IT MIGHT GET LOUD

Võib valjuks minna imdb`s

USA

2008

lavastaja Davis Guggenheim

Eestis teab iga põlvepikkune poiss, et kitarrimängul on vaid üks eesmärk: korteripidudel just täisealiseks saanud neidude võlumine Smilersi ja Terminaatori paremikuga. Mõned kitarriheerosed suudavad veel ära õppida Nirvana Smells like teen spiriti, Oasise Wonderwalli ja esimesed 30 sekundit Led Zeppelini Stairway to heavenist. Kuid antud filmis tutvustavad enda suhet kitarriga kolm erilist meest. Esimene neist on läinud Guinessi rekordite raamatusse, kui ainuke inimene, kes on eelmainitud Stairway to heaveni järjest algusest lõpuni ära mänginud. Teine neist on tuntuks saanud sellega, et mängib ühes bändis Jeesuse taaskehastusega, kes miskipärast kannab Bono nimelise kohukese nime. Kolmanda mehe suurimaks saavutuseks võib lugeda võitlust Bart Simpsoniga.

Need kolm meest ehk Jimmy Page, the Edge ja Jack White räägivad sellest, kuidas nad muusikasse sattusid, oma suurimatest mõjutajatest, muusikukarjäärist, lemmikkitarrist ja kõige muust sellisest. Juhu vahele näpiti ka oma keelpilli ja lasti arhiivikaadreid. Parimad hetked oli need, kui 3 härrasmeest istusid ühe laua taga ja koos pilli mängiti. Äge!

Kuigi kõik kolm meest on ametivennad, siis oma mängustiililt ja ellusuhtumiselt ollakse täielikud vastandid. Ning just see teeb filmi põnevaks. Jimmy Page on selline tagasihoidlik ja lahe pensionär, kes häbelikult poetab suunurgast “oh, ma ei oska laulda” ja “oh, ma olin küll Kinksi ja teiste geniaalsete bändide lindistamisel, aga noh, mis sellest ikka.” Jack White om narkomaanlikult segast peksev, kuid samas oma vanade kitarride ja bluesi lembuses äge tüüp. Ja siis loomulikult on veel the Edge. Kui teised kaks härrasmeest rääkisid oma eeskujudest ja sellest, kuidas nad kopeerivad varasemat muusikat, siis vuntsmüts on suhtumisega “Näppisin nuppe ja leiutasin täiesti omanäolise ja seninägematu saundi.” Vähemalt peale seda filmi sain ma aru, miks u2 on munaroki esibänd. Ja siis peab loomulikult ära rääkima “oi, Dublinis oli kõik perses ja ma hoolin maailmast ja tegin laulu” jutu. Ohjah.