Archive for the 4/6 – okei Category

THE HANGOVER PART II

Posted in 2011, 4/6 - okei, komöödia, USA on June 27, 2011 by Kalju

Pohmakas 2 imdbb`s

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Todd Phillips

osades Bradley CooperZach GalifianakisEd Helms jt

Et blogi varjusurmast kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma poleks iialgi uskunud, et lapse saamine paneb kinoskäimisele totaalse põntsu. Ja totaalse põntsu all ma mõtlen totaalset põntsu. Viimased kinoskäigud jäid PÖFFi aega ja peale seda tuli sisse pooleaastane auk. Auk on seda uskumatum, et parematel aastatel kogunes külastusi märgatavalt üle poolesaja. Asi polnud huvipuuduses, kindlasti mitte. Pigem jäi passiivsus ajaressursipuudumise taha- kinoskäimine tundunuks kuidagi naispoole nöökimisena (kuigi tema käib iganädalaselt va beebikinodes). Ulmeline värk ühesõnaga ja pole lihtne see noore isa elu.

Ühesõnaga (Mr. Chow häälega): Bitches i`m back.

Remark: Vahepeal on isegi WordPress enda platvormi uuendanud. Ulme, ma räägin.

Muidugi polnud 24. juuni kõige pädevam päev harrastuse pöördesseajamiseks. Esiteks oli Artis kinni. Teiseks olid kinod täis kolmdeefilme, mida ma põhimõtteliselt ei taha näha. Kolmandaks oli filmvalik väga ahtake, sest pidi valima kitsas ajavöötmes olevate filmide vahel, millal ämm nõustus last vaatama. Ühesõnaga kitsa valiku hulgast langes liisk üle-eelmisel aastal mind pisarateni naerutanud Pohmaka järjele.

Valik oma uudsuselt täkesse ei läinud, sest Pohmakas kõndis häbitult varem sissetallatud rada. Tsiteerides Peter Bradshaw`d: Pohmakas on iseenda remake. Ja ega täpsemalt öelda ei saakski. Filmi tegevusliinis polnud mitte ühtegi uut ideed: Pulm, poissmeesteõhtu, uimastamine, mäluauk, kadunud sõber, ärajääda ähvardav pulm, puzzlekokkupanemine, probleemid kurjategijatega, stripiklubid ja nii edasi ja nii edasi.  Okei, Los Angeles asemel oli tegevuskohaks Tai ja sisuliselt kõik. Vahepeal tekkis küll tunne, et kui türastunud idiootideks Phillips ja muu vastutajaskond vaatajaskond peab. Eriti lõpustseeni ajal, kui üks kamraadidest leidis fotokast pildid ja tehti üks-ühele “Vaatame pildid üle, et pilt kokku panna ja siis kustutame need” stseen/lõputiitrid lahendus. Totaalne nomidaperset hetk.

Aga

Ei saa üle ega ümber sellest, et film on naljakas. Järgedele omaselt oli tegevustikule veidi vinti peale keeratud ja mitmel kohal see toimis (loe: naerutas) päris korralikult- näiteks joogisena aanusessesaamine või mölin munkadega või mässu tekitamine. Ja neid kohti oli veel. Ainult Zach Galifimidaiganesest oli tehtud totaalne ärahellitatud tossike, mistõttu Alani tegelaskuju esimese filmiga võrreldes väga nõrgaks. Millest on kahju, sest tegu on siiski suurima huumoripotensiaaliga näitlejaga seltskonnas. Kuid kokkuvõttes- kui äärmiselt labane sama tegevusliin üle elada, siis kõlbab vaadata küll.

 

 

Advertisements

HAARAUTUVAN RAKKAUDEN TALO

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, Soome on May 17, 2010 by Kalju

Hargneva armastuse maja

Soome

2009

lavastaja Mika Kaurismäki

osades Hannu-Pekka Björkman, Elina Knihtilä jt

Jube vaadata, mis juhtub ühe tõsise kaamos-ugrilasega, kui ta satub mitmeks aastaks soojale maale elama. Mika “Aki noorem vend” Kaurismäkil on käes materjal, millest saaks teha ühe korraliku kaamosteose, kus kõik tegelased kulgevalt tühjas elus paratamatu köiesurma suunas. Komponendid on ju olemas- lahutatud mees ja naine, gängsterid pohjois Virosta, prostituudid, kuritegevus, kummalised naabrid. Ja mida teeb nendest osistest päikese käes küpsenud Mitte-Aki Kaurismägi? Komöödia! Helvetti tai jumal autta. Nii need asjad siin laiuskraadil ei käi.

Mees on Soome elust totaalselt võõrdunud. Ma olen hotellidest töötades ja niisama Tallinnas ringi patseerides näinud kõik Soomlasi välja arvatud Mika Häkkineni ja nad kõik on joonud Gini või Karjala õlut. Mitte veini nagu antud filmis proovitakse tõestada. Vaadake kasvõi allolevat pilti:

Täiesti ebareaalne, eksole.

Hoopis reaalsem tera.

Aga muidu oli film täiesti okei. Vähemalt sai nalja. Filmi ülesehitus oli ka äge. Kui linateose esimene pool kubises kohmakates (sebimis)vestlustest ja pooleli jäänud seksuaalaktidest, siis filmi edenedes asjad edenesid ja asi päädis orgiaga, kus kõik panid kõiki. Mitte samal ajal ja samas ruumis, kui sa seda mõtled. Pervert.

THE CRAZIES

Posted in 2010, 4/6 - okei, õudus, USA on April 30, 2010 by Kalju

Hullud imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Breck Eisner

osades Timothy Olyphant, Radha Mitchell, Joe Anderson, Danielle Panabaker jt.

Sellal kui rahabossid käisid HÕFFil filme kaemas, promenaadi öölokaalides kokteile manustamas ja hotellide pehmete linade vahel magamas, olin mina kodus ja sepistasin plaane. Esimene plaan oli sms-laenu võtta ja ka Läänemaale lennata. Kuid HÕFFi pärast laenuorjusesse sattumine oleks pea sama tobe nagu tossude ostmise pärast võlgadesse jäämine a la Nõia-Ints. Niisiis tuli jääda teise plaani juurde ja teha kahe loengu vahele jäänud ajavahemikul NRÕFF- Ninja Roboti ÕudusFilmide Festival. NRÕFFi filmide valik oli küll üsna kesine (loe: 1 film) ja külastajaidki oli üsna vähe (loe: 2), kuid raskel ajal asi seegi.

Mul on alati olnud unistus, et ma satun koos kaaslasega tühja kinosaali ja seal “kudrutaks” temaga. Neljapäeva pärastlõunal Cina..khmm..Solaris Kinno minnes tekkis selleks harukordne võimalus- suures saalis olingi ainult mina ja mu kaaslane. Kuid kahjuks oli mu kaaslaseks seekord kursavend Margus ja seetõttu jäi unistus teostamata ja pidi filmile keskenduma, milleks oli uusversioon 1973. aasta õudusfilmist the Crazies.

Film kolme lausega: Lennuk kemikaalidega lendab väikelinna läheduses järve, kust elanikud ammutavad joogivett. Kõik, kes vett joovad muutuvad zombilaadseteks inimvaredeks ja asja tuleb lahendama kõrvuni relvastatud sõjavägi. Väikelinna šerif püüab koos abišerifiga päästa ennast ja oma naist.

Mulle tänapäeva Hollywoody õudusfilmid ei meeldi. Tobedad tegelased, kelle surma sa ootad juba peale esimest veerandtundi, klišeed, mõttetud pahategelased ja nii edasi. Ütleme nii, et tavaliselt on mu pettumus sama suur nagu Eesti David Hasselhoffi fännidel, kes internetiribale hoff.ee sisse toksides ei leia sealt galeriid karvasest rinnast vaid õudus- ja fantaasiafilmifestivali kodulehe. Ajab närvi küll. Kui Hullud oli hoolimata oma väikestest vigadest meeldiv üllatus.

Näiteks muutusid vett joonud inimesed flegmaatilisteks inimkollideks. Näiteks vett joonud mees, kes SPOILERI ALGUS rahulikult lukustas oma naise ja lapse kappi, pani maja põlema ja hakkas leegitseva maja ees vilistades muru niitma SPOILERI LÕPP. Igatahes kriipim staff kui usainboltlikult jooksvad ja dzakknorrislikult võitlevad inimvared, mida pahatihti filmides näha võib. Ja tegelasedki olid kuidagi sümpaatsed. Üheaegselt verejanuliste inimvarede ja sõdurite vastu võidelnud väikelinna šerif, tema nägus arstist naine ja hoburauavuntsidega abišerif pole midagi ennenägematut, aga pagan, nad olid usutavad ja nende vastu tekkis mingi sümpaatia.  Asi, mida ei ükski “noortekamp läheb kämpima ja kollid tulevad” film ei suuda tekitada. Lisame paar meeldejäävat “oh, sellist asja ma polegi õudusfilmis varem näinud” stseeni ja kokku võinuks tulla väga tugev õudusfilm.

Kuid kahjuks ei suutnud filmitegijad lõpuni vastu panna löömazombidele ja “muusika äkki valjuks ja inimesed hüppavad kinos toolilt üles” ahvatlusele, mis tõmbas üldmuljet tsipa alla. Kuid muidu väga korralik plaksumaisiõudusfilm.

PUNANE ELAVHÕBE

Posted in 2010, 4/6 - okei, Eesti, põnevik on April 16, 2010 by Kalju

Punane elavhõbe imdb`s vist pole

Eesti

2010

lavastaja Andres Puustusmaa

osades Peeter Oja,Märt Avandi, Taavi Teplenkov, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv jne.

Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva Eesti on üks hirmus ja kriminaalne paik. Näiteks paar nädalat tagasi trammi oodates tuli minu juurde üks veriste riietega mees, kes kurtis, et on ainult kolm päeva vangist väljas olnud ja juba suutis ühe mehe ära taguda, veetis öö politseijaoskonnas ja üleüldse olevat kõigil inimestel oksad jube laiali. Ma mõtlesin, et teen mõne kohatu nalja, kuid siis vaatasin mehe veriseid riided ja mõtlesin ümber, tõmbasin end kiiresti kössi ja jooksin trammile. Või siis eelmisel nädalal trammi oodates tuli minu juurde üks kiilas põkk, kes kurtis, et keegi ei hooli temast, Kanal 2 reoprterid sarivägistasid tema naise ja tagatipuks varastati tema revolver ära. Ma mõtlesin jumal tänatud ja jooksin trammile. Kuid tuleb välja, et üheksakümnendatel oli olukord veel karmim. Tänavad ja trammipeatused olid täis kurjategijaid, kes kamba peale saatsid päevas ühe inimese manalateele. Rääkimata vargustest, vägistamistest ja nii edasi.

Filmi Punane elavhõbe keskmes on kolm sellist retsi (Ulfsak, Malmsten, Sarv), kellel tuleb idee Venemaalt radioaktsiivset ja väärtuslikku Punast Elavhõbedat hankida. Siin ilmneb kohe ka filmi esimene probleem, sest Mait Malmsten ega ka Juhan Ulfsak ei anna kurjategija mõõtu välja. Eks see ole Eesti näitlejate probleem, et neid näeb päevast-päeva nii teatrilaval, erinevates seriaalides, reklaamides ja tänu sellele jääb neist mingi kuvand, mis on visa ajusagarast lahkuma. Näiteks on Mait Malmsten viimased 15 aastat seriaalides mänginud politseinikku või arsti või uurivat ajakirjanikku. Selline üdini hea tegelane ja ühtäkki peab jätma endast retsi mulje. No ei ole usutav. Hoopis teine asi lugu on Kristjan Sarvega, kes rääkis, liikus, peksis täpselt nagu esimeses lõigus mainitud mehed. Mehe rollisooritus tegi silmad ette kõigile viimastel aastatel Eesti filmides olnud nö pahadele poistele.

Nende kolme mehe kuritegudel ja tegemistel hoiab silma peal politseinukud eesotsas reapolitsenik Sandri (Avandi) ja ülempolitseinik Buldooseriga (Oja).  Üsna keeruline taak on kanda ka Peeter Ojal. Mehe tegelaskuju Buldooser oli väga karmikäeline politseipealik, kes ropusuiselt pani paika kõik ruumisolijad. Kuid ükskõik, mida Buldooser ka ei teinud, saatis seda kinokülastajate naerupahvatused. Oja karjub politseinikule “Mine perse”- rahvas itsitab. Oja karjub politsenikele “Joomise asemel tehke tööd, kurat”- rahvas itsitab. Oleks Peeter Oja ise olnud filmi kõige rõvedamas stseenis ja noore tüdruku ära vägistanud ja talle kuuli pähe laskunud, siis küllap oleks pool kinosaali ikka itsitanud ja mõelnud “On vast vimkamees see ärapanija”. Kahju.

Tervikuna toimis film väga hästi. Tegevustik liikus ladusa tempoga ning polnud liiga juustune. Võrreldes viimastel aastatel välja tulnud kriminaalfilmidega (näiteks Siin me oleme ja Pangarööv) on Punase elavhõbeda stsenaarium suur samm edasi. Mitme erineva tegevusliiniga ladus kulgemine, mille kallal küll võiks norida, aga milleks. Vahelduseks võiks keegi teha Eesti filmi, kus pole kohtlast suhete kõrvalliini, aga see selleks. Esile tõstaks ka dialooge. Minu suurim probleem uuema aja Eesti filmidega on just nendes olevad dialoogid, mis on nii paganama võltsid ja ebaelulised, sest mitte keegi ei räägi reaalses elus nii. Punase Elavhõbeda puhul on näha, et Anvelt jagab politseinike- ja kurjategijate žargooni.

Tegelikult on kahju, et ma üheksakümnendatest suurt midagi ei mäleta ja seetõttu ei tekkinud ka nostalgiamomenti. Ning need vähesed asjad, mis mul üheksakümnendate keskpaigast meeles on, olid täiesti vääralt kujutatud. Näiteks filmis olnud Tallinn-Keila rongisõit. Mingeid rohelisi plastiktoole ja naishäälset teadvustajat polnud. Puupingid, pilgeni täis higised vagunid ja vene keelse aktsendiga ninahäälselt Kjeila teatanud rongijuht oli.

Ja loomulikult on olemas ka kohustuslik tissistseen- muidu poleks ju tegu Eesti filmiga. Kuid üllatuslikul kombel pole seekord tegu Marilyn Jurmaniga! Mhm, lugesid õigesti.

HOW TO TRAIN YOUR DRAGON

Posted in 2010, 3d, 4/6 - okei, animatsioon, USA on April 11, 2010 by Kalju

Kuidas taltsutada lohet imdb`s

USA

2010

lavastajad Chris Sanders ja Dean DeBlois

eesti keeles teevad häält Mikk Jürjens, Raimo Pass, Tõnu Oja, Liisa Pulk jne.

Kunagine võitlus kahe animatsioonihiiu Pixari ja Dreamworksi vahel oli päris humoorikas, kuid samas ka labane. Seda just Dreamworksi poolt vaadatuna. Noh, teate küll. Pixar tegi filmi putukatest ja Dreamworks samal aastal sipelgatest. Pixar tegi filmi kapis elavatest kollides ja Dreamworks tegi filmi kollidest, kes elavad soos. Pixari tegi kalafilmi, Dreamworks haifilmi. Pixar tegi filmi rotist, kes läbi kanalisatsiooni satub kokkama ja Dreamworks filmi mingitest loomades, kes flushivad away.

Viimastel aastatel on toimunud murrang. Sellal kui Pixar hakkas tegema lastefilme, millel on üsna mõjuv täiskasvanulik ja sügav alatoon jätkab Dreamworks vanaviisi. Kuid ei saa öelda, et sellel vanal ja sissekäidud rajal otseselt midagi viga oleks. “Kuidas taltsutada lohet” jätkab sealt, kus kompanii “Kung Fu Panda” ja “Koletised versus tulnukad” animatsioonidega pooleli jäädi. Lõpus ja lapsik äktsion, mis on vürtsitatud väikese huumoripipraga.

Noor ja saamatu viikingpoiss Kokutis, keda mitte-animeeritud-filmis mängiks arvatavasti Michael Cera, tunneb, et on valel ajal ja vales kohas. Sellal, kui kogu küla meesviikingpere on 2.40 pikad mehepurakad, kellele 30 meetriste lohede tapmine on lapsemäng, ei suuda Kokutis midagi korda saata. Pigem vastupidi- kõik, mida poisi käed puudutab, muutub kaoseks ja kukub läbi. Ühel ööl, kui lohed taaskord kohalikku mängiküla ründavad, suudab Kokutis enda kivikahuriga tabada ühte taevas lendavat olendit. Kuna külas ei keegi poissi ei usu, läheb ta metsa ise otsima, kuhu lohe kukkus. Lohe leidnud tekib kahe erinevast liigist olendi vahel omalaadne sõprus.

Cressida Cowelli raamatul põhinev Draakonitaltsutamise on tervikuna päris hästi õnnestunud, seda suuresti just väga reaalse (3d) pildi poolest.  Lohe seljas kaljude vahel lendav Kokutis annab palju reaalsema lendamistunde, kui lohe seljas lendanud Avatari Jake Sully seda tegi. Võrdlus Avatariga on tegelikult vägagi kohane, sest nii mitmedki stseenid oli Cameroni filmiga pea identsed. Noh, just noodsamad lohelennud. Vahepealt tekkis tahtmine karjuda “äkki seod ka oma patsi lohe patsi külge.” Aga patsid õnneks ei ühildunud ja hea oligi. Ühesõnaga perefilmile tüüpiline lapselik lugu, palistatuna üllatavalt realistliku ja kaasahaarava pildiga. Kui 3d animatsioonide tulevik on selline, siis mina olen väga rahul. Ka dubleerijatele viskaks patsu- saareaktsendiga Tõnu Oja on üks säravamaid dubleeringuid läbi aegade.

GREEN ZONE

Posted in 2010, 4/6 - okei, sõjafilm, USA on April 11, 2010 by Kalju

Roheline tsoon

USA

2010

lavastaja Paul Greengrass

osades Matt Damon, Greg Kinnear, Brendan Gleeson jt.

Maailmas on tuhandeid avalikke saladusi. Näiteks sattusin ma ühele korteripeole Keilas, kus kõik inimesed teadsid, et peale kell kümmet saab kohalikult taksojuhilt alkoholi osta. Samas avalikult seda välja ei kuulutata ja mees on niiviisi juba aastaid ajanud kahtlast bisnisit. Samasugune lugu on Iraagi sõjaga. Terve maailm teab, et sõja põhjused on laest võetud pullisitt, kuid suurem osa elanikkonnast vaikib asja maha ja vaatab kohmitsevalt lakke. Samamoodi tegi ka filmimaailm. Vaid mõned paksud dokumentalistid suvatsesid teha filme, mis tõdesid antud fakti. Nüüd lõpuks on jõudnud Iraagi sõjavastasus ka munadeta meeste paradiisi elik Hollywoodi. Eks lähiaastastel hakkab neid filme aina rohkem ja rohkem tulema.

Roheline tsoon räägib sõjardist nimega Miller, kes juhib paarikümnepealist löökrühma, mille ülesanne on tuumalõhkepeade ja muu kahtlase trääsa asupaikade otsimine ja kindlustamine. Kuid meestele tulev info on järjepidevalt vale ning mehed satuvad eluga riskides taas ja taas tühjadesse hoonetesse. Lõpuks viskab Matt Damoni kehastatud Millerile asi kopa ette ja ta asub omapäi uurima, miks info vale on. Kuid peagi satub mees Ameerika valitsuse hämaratesse tagatubadesse, kust pole tagasiteed.

Vormilt on Green Zone sarnane viimasel Oscarigaalal möllanud Hurt Lockeriga. Kaamera on keset möllavat sõjatandrit, kus toimuvad plahvatused, mis paiskavad kinosaalis istuvad inimesed paar rida tahapoole. Lõõmava kõrbepäikese käes tööd tegevad närvilised sõdurid, ümbritsetuna räuskavatest kohalikest ja pidevast ohust. Kuid filmi fookused on täiesti erinevad. Piinakamber proovis tungida sõjardite sisse ja esile tuua nende hingeelu. Roheline tsoon on pigem thriller, mis istutatud sõjatandrile. Väike mutrike satub eluohtlikku mängu, kuhu ta ei tohiks sattuda. Võitlus iseendaga vs võitlus Ameerika Ühendriikidega. Eks see ole juba vaataja maitse asi, kumb lähenemine talle rohkem mokkamööda on. 

Filmi puhul tahaks eriti esile tõsta ägedat operaatoritööd- erinevad linna panoraamkaadrid olid väga maalilised ning lahingstseenid täpselt parasjagu rappuvalt üles võetud. Mõnus. Ega filmile otseselt midagi ette heita ei saagi, ainsa asjana jäi mind piinama filmi lõpp. Õigemini küsimus, miks see nii juustune, tobe ja läbinähtav pidi olema. Kurb.

I LOVE YOU PHILLIP MORRIS

Posted in 2009, 4/6 - okei, komöödia, USA on March 26, 2010 by Kalju

Ma armastan sind Phillip Morris imdb’s

USA/ Prantsuse

2009

lavastajad Glenn Ficarra ja John Requa

osades Jim Carrey, Ewan McGregor, Leslie Mann, Rodrigo Santoro jpt.

Tõsielusündmustel põhinev romantiline komöödia. Ontlik pereisa Steven otsustab peale autoavariid kapist välja tulla ja avalikult mehi trukkima hakata. Kuid luksusliku homoelu elamine pole naljaasi. Iga kuu peab muutuva moega kaasaskäivaid rõivaid ostma ja kulda-karda kokku ajama. Nii hakkab Steven raha kokku kühveldama erinevate pettuste ja pattustega ning satub peagi Rootsi kardinate taha. Ühel päeval  leiab Steven trellide ja müüride vahelt mõtte- ja orientatsioonikaaslase Phillipi ning peagi on Steven taas pillava elustiili nõiaringis.

Esiteks tekitab filmi nimi minus ikkagi kummastust, kuidas tobetolerantsed Ameeriklased selle läbi lasid. Ma armastan sind Phillip Morris on ju kukesammu kaugusel nimedest I love you Lucky Strrike ja Las ma pahvin sind kopsu, Marllboro.

Teiseks on tore näha, et kunagine kumminägu Jim Carrey on samm-sammult sammumas tõsiseltvõetavuse poole. Okei, antud film pole küll Eternal-Sunshine-of-spotless-mind-tõsine, kuid tsipake oli tegelaskujus mitmeplaanilisust, mille Carrey välja kandis. Kuigi antud filmis tegi Jim siiski oma kurikuulsaid Ace Ventura lõustasid, kuid ainult viivuks ja see ei hakanud häirima. Minu silmis, kes ma homodega puutun kokku ainult Ringvaadet ja Marko Reikopi nähes, ongi omasooiharad säherdused kelkivad ja veiderdavad. Või siis Ewan McGregori sugused hellad mehed, kes lähevad tugeva tuule käes pooleks. Ühesõnaga näitlejad mängisid neile elu ja stsenaristide poolt kätte antud stereotüübid nunnult välja.

Kolmandaks- lugu ise oli üllatavalt kaasahaarav ja mõnusate süžeepööretega. Kuid eks see kipu elus nii olema, et saatus või jumal või kesiganes neid asju meil siin korraldab on parem stsenarist kui mõni stsenarist. Naer, nutt ja mõtlemapanevus jalutavad käsikäes mööda valget kinolina.

Neljandaks- mismõttes kannab Steven Jay Russel korduvate põgenemiskatsete ja pettuste eest 144-aastast vanglakaristust? 144-aastat. 144. Kui ma Eesti läheks ja õhkaks Toompea, siis ma ei saaks ka nii palju.