Archive for the 2008 Category

IRON MAN 2

Posted in 2008, 6/6 - klassika, seiklus, USA on May 3, 2010 by Kalju

Raudmees 2 imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Jon Favreau.

osades Robert Downey Jr, Mickey Rourke, Scarlett Johansson, Sam Rockwell, Gwyneth Paltrow jt.

Kui ma oma väga varasesse lapsepõlve vaatan, siis kerkivad esile paar multifilmi. Esiteks muidugi “Mootorratturhiired Marsilt”. Kõik Eesti linnad olid täis kolmekesi rattaga ringi sõitvaid poisse, kes kutsusid ennaks Vinniks, Modoks ja Trodeliks ning igas teises klassis oli kõige vaesemast perest pärit poiss õlirull ja kõige kummalisem poiss mutant. Karm, aga elu oli selline üheksakümnendatel. Siis oli loomulikult kõige noorte rüblikute südames väike Jaapani poiss, kes peale valge tähe otsaette viskamist muutus 40-meetriseks Ultramaniks, kes peksis tõusva päikese maalt kõik Godzillad “Shuahhh” eemale. Veel jooksid helesinisel ekraanil Victor ja Hugo, kaks saamatut meest. Ning loomulikult oli Raudmees.

I! I AM! I AM IRONMAN!

Mul sellest multifilmist midagi peale intro enam meeles pole- aga olgem ausad, kui joonisfilm algas nii hevimetalilt, siis pidi sari ka ise hevimetal olema.

Mulle Raudmehe filmid meeldivad. Tõsiselt. Liiga paljud superkangelastega koomiksfilmid on maru tõsised. Samas on mehi, kes jooksevad ringi trikoos või metallist rüüs jube raske tõsiselt võtta. Noh, a la Dark “olen nagu tõsine film, aga siis hüppan 3 korruselt auto pooleks” Knight. Sestap on Jon Favreau lähenenud kremplile ainuõige külje alt.

Raudmees kaks jätkab sealt, kus esimene film pooleli jäi. Peale seda, kui Tony Stark tunnistas üles, et just tema on Raudmees, on mees muutunud tõeliseks popstaariks, keda ihaldavad. Kuid populaarsusega kaasnevad ka vaenlased. Lumises ja räämas Venemaa linnas, viinapudel laual, ehitab endale samalaadset superkostüümi Ivan Vanko. Lisaks on Starki ohustamas relvatööstur Justin Hammer, kes tahab ise ehitada raudmeeste armeed ning Ameerika valitsus, kes näeks puna-kuldset rüüd enda omanduses. Nagu sellest veel vähe oleks on Starki tervis päev-päevalt halvenemas. Ühesõnaga selline ülepingutatud puder ja kapsad nagu kõik järjefilmid olema kipuvad.

Aga Raudmees suudab erinevad tegevusliinid ilusti ohjes hoida. Seda suuresti tänu näitlejaskonna suurepärasele keemiale. Robert Downey jr on üleolevaks ja peolembeseks Tony Starkiks sündinud. Seda juhtub väga harva, et mõni näitleja nii hästi oma rolli sobib. Downey juunioris olev väike laps, kes tahtis elu lõpuni narkootikume teha ja püssiga ringi joosta, saab Tony Starkina särada. Eriti kõditavad on Downey ja Paltrowi omavahelised jutuajamised- nende vahel on lihtsalt sädet. Lisame siia Johanssoni tissid ja perse, Rourke vene keele, kurja suurfirma juhti suurepäraselt mängiva Rockwelli ja kõik teised ägedad kõrvaltegelased ja kokku saab väga hästi toimuva koosluse. Isegi kuivetunud Don Cheadle ei suuda asja ära rikkuda.

Plahvatused ja muu äktšion on ka korralik. Ei midagi ennenägematut, kuid ka mitte midagi häirivat. Klaasid klirisevad, robotid lendavad õhku, autod raiutakse elektripiitsaga pooleks, Johansson võtab mehed järjepanu jalgadega valuvõttesse- mida sa filmist veel ihkad? Raudmehe raudrüüd näevad ainult oma miljonite lisade ja junnidega nõmedad välja. Aga üldmuljet ja kahte väga lõbusat tundi see poldimeres olev väike mutter ei riku.

IT MIGHT GET LOUD

Posted in 2008, 5/6 - äge, dokumentaal, USA on April 16, 2010 by Kalju

Võib valjuks minna imdb`s

USA

2008

lavastaja Davis Guggenheim

Eestis teab iga põlvepikkune poiss, et kitarrimängul on vaid üks eesmärk: korteripidudel just täisealiseks saanud neidude võlumine Smilersi ja Terminaatori paremikuga. Mõned kitarriheerosed suudavad veel ära õppida Nirvana Smells like teen spiriti, Oasise Wonderwalli ja esimesed 30 sekundit Led Zeppelini Stairway to heavenist. Kuid antud filmis tutvustavad enda suhet kitarriga kolm erilist meest. Esimene neist on läinud Guinessi rekordite raamatusse, kui ainuke inimene, kes on eelmainitud Stairway to heaveni järjest algusest lõpuni ära mänginud. Teine neist on tuntuks saanud sellega, et mängib ühes bändis Jeesuse taaskehastusega, kes miskipärast kannab Bono nimelise kohukese nime. Kolmanda mehe suurimaks saavutuseks võib lugeda võitlust Bart Simpsoniga.

Need kolm meest ehk Jimmy Page, the Edge ja Jack White räägivad sellest, kuidas nad muusikasse sattusid, oma suurimatest mõjutajatest, muusikukarjäärist, lemmikkitarrist ja kõige muust sellisest. Juhu vahele näpiti ka oma keelpilli ja lasti arhiivikaadreid. Parimad hetked oli need, kui 3 härrasmeest istusid ühe laua taga ja koos pilli mängiti. Äge!

Kuigi kõik kolm meest on ametivennad, siis oma mängustiililt ja ellusuhtumiselt ollakse täielikud vastandid. Ning just see teeb filmi põnevaks. Jimmy Page on selline tagasihoidlik ja lahe pensionär, kes häbelikult poetab suunurgast “oh, ma ei oska laulda” ja “oh, ma olin küll Kinksi ja teiste geniaalsete bändide lindistamisel, aga noh, mis sellest ikka.” Jack White om narkomaanlikult segast peksev, kuid samas oma vanade kitarride ja bluesi lembuses äge tüüp. Ja siis loomulikult on veel the Edge. Kui teised kaks härrasmeest rääkisid oma eeskujudest ja sellest, kuidas nad kopeerivad varasemat muusikat, siis vuntsmüts on suhtumisega “Näppisin nuppe ja leiutasin täiesti omanäolise ja seninägematu saundi.” Vähemalt peale seda filmi sain ma aru, miks u2 on munaroki esibänd. Ja siis peab loomulikult ära rääkima “oi, Dublinis oli kõik perses ja ma hoolin maailmast ja tegin laulu” jutu. Ohjah.

STILYAGI

Posted in 2/6 - halb, 2008, muusikal, PÖFF 2009, Venemaa on December 17, 2009 by Kalju

hipsterposterMoevennad

Venemaa

2008

lavastja Valeri Todorovski

osades Anton Shagin, Jevgenija Khirivskaja, Jekaterika Vilkova jt

Kas kellelgi on juhtunud nii, et toimub suurema kambaga filmi vaatamine ja peale filmi lõppu oled sa ainus, kes filmi vihkas? Filmi Moevennad ühisvaatamisel PÖFFi inimestega juhtus minuga täpselt nii. Linateose lõppedes oli kõik ekstaasis, tantsisid, aplodeerisid, naersid ja lõppeks Tiina Lokk tõusis püsti ja ütles “See film saab PÖFFi lõpufilmiks!” Mina vaatasin kogu asja nõutult pealt, vaatasin närvilisest tooli kraapimisest veriseid küünealuseid ja tõmbasin pea vargsi õlgade vahele. Kes olen mina torisema? Kuid tolerant nagu ma olen, proovin siin kiiresti analüüsida, miks see film teistele oli mokkamööda ja mulle mitte.

Niisiis kiidusõnad, mida ma filmi kohta olen kuulnud:

1. Film on väga äge muusikal.

Kui Jesus Christ Superstar kõrvale jätta, siis ma vihkan muusikale ja kõike sellega seonduvat.

2. Filmis on äge koreograafia.

Ma pole Jüri Nael või Ants Tael, et tantsudest ekstaasi läheks või neid õiglaselt hinnata oskaks.

3.  Film on igakülgselt nostalgiline

Ma olen varastes kahekümnendates ja minus vene aeg erilisi nostalgiapuhanguid ei tekita. Oleks tegu Ultramani, Mootorratturhiirte, Jo-Jode või Snickersi footbagidega, siis oleks hoopis teine tera. Kuidas peaksin ma aru saama, kas filmis leiduvate härraste riietus ja linnapilt on audentsed või mitte?

4. Film on naljakas.

Kahel valgel venelasel sünnib mustanahaline laps. Khmm, kui see on naljakas, siis ma olen Edgar Savisaare õde.

Aa, võiks paar sõna filmist ka rääkida.

Lühidalt on filmi keskmes vene noored, kes proovivad hallist massist erineda. Jäljendades ameerikalikku riietust satuvad nad muu ühiskonnas põlu alla ja sada muud häda. Ühesõnaga Grease kohtub sotsialismiga. Väga piinarikas tants ja trall.

$9.99

Posted in 2008, 3/6 - mõttetu, animatsioon, Austraalia, Iisrael, PÖFF 2009 on December 17, 2009 by Kalju

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…

PÖFF 2009: PRANZO DE FERRAGOSTO

Posted in 2008, 5/6 - äge, Itaalia, komöödia, PÖFF 2009 on November 10, 2009 by Kalju

kesksuvinelõunaMid-August Lunch imdb`s

Itaalia

2008

lavastaja Gianni de Gregorio

osades Gianni de Gregorio ja 4 vanadaami ja paar tegelast veel.

äge

Võib-olla on see pettekujutelm, aga Lõuna-Euroopast tulevad hiiglama tihti olematu eelarvega vändatuid, kuid samas geniaalseid filme. Arvatavasti tehakse ka mujal selliseid filme, kuid ma lihtsalt ei satu neile peale. Kesksuine lõunasöök on ideaalne näide, kuidas teha muhe säästufilm. Esiteks on filmi lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja üks ja sama isik. Rahasääst missugune. Teiseks on filmi kõik teised tegelased valitud vanade suglaste hulgast või vanadekodust ja vaevalt pidi vanuritele suuri honorare maksma. Küllap ajas neli karpi proteesiliimi ja (Itaalia) Õnne 13  best of DVD asja ära. Kolmandaks toimub 95% tegevusest pisikeses korteris, mis arvatavasti kuulus niisamuti lavastajale endale või vähemalt mõnele tema tuttavale. Neljandaks on filmi operaatoritöö ja valgus ja kõik muu säärane rämedalt amatöörlik, mis samas annab filmile mõnusa elulise mõõtme juurde ja on seeläbi isegi tugev pluss. Igakülgselt suurepärane õppefilm filmikunsti võimalikkusest raskepärase surutise ajal.

Giovanni on viiekümnendates aastates mees, kes elab koos hoolitsust vajava, kuid siiski üsna kõbusa emaga. Ühel päeval külastab meest korteriühistu peremees Luigi, kes teeb maffiarahvusele omaselt Giovannile pakkumise, millest viimane ei saa loobuda. Nimelt tahab Luigi  sõita puhkusele, nagu kõik teised itaallased augustis ja tal pole selleks ajaks kuhugi oma ema jätta. (remark. Lõuna-Eurooplaste komme augustis puhkusel sõita on eriti nõme, sest sellel ajal on kõik väikepoed kinni ja sa pead oma igapäevased ostud tegema Pakistanlaste Supermercatodest. remargi lõpp.) Meeste kokkulepe on lihtne- Giovanni võtab Luigi ema kaheks päevaks enda hoole alla ja vastutasuks kustutab Luigi Giovanni paarituhande eurose võla. Kuna Giovanni on rahahädas, siis peab ta pakkumise vastu võtma ja järgmisel päeval on Luigi koos oma ema ja tädiga Giovanni ukse taga. Kuigi kahest naisest polnud kokkuleppes juttugi leebub Giovanni paari rahatähe abil ja nii on ta katuse all 3 vana daami. Olukord läheb Giovanni jaoks veel hullemaks, kui ta peab enda juurde võtma veel oma arsti ema ja nii ongi mees olukorras, kus ühe katuse all on tema ja neli üle 90-aastast naist. Loomulikult pole kooselu nelja vanadaamiga lihtne, sest kogu elamise peale on ainult 1 telekas ja liiatigi on prouadel oma kindlad tabletikuurid ja vanusest tulenevad muud probleemid (lisaks siis rängakujulisele telekavajadusele).

Tegu pole komöödiaga, mille puhul sa naerad pisarad silmist ja nohu ninast välja. Kuid kohe kindlasti on tegu äärmiselt elujaatava ja positiivust veeni süstiva linateosega. Ühe oma talvistest vitamiinikuuridest võite vabalt asendada suvise Itaalia, valge veini ja nelja pretensioonika vanadaamiga jagelev Gianni de Gregorioga.

kesksuvinelõunapilt

THE HURT LOCKER

Posted in 2008, 6/6 - klassika, sõjafilm, USA on October 29, 2009 by Kalju

hurtlocker1 Piinakamber imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2008

lavastaja Kathryn Bigelow

osades Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty, Ralph Fiennes jpt.

klassika

Sõjafilmide loomusesse on justkui sisse kirjutatud poole valimine ja vastandamine. Head juudid vs pahad natsid, head ühendriiklased vs pahad vietnamlased/afgaanid/iraaklased, head eestlased vs pahad venelased ja seda rida võiks jätkata lõputult. Mehed teavad juba poisieast, et sõjafilm tähendab hea ja paha võitlust ja sestap on Kathryn Bigelow naiselik puude Iraagi sõja teemal justkui ootamatu päikesepaiste sombuses oktoobris. Oh ei, ma ei taha öelda, et see film on naiselik. Kaugel sellest- verd  ja mehisust ja higi on Piinakambris sama palju, kui žanrikaaslastes. Kuid selle filmi fookuses on sõdurid, keda ei heroiseerita. Sõdurid, kes teevad oma tööd. Sõdurid, kes tahavad saada koju. Sõdurid, kelle ainus oskus on sõjas osalemine.

Film räägib kolmeliikmelisest pommirühmast, kuhu kuuluvad Sanborn (MacKie) ja Eldrdige (Geraghty) ja nende ülemus Staff Sergeant William Jamesist (Renner). Nende kolme mehe missiooni viimasest 38-st päevast antud film räägibki. Mustanahaline Sanborn on elupõline sõdur, kellele meeldib, kui asjad liiguvad täpselt reglementi mööda. Mees, kes on elus piisavalt sõdu näinud, teab et ellujäämiseks peab kõik toimima perfektselt. Sestap ei suuda Sanborn kuidagi alla neelata William Jamesi kaootilist töötamist. Rühma noorim liige Eldridge on vaimse kollapsi äärel olev noormees, kelle psüühikale jätavad sõjakoledused aina rängemaid jälgi.

Kuid filmi peategelane on siiski Jeremy Renneri poolt suurpäraselt mängitud William James (julgen ennustada, et mees teeb antud rollisooritusega lennu Hollywoodi teravama näitlejatipu sekka). James liitub kolmepealise tiimiga peale eelmise rühmaülema hukkumist ja uue rühmaülema töömeetodid on pehmelt öeldes kummalised. Mees ei hooli reeglitest ja tegutseb sageli omapäi- näiteks teeb ta suuremaid pomme kahjutuks ilma kaitseriietuseta, sõnades “Kui ma peaksingi õhku lendama, siis teen seda vähemalt mugavas riietuses”. Bigelow püstitab oma filmiga küsimuse, kas elukutselise sõjaväelase ameti võlu on Jackassliku adrenaliinilaksu saamine, mida tavaelus ei saavuta. Samas tekitab püstihull James ülejäänud meeskonnaliikmetes paksu verd, mis jõuab vahepeal isegi nii kaugele, et mehed teoretiseerivad oma ülemuse õhkulaskmisest.

Film ülesehitus on niisamuti üsna hüplik. Sujuva loo arenduse asemel koosneb film justkui stseenist stseeni hüppamisel, kusjuures ainsaks pidepunktiks on meeste erinevad ülesanded elik pommid. Olgugi, et film on täis ebaloogilisusi (näiteks säherdune reeglitest mitte kinni pidav pommirühma töötaja, kes seab oma kaaslased pidevalt ohtu, pandaks päriselus esimesele kojusõitvale laevale), siis need õnneks häirivaks ei muutu. Niisama hüplik nagu on filmi ülesehitus on ka kaameratöö, mis kahasse tundmatute näitlejatega annab filmile mõnusa sõjadokfilmi tunde, mis imeb sind endasse. Realistlike pommiplahvatuse ajal varjad pea kätega ja kinost väljudes pühid instinktiivselt Baghdadi kõrbetolmu õlgadelt.  Üsna humoorikas on ka tuntumate nimede ülesastumine filmis- kõik Ralph Fiennesed, Guy Pearced, David Morsed teevad filmis vaid episoodilised osad ja ilmuvad ekraanile minutiks-paariks. Justkui meeldetuletamiseks, et tegu on siiski fiktiivse-, mitte dokumentaalfilmiga.

hurtlocker2

MILK

Posted in 2008, 5/6 - äge, draama on July 16, 2009 by Kalju

milk posterMilk

Ameerika Ühendriigid

2008

lavastaja Gus van Sant

osades Sean Penn, James Franco jt.

äge

See on nii nunnu, et Limonaadikinos jookseb enne filme reklaam üleskutsega “Ära tõmba filme, see on PÄHH”. Samal ajal läheb Eesti kinolevil üle aasta, et Oscaril möllanud filmid kinolinale tuua. Olgem ausad, paljud Ameerika tippfilmid ei jõuagi Eestisse, rääkimata muu maailma teostest. Sellises provintsis nagu Eesti on tobe rääkida, et  internetipiraatlus on jube halb asi.  Mis nad ootavad, et kõik vaataks rahumeeli Jääaeg kolme ja muheleks mõnust? Igatahes ma rumala peaga vaatasin Piima ära just viiv enne seda, kui see Sõprusesse jõudis. Võta näpust, eksole.

Tegelikult oli selle filmi vaatamine mul plaanis juba pikemat aega, aga Oscari gaala rikkus filmi maine totaalselt ära. Nimelt tuli filmi noor stsenarist peale võitmist lavale ja hakkas ulguma ja kurtma, kui raske elu tal homoseksuaalsena on ja blä-blä-blä. Ma eelarvamuste kütkes oleva inimesena tegin otsekohe järelduse, et tegu ongi homohala filmiga. Noh, et Eestisse jõudes on filmi nimi “Harvey Milk- kuidas homod halavad.”.  

Aga tegelikult on tegu mõnusa filmiga ja seda tänu Sean Pennile. Penni oskus emotsiooniskaalal laveerida on kadestamisväärne: ühel hetkel on ta rõõmust kilkav Linnar Priimägi ja teisel oma lähedase kaotamisest põrandale nutma vajuv Harvey Milk. Nähtud-tehtud värk Penni poolt, aga toimib igal korral. Mis nii viga Oscareid korjata. Ja ega teisedki näitlejad Pennist maha ei jäänud. Üks lahedamaid uue põlve näitlejaid James Franco oli äge nagu alati ja Cleve Jones väikese lokk-karvik-homomehena oli ka meeldejääv. Ainult Josh Broliniga on see jama, et minu kujutluspildis jääb ta meheks, kes põgeneb kabuhirmus Javier Bardemi eest ja muudes rollides on ta kuidagi kohatu. Tegelaste poolest on see filmi nii homo, kui võimalik, sest terve filmi peale oli üks naistegelane ja seegi kole lesbi.

Remark 1: Filmi kaasvaataja Eva-Liisi sõnul see ei ole erutav, kui  kaks ägedat meest (selle filmi puhul siis Penn ja Franco) omavahel suudlevad ja amelevad. Ma kujutan ette, kui Megan Fox ja Scarlett Johansson omavahel ameleks, siis see mind küll kusagilt kõditaks.

Kui näitlemine kõrvale jätta, siis muidu on film täiesti tavaline (loe: igav ja üllatustevaba) eluloofilm nagu eluloofilmid ikka. Täristame ruttu 10 aastat mehe elust ette ja ärme millesegi süvenema hakka. Gus Van Sant tegi ootamatult klassikalise filmi järgides ka eluloofilmide põhireeglit “lõpp PEAB olema mage.” Ju muidu šokeerimisaldis vanahärra mõtles, et suudlevad mehed kinolinal on juba piisavalt šokeeriv asjaolu ja ei hakanud filmile rohkem vinte peale keerama.

Remark 2: Ma käisin just suitsul ja nägin maailma kõige väiksemat siili, kes aevastas. Faking lahe, selle eest võib filmile punkti juurde panna.

See on muidugi üsna halenaljakas, et Leedu on homoõiguste küsimuses praegu samas seisus nagu USA 40 aastat tagasi. Nimelt seal võeti vastu seadus, mille järgi isik, kes agiteerib avalikus kohas homoseksuaalsete suhete poolt, paneb toime kuriteo, mida karistatakse rahatrahvi, aresti või ühiskondliku tööga. Samuti taheti seal homoseksualismi võrdustada zoofiilia ja nekrofiiliaga, mis ei läinud läbi. Ma kahtlustan, kui Eestis pandaks samad küsimused rahvahääletusele, siis üsna suure tõenäosusega saaks ka siin samad tulemused. Elagu Nõukogude Liidu mentaliteet!milk