Archive for May, 2010

NUKITSAMEES

Posted in 1981, 5/6 - äge, Eesti, perefilm on May 27, 2010 by Kalju

Nukitsamees imdb`s

Eesti

1981

lavastaja Helle Karis

osades Egert Soll, Ülari Kirsipuu, Ines Aru, Ita Ever jne.

Nagu mu postitussagedusest välja võib lugeda, ma viimastel nädalatel kinno suurt pole jõudnud. Ilmad on ilusad ja töö väsitab ja nii edasi vabandused, teate küll.

(siin peaks olema mingisugune metafooridest pungil tekst, mis sujuvalt viib jutu filmini Nukitsamees)

Mul on Eesti filmidega omalaadne suhe. Õigem oleks küll öelda, et mul pole Eesti filmidega suhet, sest kõiksugu miljon korda näidatud klassika on mul nägemata. Ka Nukitsameest ma enda mäletamist  mööda polnud tervenisti näinud. Või siis oli mu aju meenutused antud filmist seal leiduva õõva pärast ära kustutanud. Samamoodi ma ei mäleta midagi sarjast Pätu, aga mu ema rääkis mulle, et ma olin selle sarja ajal alati diivani taga peidus, sest see oli rämedalt õudne. Mõelge ise- nähtamatu ja tundmatu olevus tõstab toas asju ringi ja lõhub neid. Kriipim staff kui 99% tänapäeva õudusfilmidest.

Aga räägime siiski Nukitsamehest. Olav Ehala laulmatute ja mängitamatute lauludega palistatud lugu hoolivusest ehk ka väikesest sarvikust võib saada inimene. Või siis lugu sallimatusest. Väikesed lapsed on voodi ümber ja konstateeriva: “Üks inimene ei saa nii pruuniks päevitada, ta pole õige inimene”. Lõpuks nüditi sarvikul sarved maha ja tehti metslasest korralik linas ringi lippav Eesti noorik. Integratsioon missugune.

Hämmastav on see, et kõik filmis kõlavad laulud on siiani rahva seas populaarsed. Ehala viskas oma kandle märklaua pullisilma. Eks sellele aitab kaasa ka see, et nõukogude-eestlased omaloomingu viljelemisega väga silma ei paistnud ja iga tüüp, kes ei raiunud tobedaid kavereid, on kõrget viit väärt. Näiteks iga kord kui telekas on Jüri Ratas, hakkan ma ümisema “Päääääikeseratas, päääääikeseratas, üks-kaks-kolm”. Alles selle filmi ajal ma adusin, et tegelikult pole seal laulus mingit numbrite loendamist.

Aga digitaalselt kohitsetud pilt oli küll suurepärane. Nagu uus. Peaaegu.

Advertisements

ROBIN HOOD

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, ajalooline, põnevik, USA on May 27, 2010 by Kalju

Robin Hood imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Ridley Scott

osades Russell Crowe, Cate Blanchett, Mark Strong, William Hurt jt.

Ridley Scott muutis kõigi mälumängurite elu raskeks. Kui varem oli Kuldvillakus küsimus “Antud Ridley Scotti filmis sureb vana kuningas ja troonile tuleb noor ning tropp valitseja. Uue valitseja võimu all satub übersõdalane põlu alla”, siis oli vastamine lihtne ja sai öelda “Mis on Gladiaator.” Nüüd on vastuseid kaks  ja mine sa võta kinni, kumba filmi mõeldakse. Linna peal liiguvad igatahes jutud, et Ivo Linna, Indrek Salis ja Jevgeni Nurmla on väga pissed.

Tegu on niisiis Robin Hoodi sünnilooga, a la Batman Begins. Olgem ausad, laante vahel ratsutavast vibukütist, kes laseb vibu ja röövib rikkaid ja on heategija, polnud haisugi. Vibu lasi Russel Crowe umbes-täpselt 3 korda ja lahingutes trippis Robin Longstride hoopistükkis haamriga ringi. Haamriga! Umbes sama jabur nagu Edgar Savisaar, kes hoiab ise oma vihmavarju. Ühe korra rööviti küll kirikuvanker, aga noh, see pole see. Pateetiline “Robin su surnud isa oli vinge visionäär, kes tahtis riiki demokraatia tuua ja sa mine ja räägi mäe otsas ja kõik sõdurid ja kuningad kuulavad sind” pask oli kohe päris piinlik.

Tegelikult oli häirivaid faktorid veel. Miks olid kõik prantslased tropid? Mis mõte oli Nottinghami Šerifi tegelaskujul? Miks nägid prantslaste sõjalaevad välja nagu sõjalaevad teisest maailmasõjast? Film oli küll igati professionaalne ja korralike lahingustseenidega ja äge, kuid sellist õiget minekut ei saadud kuidagi üles. Gladiaatori suguseks suurfilmiks polnud piisavalt stoorit ja mõnusalt ladna ajaviitefilmi kohta oli lõbusust vähe.

BELKA I STRELKA. ZVEZDNYE SOBAKI

Posted in 2/6 - halb, 2010, animatsioon, Venemaa on May 17, 2010 by Kalju

Kosmosekoerad Belka ja Strelka imdb`s

Venemaa

2010

Lavastaja Inna Evlannikova

Häälitsesid Anna Bolshova, Jelena Jakovleva jne.

Kolm minutit enne filmi lõppu ärkasin ma üles, ringutasin, vaatasin ehmunult ringi ja avastasin, et ma olen kinotoolis magama jäänud. Pöördusin vaikselt kaaslase poole ja küsisin:

“Mis viimase kahekümne minuti jooksul juhtunud on?”

Tema vastu:

“Ma ei tea, ma just ärkasin.”

Venelaste joonisfilm sai selle tembuga auväärsesse tabelisse “filmid, mille ajal ma olen kinosaali magama jäänud”, mis näeb välja selline:

FILMID MILLE AJAL MA OLEN KINOSAALI MAGAMA JÄÄNUD.

  • “Kahe maailma vahel”
  • “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest”
  • “Särav täht”
  • “Kosmosekoerad Belka ja Strelka”

Niisiis võib Inna Evlannikovat õnnitleda, sest nii auväärsesse tabelisse iga film ei saa. Kes kavatseb seda filmi vaatama minna, siis kindlasti soovitaks seda teha Solarise Kinos, sest seal näidatakse seda 3ds. 3d tähendab omakorda seda, et sa saad endale tumeda prillid ninale ja keegi ei näe, kui sa magad ja sul on vähem piinlik. Tsiteerides klassikuid: 3d FTW!

Kuigi me kaaslasega jäime (teineteise teadmata) magama, siis nii uinutav ja igav kosmosekoerte film polnud, kui tunduda võiks. Vähemalt esialgu oli linateose tempo päris hea ja jalutati sissetallatud “loomad möllavad linnas” rajal. Lühidalt räägib film sellest, kuidas tänaval elav rott (Hollywoodi filmis oleks tema häält teinud Chris Rock), tänavakoer Strelka ja tsirkusekoer Belka satuvad jamadesse, mis päädib kosmosesse sattumisega. Kurjad koerad, kuri koerapüüdja, paks siga, lilla elevant ja papagoi, kes meenutas papagoid lapsepõlve multifilmist, kus oli Boa ja mingid teised tüübid veel- kõik on olemas. Samamoodi on klassikaline (loe: igav) kogu tegevustik. Filmi päästis mingil määral see, et kogu kompott polnud liiga Ameerika, vaid mõnus vene puudutus oli asjal juures. Kohati küll Sirbi ja Vasara, CCCPi ja muu NLile omase atribuutika rohke pildilolek häiris, aga see on pigem minu personaalprobleem.

HAARAUTUVAN RAKKAUDEN TALO

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, Soome on May 17, 2010 by Kalju

Hargneva armastuse maja

Soome

2009

lavastaja Mika Kaurismäki

osades Hannu-Pekka Björkman, Elina Knihtilä jt

Jube vaadata, mis juhtub ühe tõsise kaamos-ugrilasega, kui ta satub mitmeks aastaks soojale maale elama. Mika “Aki noorem vend” Kaurismäkil on käes materjal, millest saaks teha ühe korraliku kaamosteose, kus kõik tegelased kulgevalt tühjas elus paratamatu köiesurma suunas. Komponendid on ju olemas- lahutatud mees ja naine, gängsterid pohjois Virosta, prostituudid, kuritegevus, kummalised naabrid. Ja mida teeb nendest osistest päikese käes küpsenud Mitte-Aki Kaurismägi? Komöödia! Helvetti tai jumal autta. Nii need asjad siin laiuskraadil ei käi.

Mees on Soome elust totaalselt võõrdunud. Ma olen hotellidest töötades ja niisama Tallinnas ringi patseerides näinud kõik Soomlasi välja arvatud Mika Häkkineni ja nad kõik on joonud Gini või Karjala õlut. Mitte veini nagu antud filmis proovitakse tõestada. Vaadake kasvõi allolevat pilti:

Täiesti ebareaalne, eksole.

Hoopis reaalsem tera.

Aga muidu oli film täiesti okei. Vähemalt sai nalja. Filmi ülesehitus oli ka äge. Kui linateose esimene pool kubises kohmakates (sebimis)vestlustest ja pooleli jäänud seksuaalaktidest, siis filmi edenedes asjad edenesid ja asi päädis orgiaga, kus kõik panid kõiki. Mitte samal ajal ja samas ruumis, kui sa seda mõtled. Pervert.

IRON MAN 2

Posted in 2008, 6/6 - klassika, seiklus, USA on May 3, 2010 by Kalju

Raudmees 2 imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Jon Favreau.

osades Robert Downey Jr, Mickey Rourke, Scarlett Johansson, Sam Rockwell, Gwyneth Paltrow jt.

Kui ma oma väga varasesse lapsepõlve vaatan, siis kerkivad esile paar multifilmi. Esiteks muidugi “Mootorratturhiired Marsilt”. Kõik Eesti linnad olid täis kolmekesi rattaga ringi sõitvaid poisse, kes kutsusid ennaks Vinniks, Modoks ja Trodeliks ning igas teises klassis oli kõige vaesemast perest pärit poiss õlirull ja kõige kummalisem poiss mutant. Karm, aga elu oli selline üheksakümnendatel. Siis oli loomulikult kõige noorte rüblikute südames väike Jaapani poiss, kes peale valge tähe otsaette viskamist muutus 40-meetriseks Ultramaniks, kes peksis tõusva päikese maalt kõik Godzillad “Shuahhh” eemale. Veel jooksid helesinisel ekraanil Victor ja Hugo, kaks saamatut meest. Ning loomulikult oli Raudmees.

I! I AM! I AM IRONMAN!

Mul sellest multifilmist midagi peale intro enam meeles pole- aga olgem ausad, kui joonisfilm algas nii hevimetalilt, siis pidi sari ka ise hevimetal olema.

Mulle Raudmehe filmid meeldivad. Tõsiselt. Liiga paljud superkangelastega koomiksfilmid on maru tõsised. Samas on mehi, kes jooksevad ringi trikoos või metallist rüüs jube raske tõsiselt võtta. Noh, a la Dark “olen nagu tõsine film, aga siis hüppan 3 korruselt auto pooleks” Knight. Sestap on Jon Favreau lähenenud kremplile ainuõige külje alt.

Raudmees kaks jätkab sealt, kus esimene film pooleli jäi. Peale seda, kui Tony Stark tunnistas üles, et just tema on Raudmees, on mees muutunud tõeliseks popstaariks, keda ihaldavad. Kuid populaarsusega kaasnevad ka vaenlased. Lumises ja räämas Venemaa linnas, viinapudel laual, ehitab endale samalaadset superkostüümi Ivan Vanko. Lisaks on Starki ohustamas relvatööstur Justin Hammer, kes tahab ise ehitada raudmeeste armeed ning Ameerika valitsus, kes näeks puna-kuldset rüüd enda omanduses. Nagu sellest veel vähe oleks on Starki tervis päev-päevalt halvenemas. Ühesõnaga selline ülepingutatud puder ja kapsad nagu kõik järjefilmid olema kipuvad.

Aga Raudmees suudab erinevad tegevusliinid ilusti ohjes hoida. Seda suuresti tänu näitlejaskonna suurepärasele keemiale. Robert Downey jr on üleolevaks ja peolembeseks Tony Starkiks sündinud. Seda juhtub väga harva, et mõni näitleja nii hästi oma rolli sobib. Downey juunioris olev väike laps, kes tahtis elu lõpuni narkootikume teha ja püssiga ringi joosta, saab Tony Starkina särada. Eriti kõditavad on Downey ja Paltrowi omavahelised jutuajamised- nende vahel on lihtsalt sädet. Lisame siia Johanssoni tissid ja perse, Rourke vene keele, kurja suurfirma juhti suurepäraselt mängiva Rockwelli ja kõik teised ägedad kõrvaltegelased ja kokku saab väga hästi toimuva koosluse. Isegi kuivetunud Don Cheadle ei suuda asja ära rikkuda.

Plahvatused ja muu äktšion on ka korralik. Ei midagi ennenägematut, kuid ka mitte midagi häirivat. Klaasid klirisevad, robotid lendavad õhku, autod raiutakse elektripiitsaga pooleks, Johansson võtab mehed järjepanu jalgadega valuvõttesse- mida sa filmist veel ihkad? Raudmehe raudrüüd näevad ainult oma miljonite lisade ja junnidega nõmedad välja. Aga üldmuljet ja kahte väga lõbusat tundi see poldimeres olev väike mutter ei riku.