois

eesti keeles teevad häält Mikk Jürjens, Raimo Pass, Tõnu Oja, Liisa Pulk jne.

Kunagine võitlus kahe animatsioonihiiu Pixari ja Dreamworksi vahel oli päris humoorikas, kuid samas ka labane. Seda just Dreamworksi poolt vaadatuna. Noh, teate küll. Pixar tegi filmi putukatest ja Dreamworks samal aastal sipelgatest. Pixar tegi filmi kapis elavatest kollides ja Dreamworks tegi filmi kollidest, kes elavad soos. Pixari tegi kalafilmi, Dreamworks haifilmi. Pixar tegi filmi rotist, kes läbi kanalisatsiooni satub kokkama ja Dreamworks filmi mingitest loomades, kes flushivad away.

Viimastel aastatel on toimunud murrang. Sellal kui Pixar hakkas tegema lastefilme, millel on üsna mõjuv täiskasvanulik ja sügav alatoon jätkab Dreamworks vanaviisi. Kuid ei saa öelda, et sellel vanal ja sissekäidud rajal otseselt midagi viga oleks. “Kuidas taltsutada lohet” jätkab sealt, kus kompanii “Kung Fu Panda” ja “Koletised versus tulnukad” animatsioonidega pooleli jäädi. Lõpus ja lapsik äktsion, mis on vürtsitatud väikese huumoripipraga.

Noor ja saamatu viikingpoiss Kokutis, keda mitte-animeeritud-filmis mängiks arvatavasti Michael Cera, tunneb, et on valel ajal ja vales kohas. Sellal, kui kogu küla meesviikingpere on 2.40 pikad mehepurakad, kellele 30 meetriste lohede tapmine on lapsemäng, ei suuda Kokutis midagi korda saata. Pigem vastupidi- kõik, mida poisi käed puudutab, muutub kaoseks ja kukub läbi. Ühel ööl, kui lohed taaskord kohalikku mängiküla ründavad, suudab Kokutis enda kivikahuriga tabada ühte taevas lendavat olendit. Kuna külas ei keegi poissi ei usu, läheb ta metsa ise otsima, kuhu lohe kukkus. Lohe leidnud tekib kahe erinevast liigist olendi vahel omalaadne sõprus.

Cressida Cowelli raamatul põhinev Draakonitaltsutamise on tervikuna päris hästi õnnestunud, seda suuresti just väga reaalse (3d) pildi poolest.  Lohe seljas kaljude vahel lendav Kokutis annab palju reaalsema lendamistunde, kui lohe seljas lendanud Avatari Jake Sully seda tegi. Võrdlus Avatariga on tegelikult vägagi kohane, sest nii mitmedki stseenid oli Cameroni filmiga pea identsed. Noh, just noodsamad lohelennud. Vahepealt tekkis tahtmine karjuda “äkki seod ka oma patsi lohe patsi külge.” Aga patsid õnneks ei ühildunud ja hea oligi. Ühesõnaga perefilmile tüüpiline lapselik lugu, palistatuna üllatavalt realistliku ja kaasahaarava pildiga. Kui 3d animatsioonide tulevik on selline, siis mina olen väga rahul. Ka dubleerijatele viskaks patsu- saareaktsendiga Tõnu Oja on üks säravamaid dubleeringuid läbi aegade.

GREEN ZONE

Posted in 2010, 4/6 - okei, sõjafilm, USA on April 11, 2010 by Kalju

Roheline tsoon

USA

2010

lavastaja Paul Greengrass

osades Matt Damon, Greg Kinnear, Brendan Gleeson jt.

Maailmas on tuhandeid avalikke saladusi. Näiteks sattusin ma ühele korteripeole Keilas, kus kõik inimesed teadsid, et peale kell kümmet saab kohalikult taksojuhilt alkoholi osta. Samas avalikult seda välja ei kuulutata ja mees on niiviisi juba aastaid ajanud kahtlast bisnisit. Samasugune lugu on Iraagi sõjaga. Terve maailm teab, et sõja põhjused on laest võetud pullisitt, kuid suurem osa elanikkonnast vaikib asja maha ja vaatab kohmitsevalt lakke. Samamoodi tegi ka filmimaailm. Vaid mõned paksud dokumentalistid suvatsesid teha filme, mis tõdesid antud fakti. Nüüd lõpuks on jõudnud Iraagi sõjavastasus ka munadeta meeste paradiisi elik Hollywoodi. Eks lähiaastastel hakkab neid filme aina rohkem ja rohkem tulema.

Roheline tsoon räägib sõjardist nimega Miller, kes juhib paarikümnepealist löökrühma, mille ülesanne on tuumalõhkepeade ja muu kahtlase trääsa asupaikade otsimine ja kindlustamine. Kuid meestele tulev info on järjepidevalt vale ning mehed satuvad eluga riskides taas ja taas tühjadesse hoonetesse. Lõpuks viskab Matt Damoni kehastatud Millerile asi kopa ette ja ta asub omapäi uurima, miks info vale on. Kuid peagi satub mees Ameerika valitsuse hämaratesse tagatubadesse, kust pole tagasiteed.

Vormilt on Green Zone sarnane viimasel Oscarigaalal möllanud Hurt Lockeriga. Kaamera on keset möllavat sõjatandrit, kus toimuvad plahvatused, mis paiskavad kinosaalis istuvad inimesed paar rida tahapoole. Lõõmava kõrbepäikese käes tööd tegevad närvilised sõdurid, ümbritsetuna räuskavatest kohalikest ja pidevast ohust. Kuid filmi fookused on täiesti erinevad. Piinakamber proovis tungida sõjardite sisse ja esile tuua nende hingeelu. Roheline tsoon on pigem thriller, mis istutatud sõjatandrile. Väike mutrike satub eluohtlikku mängu, kuhu ta ei tohiks sattuda. Võitlus iseendaga vs võitlus Ameerika Ühendriikidega. Eks see ole juba vaataja maitse asi, kumb lähenemine talle rohkem mokkamööda on. 

Filmi puhul tahaks eriti esile tõsta ägedat operaatoritööd- erinevad linna panoraamkaadrid olid väga maalilised ning lahingstseenid täpselt parasjagu rappuvalt üles võetud. Mõnus. Ega filmile otseselt midagi ette heita ei saagi, ainsa asjana jäi mind piinama filmi lõpp. Õigemini küsimus, miks see nii juustune, tobe ja läbinähtav pidi olema. Kurb.