VENTI SIGARETTE
Itaalia
2010
lavastaja Aureliano Amadei
osades Vinicio Marchioni
Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.
Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.
Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd. Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.
Leave a Reply