GREEN ZONE

Roheline tsoon

USA

2010

lavastaja Paul Greengrass

osades Matt Damon, Greg Kinnear, Brendan Gleeson jt.

Maailmas on tuhandeid avalikke saladusi. Näiteks sattusin ma ühele korteripeole Keilas, kus kõik inimesed teadsid, et peale kell kümmet saab kohalikult taksojuhilt alkoholi osta. Samas avalikult seda välja ei kuulutata ja mees on niiviisi juba aastaid ajanud kahtlast bisnisit. Samasugune lugu on Iraagi sõjaga. Terve maailm teab, et sõja põhjused on laest võetud pullisitt, kuid suurem osa elanikkonnast vaikib asja maha ja vaatab kohmitsevalt lakke. Samamoodi tegi ka filmimaailm. Vaid mõned paksud dokumentalistid suvatsesid teha filme, mis tõdesid antud fakti. Nüüd lõpuks on jõudnud Iraagi sõjavastasus ka munadeta meeste paradiisi elik Hollywoodi. Eks lähiaastastel hakkab neid filme aina rohkem ja rohkem tulema.

Roheline tsoon räägib sõjardist nimega Miller, kes juhib paarikümnepealist löökrühma, mille ülesanne on tuumalõhkepeade ja muu kahtlase trääsa asupaikade otsimine ja kindlustamine. Kuid meestele tulev info on järjepidevalt vale ning mehed satuvad eluga riskides taas ja taas tühjadesse hoonetesse. Lõpuks viskab Matt Damoni kehastatud Millerile asi kopa ette ja ta asub omapäi uurima, miks info vale on. Kuid peagi satub mees Ameerika valitsuse hämaratesse tagatubadesse, kust pole tagasiteed.

Vormilt on Green Zone sarnane viimasel Oscarigaalal möllanud Hurt Lockeriga. Kaamera on keset möllavat sõjatandrit, kus toimuvad plahvatused, mis paiskavad kinosaalis istuvad inimesed paar rida tahapoole. Lõõmava kõrbepäikese käes tööd tegevad närvilised sõdurid, ümbritsetuna räuskavatest kohalikest ja pidevast ohust. Kuid filmi fookused on täiesti erinevad. Piinakamber proovis tungida sõjardite sisse ja esile tuua nende hingeelu. Roheline tsoon on pigem thriller, mis istutatud sõjatandrile. Väike mutrike satub eluohtlikku mängu, kuhu ta ei tohiks sattuda. Võitlus iseendaga vs võitlus Ameerika Ühendriikidega. Eks see ole juba vaataja maitse asi, kumb lähenemine talle rohkem mokkamööda on. 

Filmi puhul tahaks eriti esile tõsta ägedat operaatoritööd- erinevad linna panoraamkaadrid olid väga maalilised ning lahingstseenid täpselt parasjagu rappuvalt üles võetud. Mõnus. Ega filmile otseselt midagi ette heita ei saagi, ainsa asjana jäi mind piinama filmi lõpp. Õigemini küsimus, miks see nii juustune, tobe ja läbinähtav pidi olema. Kurb.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: