Archive for the Esmalinastus Category

LA MOSQUITERA

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, Hispaania, PÖFF 2010, tragikomöödia on November 22, 2010 by Kalju

Moskiitovõrk imdb`s

Hispaania

2009

lavastaja Agustí Vila

osades Geraldine ChaplinMartina García ja Emma Suárez

Tsiteerin: “PÖFFi vitamiiniprogrammi kuuluvad filmid, mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu. Üks on kindel, heatujufilmid on nad kõik.”

Antud vitamiiniprogrammi kuuluva filmi puhul olge veidi ettevaatlikud. Nagu tragikomöödiatega vahel ikka juhtub on antud filmis tragisust rohkem kui komöödiat. Filmis keskmes on kolmeliikmeline perekond. Kui filmi alguses on tegu lihtsalt kummalise perekonnaga, kuhu on tekkinud kellegi teadmata järjekorda koer, millest tekib väike tüli. Perekond nagu perekond ikka väikeste ja suuremate hõõrdumistega. Kuid ei lähe palju aega mööda kui olekord on selline (no põhimõtteliselt spoilerdan):

Ema- vägistatud
Isa- prostituudi püsiklient
Poeg-  narkar
Ema õde- lapsepiinaja
Isa vanemad- suitsiidsed

Jah, ma saan aru, et kogu vanemluse ja muu temaatika jaburus oleks pidanud tekitama huumorisädeme, mis oleks üle ujutatud üldise masendustulvaga. Vähemalt ma eeldan, et Vila tahtis oma filmi nii üles ehitada.  Ja siiski…Heatujufilm maiäss, kui  just viimane stseen kõrvale jätta, mis paljuski ka päästis filmi minu silmis. Ühesõnaga. Karlovy Varyst peaauhinnaga koju läinud film minu teetass polnud.

MIESTEN VUORO

Posted in 2010, 6/6 - klassika, dokumentaal, PÖFF 2010, Soome on November 22, 2010 by Kalju

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas BerghällMika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

SCHASTYE MOE

Posted in 2010, draama, PÖFF 2010, Venemaa on November 17, 2010 by Kalju

Minu õnn imdb`s

Venemaa

2010

lavastaja Sergei Loznitsa

osades Vlad IvanovViktor Nemets ja Olga Shuvalova

(-)*

Räägime siis PÖFFi filmidest ka mokaotsast. Niisiis, “Minu õnn”.

Debüütfilm, kus kallurijuhi hirmu- ja õudusfantaasiad segunevad tegelikkusega, kus aeg-ajalt on raskusi eristamaks irreaalsust reaalsusest, tänapäeva minevikust. Film suudab meid ometi tänu režissööri kindlale käele viia üldistuseni võimule ja vägivallale, korruptsioonile ja hirmule rajatud totaalse ühiskonna degenereerumisest tervikuna, üksikisikust rääkimata.

Inimene, kes varem on mu blogi lugenud sai koheselt aru, et antud teksti ma pole ise kirjutanud, vaid kopeerisin julmalt maha PÖFFi kataloogist. Minu väike aruke antud ängfilmist totaalse ühiskonna degmenteerumist välja ei lugenud. Reaalsus ja irreaalsus segunesid, ajaline mõõde paindus- seda küll. Igatahes pole antud film kohe kindlasti selline, mida vaadata peale väsitavat nädalat ja väsitavat nädalavahetust. Peale vaikuses toimunud kümmet esimest minutit, kus pool ekraaniaega oli näidanud teel veerevat veoautot, sain ma aru, et ees ootab raske poolteisttund. Film algab siiski üsna klassikalises võtmes. On rekkajuht, on lapsprostituudid, on altkäemaksumaiad miilitsad, on hääletajad tee ääres, on lõppematu maantee ja kõrvalteed.  Sõit kulgeb ja kulgeb kuniks rekkamees satub küpsetama kartuleid kolme tundmatu mehega…

Noh, ja siis ma jäin magama. Ärgates oli järg läinud, tegelased kõik uued ja kadunud oli ka viks rekkamees. Proovisin küll ruttu aru saada, mis toimub, aga rong oli juba läinud. Võta nüüd kinni, mis juhtus…

*- uus kategooria, kus ma jätan filmid hindamata, kuna ma panen pildi taskusse ja sestap jääb filmi uba nägemata.

MACHETE

Posted in 2010, 6/6 - klassika, märul, USA on November 6, 2010 by Kalju

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

THE OTHER GUYS

Posted in 2010, 5/6 - äge, komöödia, USA on November 4, 2010 by Kalju

Varuvõmmid imdb’s

USA

2010

lavastaja Adam McKay

osades Will Ferrell, Mark Wahlberg, Steve Coogan jpt.

Aasta 2010 on komöödiafilmide osas olnud lausa õudne. Linateosed mida natuke ootasin olid pettumused, rääkimata linateostest, mida ma ei oodanud. Ei ühtegi säravat pärli, ei ühtegi filmi, mida tahaks uuesti vaadata. Mis tänavusest aastast meenub: Mullivanniga minevikku- pettumus; Grown Ups- pidasin vastu umbes pool filmi, enne kui saalis väljusin; Erinevad tobedad romantilised komöödiad ja eeldada võib, et midagi on veel olnud, mis hetkel lihtsalt ei meenu. Võib öelda, et Jaerock Lee poolt juhatatud Lõuna-Korea Rändtsirkuse sõul Saku Suurhallis sain ma rohkem naerda kui kõigi tänavuste komöödiate ajal kokku. (Siinkohal kutsukski soovitama häid komöödiad tänavuse aastanumbriga)

vahemärkus: Mõtlesin, et vaatan kinode kodulehtedelt üle, mis filme ma tänavu vaadanud olen ja ma ei leidnud ühtegi viidet või kohta, kus oleksid kõik tänavused filmid ülesloetletud. Mismõttes nagu?

Nagu ikka elus, lööb välk selgest taevast. Välja arvatud muidugi juhud, kui me elu all mõtleme loodust- siis lööb välk pilvisest taevast. Igatahes. Varuvõmmid on olnud tänavusel komöödia-aastal meeldiv erand. Nimelt on tegu ühe vähese naljafilmiga, mis mind naerutada suutis. Korduvalt ja läbi filmi. Pinnas selleks just väga soodne polnud. Adam McKay eelmine film “Kasuvennad” oli piinlikult halb film ja peaosalised Wahlberg-Ferrel pole minu favoriitide hulka kunagi kuulunud. Pigem vastupidi.

Wahlberg ja Ferrell on vastastikku üle laua töötavad kaks New Yorki kontoripolitseinikku. Ferrelli tegelaskuju on paberimäärimist südamest armastav mees, kes veedab päevi nina arvutis ja hoidub kõigiti väljaspoole kontorit minemast. Wahlbergi tegelaskuju on klassikaline kõvamees, kes peale ülemaailmse spordistaari vigastamist on taandunud kontoritööle- samas on mehel kindel siht enda positsioon linna tippvõmmide seas taastada. Kuid kahjuks on tema plaanidel ees NYPD staarpolitseinikud Sam L. Jackson ja Rock. Kuid peale kahe staarvõmmi “ametist taandumist” satuvad Ferrell ja Wahlberg jälile ülemaailmsele finantspettusele.

Varuvõmmid ei proovi üle oma varju hüpata- film on täpselt nii tobe nagu võinuks karta. Aga pagan, Wahlbergi ja Ferrelli omavaheline keemia toimib suurepäraselt, dialoog on mahlane, film on täis tobedaid stseene (hääletu kaklus politseinike matusetel) ja liigub tempokalt. Lisaks toimivad politseinikeduo-ajab-koos-pätte-taga põnevuskomöödiad minu puhul alati. Vabalt võib olla, et praeguse seisuga naljakaim tänavu kinolevisse jõudnud film.

VENTI SIGARETTE

Posted in 2010, 5/6 - äge, Itaalia, sõjafilm on November 2, 2010 by Kalju

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

DESPICABLE ME

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, 3d, animatsioon, USA on November 1, 2010 by Kalju

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.