PUNANE ELAVHÕBE

Punane elavhõbe imdb`s vist pole

Eesti

2010

lavastaja Andres Puustusmaa

osades Peeter Oja,Märt Avandi, Taavi Teplenkov, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv jne.

Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva Eesti on üks hirmus ja kriminaalne paik. Näiteks paar nädalat tagasi trammi oodates tuli minu juurde üks veriste riietega mees, kes kurtis, et on ainult kolm päeva vangist väljas olnud ja juba suutis ühe mehe ära taguda, veetis öö politseijaoskonnas ja üleüldse olevat kõigil inimestel oksad jube laiali. Ma mõtlesin, et teen mõne kohatu nalja, kuid siis vaatasin mehe veriseid riided ja mõtlesin ümber, tõmbasin end kiiresti kössi ja jooksin trammile. Või siis eelmisel nädalal trammi oodates tuli minu juurde üks kiilas põkk, kes kurtis, et keegi ei hooli temast, Kanal 2 reoprterid sarivägistasid tema naise ja tagatipuks varastati tema revolver ära. Ma mõtlesin jumal tänatud ja jooksin trammile. Kuid tuleb välja, et üheksakümnendatel oli olukord veel karmim. Tänavad ja trammipeatused olid täis kurjategijaid, kes kamba peale saatsid päevas ühe inimese manalateele. Rääkimata vargustest, vägistamistest ja nii edasi.

Filmi Punane elavhõbe keskmes on kolm sellist retsi (Ulfsak, Malmsten, Sarv), kellel tuleb idee Venemaalt radioaktsiivset ja väärtuslikku Punast Elavhõbedat hankida. Siin ilmneb kohe ka filmi esimene probleem, sest Mait Malmsten ega ka Juhan Ulfsak ei anna kurjategija mõõtu välja. Eks see ole Eesti näitlejate probleem, et neid näeb päevast-päeva nii teatrilaval, erinevates seriaalides, reklaamides ja tänu sellele jääb neist mingi kuvand, mis on visa ajusagarast lahkuma. Näiteks on Mait Malmsten viimased 15 aastat seriaalides mänginud politseinikku või arsti või uurivat ajakirjanikku. Selline üdini hea tegelane ja ühtäkki peab jätma endast retsi mulje. No ei ole usutav. Hoopis teine asi lugu on Kristjan Sarvega, kes rääkis, liikus, peksis täpselt nagu esimeses lõigus mainitud mehed. Mehe rollisooritus tegi silmad ette kõigile viimastel aastatel Eesti filmides olnud nö pahadele poistele.

Nende kolme mehe kuritegudel ja tegemistel hoiab silma peal politseinukud eesotsas reapolitsenik Sandri (Avandi) ja ülempolitseinik Buldooseriga (Oja).  Üsna keeruline taak on kanda ka Peeter Ojal. Mehe tegelaskuju Buldooser oli väga karmikäeline politseipealik, kes ropusuiselt pani paika kõik ruumisolijad. Kuid ükskõik, mida Buldooser ka ei teinud, saatis seda kinokülastajate naerupahvatused. Oja karjub politseinikule “Mine perse”- rahvas itsitab. Oja karjub politsenikele “Joomise asemel tehke tööd, kurat”- rahvas itsitab. Oleks Peeter Oja ise olnud filmi kõige rõvedamas stseenis ja noore tüdruku ära vägistanud ja talle kuuli pähe laskunud, siis küllap oleks pool kinosaali ikka itsitanud ja mõelnud “On vast vimkamees see ärapanija”. Kahju.

Tervikuna toimis film väga hästi. Tegevustik liikus ladusa tempoga ning polnud liiga juustune. Võrreldes viimastel aastatel välja tulnud kriminaalfilmidega (näiteks Siin me oleme ja Pangarööv) on Punase elavhõbeda stsenaarium suur samm edasi. Mitme erineva tegevusliiniga ladus kulgemine, mille kallal küll võiks norida, aga milleks. Vahelduseks võiks keegi teha Eesti filmi, kus pole kohtlast suhete kõrvalliini, aga see selleks. Esile tõstaks ka dialooge. Minu suurim probleem uuema aja Eesti filmidega on just nendes olevad dialoogid, mis on nii paganama võltsid ja ebaelulised, sest mitte keegi ei räägi reaalses elus nii. Punase Elavhõbeda puhul on näha, et Anvelt jagab politseinike- ja kurjategijate žargooni.

Tegelikult on kahju, et ma üheksakümnendatest suurt midagi ei mäleta ja seetõttu ei tekkinud ka nostalgiamomenti. Ning need vähesed asjad, mis mul üheksakümnendate keskpaigast meeles on, olid täiesti vääralt kujutatud. Näiteks filmis olnud Tallinn-Keila rongisõit. Mingeid rohelisi plastiktoole ja naishäälset teadvustajat polnud. Puupingid, pilgeni täis higised vagunid ja vene keelse aktsendiga ninahäälselt Kjeila teatanud rongijuht oli.

Ja loomulikult on olemas ka kohustuslik tissistseen- muidu poleks ju tegu Eesti filmiga. Kuid üllatuslikul kombel pole seekord tegu Marilyn Jurmaniga! Mhm, lugesid õigesti.

Advertisements

8 Responses to “PUNANE ELAVHÕBE”

  1. Tissistseene oli tublisti rohkem kui üks. Ei mäletagi, et neid üheski eesti filmis nii ohtralt oleks näinud (Palumäe “Karu türa” välja arvatud, aga see pole päris kohane võrdlusmaterjal). See pole muidugi mingi miinus.

    Pättide usutavusega on tõesti probleeme. Lisaksin, et politseinikega on veel nirumad lood. Nagu Juhan Ulfsak EPL intervjuus märkis, päti- ja võmmigeen on sama. Mõlemad peaksid olema karmid ja ohtlikud tegelased. Pättide seas on Kristjan Sarve suurpärane jõhkard ja Kirill Käro ustuav libedik, lisaks venelased. Politseinikud on kõik liiga pehmed ja kenad reakodanikud.

    Anakronisme oli veel paar. Näiteks plastikuga kaetud kiigekette 90ndate mänguväljakul olla ei saanud. Moskva tunnelis paistis uusi autosid. Eestis ei eksisteerinud tolla baare, kus lihtsa töörahva lõõgastumise taustaks mängis tekno, trääns või hauss – ühesõnaga nö moodne tantsumuusika. Taoline biit oli siis üsna alternatiivne, peaaegu põrandaalune teema. Kui filmitegijad tahtsid rõhutada koha trendikust, oleks autentne saundträkk olnud Ace of Base ja Dr. Alban. Sedalaadi lapsused olid siiski üksikud, üldine ajastupilt oli päris kena.

  2. Buldooser on muidugi Koit Pikaro, eluaegne võmm, kelle vankumatu, suht piiratud, suisa hirmuäratava tõsimeelsuse kehastamiseks polnud koomilise taustaga Oja vast parim valik. Kõik teavad, et ta suudab vajadusel inimestele molli kütta küll ja ta mängib ka korralikult, aga ikkagi oodatakse talt nalja. Mõni juhmima moega sell oleks paremini sobinud.

  3. Mina olen küll näinud politseinikke, kes on pehmed ja kenad reakodanikud. Näiteks oli mul üks kursavend, kes polnud politseikooli läbinud ja töötas (töötab vist siiani) mundrikandjana- täiesti muhe tüüp oli, ainult pikki juukseid ja venelasi vihkas.

  4. Ei usu, et neid muhedaid pehmosid kriminaalpolitsei organiseeritud kuritegevusega tegelevas osakonnas reaalselt kuigi palju on.

  5. (näiteks (!)Siin me oleme(!) ja Pangarööv) – näpukas?

  6. Ptui, näpukas muidugi.

  7. blogtrotter Says:

    Ei olnud hea film. Mõttetu jura. “Mina olin siin ” oli oluliselt parem , usutavam, tempokam.
    Kristjan Sarv oli mõttetult vägivaldne. Selline lõhkemise piiril aurukatel. Kui kedagi taguma hakkas, siis nagu mingi isikliku viha pärast. Tavaliselt on sellised jõhkrutseja sadistid, neile meeldib peksta ja valu teha, Sarve tegelaskujus ei olnud näha, et talle oleks see tagumine meeldinud. Ebaloogiline.
    Buldooser- nõrk. Mis probleem selle kinopublikuga on, et kõva ropendamine näitab kõva meest? Kõva mees ei räuska, kõva mees ütleb oma seisukoha välja lühidalt ja nii et kellegi ei teki mõtetki selle õigsuse kahelda.

  8. Blogtrotter, kui filmi tähelepanelikult jälgida, siis Korba tapabki “mingi isikliku viha pärast”, sest ta on vanglas alla lastud. KORBA: (kui neid venemaal restoranist välja on visatud): “Sa, Reps, ei tea, kuidas kaks tšurkat tsoonis minu peal suusatasid”.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: