Archive for the 2009 Category

LA MOSQUITERA

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, Hispaania, PÖFF 2010, tragikomöödia on November 22, 2010 by Kalju

Moskiitovõrk imdb`s

Hispaania

2009

lavastaja Agustí Vila

osades Geraldine ChaplinMartina García ja Emma Suárez

Tsiteerin: “PÖFFi vitamiiniprogrammi kuuluvad filmid, mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu. Üks on kindel, heatujufilmid on nad kõik.”

Antud vitamiiniprogrammi kuuluva filmi puhul olge veidi ettevaatlikud. Nagu tragikomöödiatega vahel ikka juhtub on antud filmis tragisust rohkem kui komöödiat. Filmis keskmes on kolmeliikmeline perekond. Kui filmi alguses on tegu lihtsalt kummalise perekonnaga, kuhu on tekkinud kellegi teadmata järjekorda koer, millest tekib väike tüli. Perekond nagu perekond ikka väikeste ja suuremate hõõrdumistega. Kuid ei lähe palju aega mööda kui olekord on selline (no põhimõtteliselt spoilerdan):

Ema- vägistatud
Isa- prostituudi püsiklient
Poeg-  narkar
Ema õde- lapsepiinaja
Isa vanemad- suitsiidsed

Jah, ma saan aru, et kogu vanemluse ja muu temaatika jaburus oleks pidanud tekitama huumorisädeme, mis oleks üle ujutatud üldise masendustulvaga. Vähemalt ma eeldan, et Vila tahtis oma filmi nii üles ehitada.  Ja siiski…Heatujufilm maiäss, kui  just viimane stseen kõrvale jätta, mis paljuski ka päästis filmi minu silmis. Ühesõnaga. Karlovy Varyst peaauhinnaga koju läinud film minu teetass polnud.

HAARAUTUVAN RAKKAUDEN TALO

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, Soome on May 17, 2010 by Kalju

Hargneva armastuse maja

Soome

2009

lavastaja Mika Kaurismäki

osades Hannu-Pekka Björkman, Elina Knihtilä jt

Jube vaadata, mis juhtub ühe tõsise kaamos-ugrilasega, kui ta satub mitmeks aastaks soojale maale elama. Mika “Aki noorem vend” Kaurismäkil on käes materjal, millest saaks teha ühe korraliku kaamosteose, kus kõik tegelased kulgevalt tühjas elus paratamatu köiesurma suunas. Komponendid on ju olemas- lahutatud mees ja naine, gängsterid pohjois Virosta, prostituudid, kuritegevus, kummalised naabrid. Ja mida teeb nendest osistest päikese käes küpsenud Mitte-Aki Kaurismägi? Komöödia! Helvetti tai jumal autta. Nii need asjad siin laiuskraadil ei käi.

Mees on Soome elust totaalselt võõrdunud. Ma olen hotellidest töötades ja niisama Tallinnas ringi patseerides näinud kõik Soomlasi välja arvatud Mika Häkkineni ja nad kõik on joonud Gini või Karjala õlut. Mitte veini nagu antud filmis proovitakse tõestada. Vaadake kasvõi allolevat pilti:

Täiesti ebareaalne, eksole.

Hoopis reaalsem tera.

Aga muidu oli film täiesti okei. Vähemalt sai nalja. Filmi ülesehitus oli ka äge. Kui linateose esimene pool kubises kohmakates (sebimis)vestlustest ja pooleli jäänud seksuaalaktidest, siis filmi edenedes asjad edenesid ja asi päädis orgiaga, kus kõik panid kõiki. Mitte samal ajal ja samas ruumis, kui sa seda mõtled. Pervert.

I LOVE YOU PHILLIP MORRIS

Posted in 2009, 4/6 - okei, komöödia, USA on March 26, 2010 by Kalju

Ma armastan sind Phillip Morris imdb’s

USA/ Prantsuse

2009

lavastajad Glenn Ficarra ja John Requa

osades Jim Carrey, Ewan McGregor, Leslie Mann, Rodrigo Santoro jpt.

Tõsielusündmustel põhinev romantiline komöödia. Ontlik pereisa Steven otsustab peale autoavariid kapist välja tulla ja avalikult mehi trukkima hakata. Kuid luksusliku homoelu elamine pole naljaasi. Iga kuu peab muutuva moega kaasaskäivaid rõivaid ostma ja kulda-karda kokku ajama. Nii hakkab Steven raha kokku kühveldama erinevate pettuste ja pattustega ning satub peagi Rootsi kardinate taha. Ühel päeval  leiab Steven trellide ja müüride vahelt mõtte- ja orientatsioonikaaslase Phillipi ning peagi on Steven taas pillava elustiili nõiaringis.

Esiteks tekitab filmi nimi minus ikkagi kummastust, kuidas tobetolerantsed Ameeriklased selle läbi lasid. Ma armastan sind Phillip Morris on ju kukesammu kaugusel nimedest I love you Lucky Strrike ja Las ma pahvin sind kopsu, Marllboro.

Teiseks on tore näha, et kunagine kumminägu Jim Carrey on samm-sammult sammumas tõsiseltvõetavuse poole. Okei, antud film pole küll Eternal-Sunshine-of-spotless-mind-tõsine, kuid tsipake oli tegelaskujus mitmeplaanilisust, mille Carrey välja kandis. Kuigi antud filmis tegi Jim siiski oma kurikuulsaid Ace Ventura lõustasid, kuid ainult viivuks ja see ei hakanud häirima. Minu silmis, kes ma homodega puutun kokku ainult Ringvaadet ja Marko Reikopi nähes, ongi omasooiharad säherdused kelkivad ja veiderdavad. Või siis Ewan McGregori sugused hellad mehed, kes lähevad tugeva tuule käes pooleks. Ühesõnaga näitlejad mängisid neile elu ja stsenaristide poolt kätte antud stereotüübid nunnult välja.

Kolmandaks- lugu ise oli üllatavalt kaasahaarav ja mõnusate süžeepööretega. Kuid eks see kipu elus nii olema, et saatus või jumal või kesiganes neid asju meil siin korraldab on parem stsenarist kui mõni stsenarist. Naer, nutt ja mõtlemapanevus jalutavad käsikäes mööda valget kinolina.

Neljandaks- mismõttes kannab Steven Jay Russel korduvate põgenemiskatsete ja pettuste eest 144-aastast vanglakaristust? 144-aastat. 144. Kui ma Eesti läheks ja õhkaks Toompea, siis ma ei saaks ka nii palju.

PERCY JACKSON & THE OLYMPIANS: THE LIGHTNING THIEF

Posted in 2/6 - halb, 2009, fantaasia, USA on March 1, 2010 by Kalju

Perseus Jaakson ja olümplased: välguvaras

USA

2009

lavastaja Chris Columbus

osades mingid imelikud noornäitlejad ja lisaks Pierce Brosnan, Uma Thurman, Sean Bean ja teised.

Härri Potter USA moodi. Getokoolis käiv Percy saab ühel päeval ootamatult teada, et ta on Poseidoni poeg ja teda süüdistatakse Zeusi välgu varastamises. Percy on suures hädaohus, sest kogu mütoloogia tahab temalt välku (mida tal pole) kätte saada ja nii pagendatakse nooruk “Pooljumalate laagrisse”.

Remark: Arvestades seda, et seal laagris oli rohkem inimesi kui Antsla laadal, siis võib järeldada, et turvaseks jumalate seas päris in veel pole.  Percy Jacksoni järg võiks rääkida sellest, kuidas Poseidon saab urkabaarist korjatud naiselt HIVi ja Percy läheb oma kasuisa letaalsele haigusele ravi otsima.

Igatahes põgeneb Percy koos sõbranna ja iga noortefilmi kohustusliku neeger-sidekickiga laagrist ja kamp läheb üheskoos roadtripile läbi Ühendriikide, et Percy süüst puhtaks pesta.

Kõigepealt peab alustama sellest, et nii mannetut näitlemist pole ma ammu näinud.

(Stseen: Percy ärkab peale paaripäevast teadvuseta olekut ärkvele ja neeger-sidekick Grover räägib noormehele šokeerivaid uudiseid)

Grover: Hea, et sa ärkvel oled, sa olid mitu päeva teadvuseta

Percy:

Grover: Mul on sulle hea uudis, sa oled pooljumal

Percy:

Grover: Ja mul on sulle ka üks paha uudis- su ema on surnud.

Percy:

(läheb 10 sekundit mööda ema surmateatest)

Percy: Mmm, kes see kena beib seal on?

Keegi isegi ei üritanud filmis näidelda. Uma Thurman madupeana oli kohutavalt piinlik nagu ka Sean Bean ja Steve Coogan. Ainult Pierce Brosnan leidis “ülakeha kodutu mees-alakeha hobune” rolli mängides endale väärilise rolli. Palju õnne Pierce.

Häirivaim asi kogu filmi juures oli räme Hail Ameerika rõhutamine- Hades elab Hollywoodi all, Medusa kuskil Nashvilles, Zeus Empire State Buildingu tipus ja nii edasi. Mida kuradit? Miks peaks värav Olümposesse avanema Empire kuradima Buildingu katuselt.

Mul oli filmiga veel omalaadne probleem. Kuna ma samal ajal lugesin Fear and Loathing in Las Vegase raamatut, siis ühel hetkel muutus kogu härripotterlik lastefilm minu jaoks noorte narkosõltlaste American Dreami otsinguteks, kus ohtralt psühhotroopseid ained tarbides sõideti põiki üle Ameerika. Vahepeal läksid vihjed narkootikumidele väga ilmseteks, nt kui noored oli Las Vegases ja tarbisis seal “maagilisi lootoseõisi”, mille tulemusel nad panid 5 päeva järjest, ilma vahepeal magamata, pidu ja rebisid naisi. Samuti poleks ju väga ebaloogiline, et peale nädalast narkotrippi hakkaks sulle tunduma, et Empire State Buildingu katusel asub Olümpos. Aga ükskõik, mis nurga alt filmi vaadata- heaks see ei muutu nagunii.

MÄN SOM HATAR KVINNOR

Posted in 2009, 4/6 - okei, põnevik, Rootsi, Saksamaa, Taani on February 23, 2010 by Kalju

Lohetätoveeringuga tüdruk imdb’s

Rootsi/ Taani/ Saksamaa

2009

lavastaja Niels Arden Oplev

osades Michael Nyqvist, Noomi Rapace jt.

Ütlus “ükski kunstnik pole tuntud oma eluajal” sobiks hästi Rootsi kirjatsura Stieg Larssoni kohta. Aasta peale mehe surma avastati, et tüüp on päris huvitavaid raamatuid valmis treinud ja mehe Milleeniumi triloogia kolm osa lendasid otsejoones müügiedetabelite tippu. Ameeriklased ütlevad “Euroopa Dan Brown”, Rootslased “parim asi Rootsi kirjanduses peale Astrid Lindgreni” ja keskerakondlaste sõnul on Stieg Larsson maailma kirjanduse Edgar Savisaar. Okei, tegelikult nii labaseid võrdlusi ei tehta.Või tehakse? Igatahes fakt on see, et Milleeniumi triloogia raamatud kaovad letilt sama kiiresti kui alkohol Henrik Normanni baarikapist (loe: kiiresti ja massiliselt). Ning mis oleks lugemisaasta puhul paslikum kui vaadata nii massiliselt laineid löönud raamatu põhjal vändatud filmi.

Ajakirjanik Mikael “Kalle” Blomkvist on Rootsi Mihkel Kärmas elik sealse ajalehe deduktiivne reporter. Üht suur korporatsiooni põhjalaskvat lugu tehes satub Mikael probleemidesse ning teda on peagi ootamas poole aasta pikkune vangistus. Nii passibki ajalehest minema löödud ja vangistust ootav Mikael tühja kuni saab huvitava pakkumise suurfima pensionipäevi veetvalt juhilt. 40 aastat tagasi kadus saladuslikel asjaoludel võimsa Vangerite perekonnapeast härrasmehe vennatütar Harriet. Varbaotsaga hauas olev hallipäine Vanger on kindel, et mõrvar on veel kusagil vabaduses, sest kord aastas saab ta täpselt selliseid tikitud lilli nagu Harriet tegi. Mikael võtab esmapilgul lahendamatuna näiva ülesande vastu ja peagi ühineb temaga Lisbeth ning eriskummaline detektiivpaar asub asja uurima.

Kui klassikalistes krimkades ajavad kurje pätte taga pintsakus härramehed või äärmisel juhul hallipäised vanatädid, siis ajad on muutunud. Nimelt on Lisbethi muskulaarne arvutihäkkerist punk bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool, sõidab tsikliga ja on igati klassikalise koduperenaise vastand. Eks seetõttu on ka Milleeniumi saaga nii populaarne, sest iga koduperenaine tahaks oma sisemuses olla muskulaarne arvutihäkkerist punk-bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool ja sõidab tsikliga. Või siis ei taha? Pigem ikka tahavad. Lisaks on filmis pea kõik mehed süvatropid, millest tuleb ka filmi orignaalpealkiri “Mehed, kes vihkavad naisi”. Nii vaatabki koduperenaine, kuidas Rootsis vägistavad 50-aastased mehed anaalselt naisi ja siis vaatab silmanurgast diivanil lösutavat ja õlle lürpivat töötut meest ning saab aru, et tal on vedanud. Ja Stieg Larsson saab teispoolsuses Jumalalt tasuta veini, sest on veel ühe abielu päästnud.

Film ise on kaasahaarav. Mulle praegused Skandinaaviast tulevad filmid on üsna mokkamööda ja ka Män som hatar kvinnoril pole viga. Harrieti müstiline kadumine pole nii üheplaaniline, kui paljudes samalaadsetes filmides. Teate küll neid filme, kus veerand tunni möödudes te juba teate, kes on mõrvar, miks ta mõrvas ja kuidas ta kätte saadakse. Selles osas suutis Lohetätoveeringuga tüdruk mind päris kaua kütkes hoida. Mis siis veel positiivset? Noomi Rapace oli needistatud Lisbethina väga äge ja kickäss. Ma ei tea, kuidas Noomi seda suutis, aga ta tegelaskuju oli üheaegselt seks ja hirmuäratav. Päris hästi olid väljamängitud ka Lisbethi lühiflashbackid minevikku- tekitas sellise rumala tunde, et ma pean ka teise osa ära vaatama. Kahju ainult, et filmi lõpp nii magedaks ja venivaks kujunes.

DID YOU HEAR ABOUT THE MORGANS?

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, komöödia, romantiline, USA on February 14, 2010 by Kalju

Kuhu Kadusid Morganid? imdb’s

USA

2009

lavastaja Marc Lawrence

osades Sarah Jessica Parker, Hugh Grant, Sam Elliott, Mary Steenburgen jt.

Kui juba romantiliste komöödiate lainele sai mindud, siis millalgi ammu sai kinos vaadatud ka teist nunnufilmi. Vastupidiselt valentiinipäeva filmile, kus valdavalt mängisid noored ja ilusad, siis Morganite kadumise filmis lasti püünele vanurid. Kunagine silepoiss Hugh Granti nägu sarnaneb nüüdseks minu 2 tundi vannis ligunenud näppudega ja Sarah Jessica Parker pole ka enam see Sarah Jessica Parker, kes kunagi alaealise minu pühapäeva õhtuti tv3`st Seks ja Linna vaatama meelitas.

Tülis ja lahutamise veerel olevad kõrgelennulised linnainimesed Paul ja Meryl satuvad tunnistajakaitse raames New Yorkist Wyomingis asuvasse väikekülla, kohaliku politseinikest vanapaari kaitse ja hoole alla. Vaadates filmi tekkis tunne,et ma olen sattunud hiilgaslikku deja vu masinasse- no tõesti, tegu on erinevates variatsioonides sadu kordi läbi mängitud romantilise komöödiaga. Aga väga hull see film ka nüüd polnud- oli paar naerutavat kohta, Sam Elliot vunts-šerifina oli nauditav ja üleüldse oli film tänu vähesele pretensioonikusele lihtne ja vaadatav.

THE COVE

Posted in 2009, 5/6 - äge, USA on February 9, 2010 by Kalju

The Cove imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Louie Psihoyos

Oma elu delfiinide kaitsmisele pühendanud vanahärra Richard O´Barry otsustas maailma palge ette tuua õudused, mida jaapanlased teevad delfiinidega ja pani kokku George Clooney eeskujul O`Barry`s eleveni kuhu lisaks temale kuulusid sukeldumise, kaamerate, helitehnika, orgunnimise ja muude elualade oma ala parimad asjatundjad. Kokku tuli sellest eelmise aasta üks parimad dokumntaalfilmi (kuigi mina vähese dokfilmi vaatajana pole just õige mees selles osas sõna võtma) the Cove.

Filmi point on lihtne- jaapanlased tapavad aastas toiduks paarkümmend tuhat delfiini, aga laiem avalikkus üle maailma ei tea sellest midagi. Ülemaailmsetes veeloomastiku kongressidel ja ühingutel käib pilusilmade ja Euroopa heaoluriikide vahel üsna terav vägikaikavedu. Ühel pool on Jaapalased, kes on aastatuhandeid toitunud kõigest, mida ookean pakub ja teisel pool ülejäänud maailm, kes muretseb erinevate mereloomade  ja kalade väljasuremise pärast. Mõneti on jaapanlaste suhtumine ka arusaadav- mida kuradit tuleb Monaco esindaja seletama, mida Jaapanlane tohib püüda ja mida mitte.

Kuid poliitilised mängud poliitilisteks mängudeks- The Cove`i näol on tegu siiski äärmiselt põnevalt ülesehitatud põnevusdokumentaaliga. Mehed ja naised öösel salaja hiilimas lahesopis, kus vahelejäämise puhul ootaks suure tõenäosusega riigist väljasaatmine ja kogu ettevalmistuse lörrumine. Mulle tuli kohe lapsepõlv meelde, kui sai kohaliku Teravilja Kombinaadis kambaga ringi uidatud ja kurja valvuri eest pagetud. Imelik ainult, et kohalik politsei, kes kampa ööpäeva ringselt jälgis ära ei jaganud, et 50 hiigelkohvriga delfiinilembedel on suured ja kurjad plaanid. Põnevust suudeti mõnusalt üles kruvida- kuigi sa terve filmi tead, mis lõpuks juhtub, siis hoitakse sind tugevalt enda kütkes. Kuigi sa tead, et salajases lahesopis tapetakse delfiine on kaadrid lõppeks ikkagi šokeerivad ja hingesoppi ronivad.

Ainsa asjana häiris filmi juures pidev jutt sellest, et delfiinid on kurguni mürki täis loomad, kellede söömine on vaat et letaalne. No kuramus, põhimõtteliselt on kõik toiduahela tipus olevad metsikud loomad ja suured kalad lademetes ladestunud toksiine täis. Vaevalt delfiinid nüüd teiste samalaadsete loomade ja kaladega võrreldes marumürgised on.