MIESTEN VUORO

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas Berghäll, Mika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

SCHASTYE MOE

Minu õnn imdb`s

Venemaa

2010

lavastaja Sergei Loznitsa

osades Vlad Ivanov, Viktor Nemets ja Olga Shuvalova

(-)*

Räägime siis PÖFFi filmidest ka mokaotsast. Niisiis, “Minu õnn”.

Debüütfilm, kus kallurijuhi hirmu- ja õudusfantaasiad segunevad tegelikkusega, kus aeg-ajalt on raskusi eristamaks irreaalsust reaalsusest, tänapäeva minevikust. Film suudab meid ometi tänu režissööri kindlale käele viia üldistuseni võimule ja vägivallale, korruptsioonile ja hirmule rajatud totaalse ühiskonna degenereerumisest tervikuna, üksikisikust rääkimata.

Inimene, kes varem on mu blogi lugenud sai koheselt aru, et antud teksti ma pole ise kirjutanud, vaid kopeerisin julmalt maha PÖFFi kataloogist. Minu väike aruke antud ängfilmist totaalse ühiskonna degmenteerumist välja ei lugenud. Reaalsus ja irreaalsus segunesid, ajaline mõõde paindus- seda küll. Igatahes pole antud film kohe kindlasti selline, mida vaadata peale väsitavat nädalat ja väsitavat nädalavahetust. Peale vaikuses toimunud kümmet esimest minutit, kus pool ekraaniaega oli näidanud teel veerevat veoautot, sain ma aru, et ees ootab raske poolteisttund. Film algab siiski üsna klassikalises võtmes. On rekkajuht, on lapsprostituudid, on altkäemaksumaiad miilitsad, on hääletajad tee ääres, on lõppematu maantee ja kõrvalteed.  Sõit kulgeb ja kulgeb kuniks rekkamees satub küpsetama kartuleid kolme tundmatu mehega…

Noh, ja siis ma jäin magama. Ärgates oli järg läinud, tegelased kõik uued ja kadunud oli ka viks rekkamees. Proovisin küll ruttu aru saada, mis toimub, aga rong oli juba läinud. Võta nüüd kinni, mis juhtus…

*- uus kategooria, kus ma jätan filmid hindamata, kuna ma panen pildi taskusse ja sestap jääb filmi uba nägemata.

MACHETE

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

THE OTHER GUYS

Varuvõmmid imdb’s

USA

2010

lavastaja Adam McKay

osades Will Ferrell, Mark Wahlberg, Steve Coogan jpt.

Aasta 2010 on komöödiafilmide osas olnud lausa õudne. Linateosed mida natuke ootasin olid pettumused, rääkimata linateostest, mida ma ei oodanud. Ei ühtegi säravat pärli, ei ühtegi filmi, mida tahaks uuesti vaadata. Mis tänavusest aastast meenub: Mullivanniga minevikku- pettumus; Grown Ups- pidasin vastu umbes pool filmi, enne kui saalis väljusin; Erinevad tobedad romantilised komöödiad ja eeldada võib, et midagi on veel olnud, mis hetkel lihtsalt ei meenu. Võib öelda, et Jaerock Lee poolt juhatatud Lõuna-Korea Rändtsirkuse sõul Saku Suurhallis sain ma rohkem naerda kui kõigi tänavuste komöödiate ajal kokku. (Siinkohal kutsukski soovitama häid komöödiad tänavuse aastanumbriga)

vahemärkus: Mõtlesin, et vaatan kinode kodulehtedelt üle, mis filme ma tänavu vaadanud olen ja ma ei leidnud ühtegi viidet või kohta, kus oleksid kõik tänavused filmid ülesloetletud. Mismõttes nagu?

Nagu ikka elus, lööb välk selgest taevast. Välja arvatud muidugi juhud, kui me elu all mõtleme loodust- siis lööb välk pilvisest taevast. Igatahes. Varuvõmmid on olnud tänavusel komöödia-aastal meeldiv erand. Nimelt on tegu ühe vähese naljafilmiga, mis mind naerutada suutis. Korduvalt ja läbi filmi. Pinnas selleks just väga soodne polnud. Adam McKay eelmine film “Kasuvennad” oli piinlikult halb film ja peaosalised Wahlberg-Ferrel pole minu favoriitide hulka kunagi kuulunud. Pigem vastupidi.

Wahlberg ja Ferrell on vastastikku üle laua töötavad kaks New Yorki kontoripolitseinikku. Ferrelli tegelaskuju on paberimäärimist südamest armastav mees, kes veedab päevi nina arvutis ja hoidub kõigiti väljaspoole kontorit minemast. Wahlbergi tegelaskuju on klassikaline kõvamees, kes peale ülemaailmse spordistaari vigastamist on taandunud kontoritööle- samas on mehel kindel siht enda positsioon linna tippvõmmide seas taastada. Kuid kahjuks on tema plaanidel ees NYPD staarpolitseinikud Sam L. Jackson ja Rock. Kuid peale kahe staarvõmmi “ametist taandumist” satuvad Ferrell ja Wahlberg jälile ülemaailmsele finantspettusele.

Varuvõmmid ei proovi üle oma varju hüpata- film on täpselt nii tobe nagu võinuks karta. Aga pagan, Wahlbergi ja Ferrelli omavaheline keemia toimib suurepäraselt, dialoog on mahlane, film on täis tobedaid stseene (hääletu kaklus politseinike matusetel) ja liigub tempokalt. Lisaks toimivad politseinikeduo-ajab-koos-pätte-taga põnevuskomöödiad minu puhul alati. Vabalt võib olla, et praeguse seisuga naljakaim tänavu kinolevisse jõudnud film.

VENTI SIGARETTE

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

DESPICABLE ME

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.

RED

Red – Eriti ohtlikud eruagendid imdb`s

2010 lavastaja Robert Scwentke

osades Brüce Willis, Morgan Freeman, John Malkovich jne peerud Rahulikult laupäeva varapärastlõunal veini trimbates ja blog.tr.ee keskkonnas ringi traavides jääb silma, et kahetsusväärselt väheseks on jäänud härrasmehi, kes viitsivad igapäevaselt kirjutada tobedatest ja vähemtobedatest kinos jooksvatest filmidest. Nii tekkiski tunne, et peaks blogi pöördesse ajama ja tühimiku taaskord täitma. Iseasi muidugi palju ma töö kõrvalt kinos jõuab käia- nii rahalises kui ajalises perspektiivis. Aga kuus paar külastust ikka sigineb. Liiatagi satub ikka ja jälle kokku inimestega, kes ka reaalselt mu kirjutisi olevast lugenud. Mis on ju iseenesest nunnu ja julgustav. Aga nüüd filmi juurde…

Red on ilmekas näide sellest, kui tähtis on kassahittide puhul ajastus. Aastaid oli olukord, kus Hollywoodist tulid üdini tõsised põnevikud/märulid: kurjad suurkorporatsioonid, peategelase persekäinud elu, vägivald. Lõbususfaktor viidi miinimumini ja verisusfaktor krutiti maksimumi peale. Nii tekkiski härrastel ühel õhtul mõte, et teeks filmi, kus vanakooli näitlejad lõbusas filmis kütaksid pahade persed kuumaks. Kuid kahjuks on selline film juba tänavu linastunud. Tsiteerides Eesti raamatuklassikat- “Kui Scwentke oma vanurid-kickivad-ässi filmiga kinodesse jõudis oli Stallone jube oma vanurid-kickivad-äss filmiga koore riisunud.” Võrdlus on veidi meelevaldne, sest filmide loogika on erinev. Aga siiski. Tulnuks antud film aasta-paar varem välja, siis oleks kindlasti õhus särinat ja krabinat märgatavalt enam.

Ühestküljest muidugi vanurid möllavad loogika toimis. Leedi Mirren oli verejanulise killerina võluv, Morgan Freeman surmale võlgu oleva pensionärina Morgan Freeman nagu Morgan Freeman ikka ja John Malkovich CIAs töötades aastakümneid LSD mõju testinud paranoilise eruagendina lihtsalt superäge. Probleem tekib Bruce Willisega- nimelt näeb Bruce ikka välja nagu neljakümnendates märulistaar. Erektsioonihäiretest ja valutavatest liigestest pole haisugi. Kuid kuna Bruce on filmi peamine täht, kelle ümber kogu loo jutustamine on koondunud, siis see teeb filmist koheselt suvalise (Bruce Willise) põnevusfilmi. Veidi huumorit, veidi naistesebimist, veidi koonupeksu, veidi tulistamist- tüüpiline Willise shit, eksole. Plusspunktid tulevad filmile paari naerupahvaku ja efektsete inimeste õhkulaksmiste eest, kuid ülemulje jäi veidi munatuks ja hambutuks.

THE EXPENDABLES

Palgasõdurid imdb`s

USA

2010

lavastaja Stallone

osades kõik kõvad märulitüübid

Lõppude lõpuks on see film kohal ja ootamine tasus end ära, sest tegu on meistriteosega. See film on kõigile, kelle südames on väike koht märulitele. See film on kõigile neile, kes teisipäeval (“)juhuslikult(“) kanal kahest Delta Force`le sattudes jäävad filmi vaatama. See film on kõigiline neile, kelle arvates Stallone on  ägedam kui Tom Cruise ja Tom Hanks kokku.

Ühesõnaga ood kaheksakümnendate märulitele, kus putitati hevimetalli saatel tsikleid, kus naised olid suurte tissidega prostituudid, kus enne tapeti ja siis küsiti küsimusil, kus sigar suus sõideti suurte masinatega ringi. Expandables paneb number 48 suuruse tanksaapaga näkku kõigile viimase aastakümne jampsmärulitele, kus on armuliin, mingigi süžee, probleeme lahendatakse arvutitega ja kus märulivennad on eraelus vaikses eramajas elavad töllid. Milleks? Kaks tundi puhast testosterooni tapmiste, äärmiselt ebaõnnestunud naljade, muusika ja tsiklite näol. (Näiteks on filmis kolm naistegelast- üks suurte tissidega vanurbimbo, kes oli ekraanil 7 sekundit; noor naine, kes sai “pahalt” mehelt tappa, mispeale “hea” mees tüübi lihtsalt ära tagus ja latiinotar.) Selles filmis on olemas kõik,  mis praegu välja tulevatel kaheksakümendate filmide remake`del on puudu. Pagan võtaks, A-Rühm oleks pidanud olema täpselt selline: rühm palgasõdureid sõidab räpasest garaazist tundamatule Ladina-Ameerika saarele, kus on vaja kukutada kohalik hullunud general ja päästa saare rahvastik eesotsas kohaliku naiskaunitariga. Tuleb tuttav ette? Muidugi tuleb, sest selliseid filme on tehtud sadu, kui mitte tuhandeid. Kuid selles tobeduses ja lihtsuses peitubki märulite võlu. SELLINE pidanuks paganama A-Rühm ja kõik teised olnud/tulevad kaheksakümnendate remake filmid olema, mitte mingid ülemaailmsete korporatsioonide huinjaad.

Aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et aastakümneid on inimeste meelel olnud küsimus, et kes on kõige kõvem märulivend. Filmiga Palgasõdurid sai see küsimus lõpuks lahenduse. Kõvade meeste edetabel anno 2010:

Kõvematest kõvemad

Bruce Willis- oli filmis umbes 4 minutit ja suutis selle ajaga “Kui sa mängid mulle türa, siis ma tapan su ära” jutuga Stallone värisema panna.

Sylvester Stallone- ei vaja vist kommentaare. Ainuke vanakooli mees, kes ajab siiani oma sirgjoonelist rida ja teeb seda hästi.

Jason Statham- Uue põlvkonna Willis. Statistikat küll ei teinud, aga tundus, et tema saatsin antud filmis enim pahalasi karaoket laulma.

Dolph Lundgren- Oli kõigepealt kõige rajum hea mees, siis kõige rajum paha mees, kes sai lõpuks kuuli südamesse, kuid jäi ellu ja hakkas uuesti heaks meheks. Sellist asja ei saa ületada. Lisaks muidugi see, et kõik teised nö suured mehed peavad sõna otses mõtte Skandinaavia hiiule üles vaatama.

Steve Austin- Ainuke märulistaar, kes näeb ka reaalselt välja selline, et ta suudaks ühe rusikahoobiga mu surnuks lüüa. Lisaks oli ta ainuke paha, kellest Stallone (ega ka keegi teine) puhta võitlusega jagu ei saanud.

Jet Li- selle ajaga, millal sina silma pilgutad, on tema juba 14 kurja inimhinge teise ilma saatnud.

“kõrvalosasse kõlban kah”

Randy Couture ja Terry Crews- väikse püssiga valge mees ja suure püssiga neeger, noh, nagu need asjad ikka siin ilmas on.

“oskan veidi näidelda (loe: silmanurgast pisara välja pidistada) ja sestap keegi mind päris märulimeheks ei pea

Mickey Rourke-  tähendab, Mickey nuttis antud filmis. Nuttis ja ei tapnud ühtegi meest. Paljud mehed sellist sitta andeks ei saa, aga Rourke on eriline.

“Parim enne möödas”

Arnold Swarze..eem…Schwarze..eem… Terminaator, noh- tsiteerides filmi. Willis Stallonelt viidates Arnoldile:”Mis sellel tüübil viga on, et ta seda tööotsa ei taha.” Stallone:”Ma ei tea, tahab vist presidendiks saada.” Arnold vaatab tagasi, naeratab ja kõnnib kirikuuksest välja. Jah, selles filmis on tõepoolest nii magedad naljad.

Jean-Claude Van Damme- pussy, kes pelgas filmi tulla. Andestamatu argus, mida ei saa millegagi vabandada.

Steven “oh, ma olen päris elus politseinik ja aitan ilma tapmiseta kurikaelu kinni pidada” Seagal- hipi, raisk.

“hambahaldjad”

Jackie Chan, Rock jne tobedatesse filmidesse lõksu jäänud taplusmehed- nii mõttetud tüübid, et neid isegi ei kaalutud filmi mängima. Korra oled hambahaldjas, jääd igaveseks hambahaldjaks.

PRINCE OF PERSIA: THE SANDS OF TIME

Pärisa Prints: Ajaliiv imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Mike Newell

osades Jake Gyllenhaal, Gemma Arterton, Ben Kingsley, Alfred Molina jpt.

Nagu öeldud, pingutan ma järgmistes postides oma ajuollust, et suve alguses nähtud filmidest paar rida kirjutada. Kuid 2 minutit pingsat mõttetetööd Pärsia Printsi filmist ei toonud esile mitte ühtegi mälestust. Jake Gyllenhaal jooksis küll ringi, aga kus, kellega, miks, kes võitis, kes oli paha, kes hea ja mis üleüldse toimus- täiesti hall ala. Masendav. Muidugi on võimalik, et mängus on alkoholifaktor, aga ma kahtlen selles. Samas maailma kõige igavam ja flegmaatilsem telekamäng ei väärigi paremat linateost (No t*ra, kui mängus prints hüppas üle augu, siis nägi asi välja umbes nii- prints hüppab aegluubis, kukub aegluubis vastu äärt, vinnab end aegluubis üle. Ja nii iga paganama augu juures). Ühesõnaga raisatud 2 tundi elus.

INCEPTION

Algus imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Christopher Nolan

osades Capri saare Leonardo, Ellen Page, Joseph Gordon-Levitt, TomHardy jne.

Hola kallid blogilugejad. Kuna suvi hakkab ühele poole saama, siis oleks viimane aeg blogilt tolm pühkida ja see läikima lüüa. Suvel vaikselt tunti muret, miks ma ei kirjuta, aga olgem ausad- kes see suvel ikka viitsib kinos käia. Oleks vähemalt nii palju rahhi olnud, et ostukeskuse katusel linateoseid vaadata, aga kus sa sellega. Paar filmi on viimase kaks pluss kuuga tilkunud ja eks ma nende kohta jõudu- ja mälumööda proovin paar rida kirja panna. Üldiselt muidugi see “räägin ainult kinos nähtud filmidest” nagunii ei toida piisavalt, et hea rütmiga kirjutada ja lehelanguse ajal peaks veidi areaali laiendama. Aga see on juba tulevikuteema.

Ning mis filmiga oleks paslikum alustada kui  filmimaailma alustalasid painutanud, visuaalset massorgasmi tekitanud ja üleüldse läbi aegade parimast filmist Algus. Päris sümboolne nimi, eksole. Alustama peaks tegelikult sellest, et eelpool mainitud kiitused on muidugi ülepaisutatud nagu viimasel ajal ikka Hollywoodi suurteoste puhul kombeks on. Kõigepealt Dark Knight, siis Avatar ja nüüd Inception- kõigi puhul sama stoori. Tähelepanuväärne on loomulikult see, et antud triost kaks on härra Nolani sünnitised. Mina Nolani fenomenist aru ei saa, aga kuna härrasmehe looming märjutab nii paljusid pükse, siis peab tegu ühe andeka lavastajaga olema. Ja küllap ta ongi.

Kui on veel inimesi, kes pole Algust näinud, siis lühidalt võttes on tegu animatsioon Paprika, Matrixi, Fountaini, matrjoškade (siinkohal rahustan oma pervertlugejaid- ma ei mõtle sellega Ida-Euroopa hooradest rääkivat sarja, vaid matrjoškalikult ülesehitatud unenäomaailma) ja suvalise põneviku sümbioosiga. Filmi keskmes on väike pätibande, kes uimastab tellimuse peale inimesi ja tungib nende unenägudesse, et teadvuse tagatubadest kätte saada vajalik informatsioon. Ühel päeval avaneb Cobbil (DiCaprio) võimalus teha oma (viimane) töö, mis tagaks talle juurdepääsu oma laste juurde. Kuid nagu ikka on antud töö täis karisid ja ohte ja on keerulisem kui kunagi varem. Mängu tuleb ka veidi traagilist armustoorit, nagu ikka, ja lühidalt selline film ongi.

Ja mõned inimesed ütlevad, et Algus oli keeruline, lausa intelligentne film, kus pidi pingsalt kaasa mõtlema. Kammoon. Isegi mu naispool, kellele ma tavaliselt pean Shrekide ja Toy Storyde tegevusliine lahti seletama, mõikas antud filmi lennult. Võib-olla oli asi selles, et järjepidevalt nämmutati “me oleme nüüd selle inimese unenäos ja lähme teise inimese unenäkku ja meil on nii palju aega” teema üksipulgi lahti. Küllap oli Nolanil hirm nahas, et mõni 13-aastane kinokülastaja ei saa äkki filmist aru ja parem oleks ka talle mõistupärane olla.

Tugrikuid ja eurosente viskaks aga näiteljaskonnale, kes vähesest ettekirjutatust  pigistasid välja maksimumi. Tommy Solomon on koos pooleteist aastat armastusega saanud jala põlvest saati filmimaailma tippliiga ukse vahele, mis on tore, sest Gordon-Levitt on lahe. Samamoodi ka Ellen Page, kes on nunnuim asi Hollywoodis peale Scarlett Johanssoni tisse. Leonardo Di Caprio fenomen endale eranditult head filmid, mida Inception kahtlemata ka on, valida on kadestamisväärne.

Filmi visuaalne pool oli äge. Õigemine kreenis hotellis toimunud kaaluta oleku võitlusstseen oli äge ja tekitas “ahah, vot sellist värki ma polegi varem näinud” tunde. Mis on iseenesest juba saavutus omaette. Ega muulegi äktsioonile midagi ette heita ei saa, kuigi mulle hakkas ühel hetkel “heade poole tulistatakse miljard kuuli,aga keegi pihta ei saa” Hollywoodlik märul närvidele käima. Mõttetu veerandtunniste lumelpaugutamiste, auto jälitamisstseenide jne jura oleks võinud vabalt olemata olla ja selle asemel veidikene enam tegelastesse süüvida ja pinget kruvida. Samamoodi häiris mind terve filmi ajal, et kogu suure ja unenäolises maailmas toimuva tegevustiku taga oli lihtsalt ühe suurkorporatsiooni soov konkurendi ninamees rivist välja lüüa ja ühe õnnetu härrasmehe veel õnnetum armulugu. Kui juba suurfilmi teha, siis võiks temaatika olla veidi kõikehõlmavam. Kuid see on juba minu isiklik personaalne vigin. Aga kokkuvõtlikult Inception vägagi sarnase temaatikaga ja mindfuckima Leo teisele tänavuse aasta filmile elik Shutter Islandile vastu ei saa.