Archive for the 5/6 – äge Category

HORRIBLE BOSSES

Posted in 2011, 5/6 - äge, komöödia, USA on July 12, 2011 by Kalju

Vastikud Ülemused

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Seth Gordon

osades Jason Bateman, Charlie Day, Jason Sudeikis jt

Kolm sõpra- Nick (Bateman), Kurt (Sudeikis) ja Dale (Day)- on kõik hädas on ülemustega.

Nick on 8 aastat lakkunud juhtkonna, kelleks on ainuisikuliselt härra Harken (Spacey), perset, et saada kauaoodatud kõrgem positsioon ja oma kontor. Lõppeks paistab, et sihiks olnud päev on kätte jõudmas, sest Harken saadab mehele väga ühemõttelisi signaale. Ja tulebki oodatud päev, kui kuulutatakse välja osakonna juhataja positsiooni saav nimi. Ja firmadirektor Harken teatab suurel miitingul, et positsiooni saab…ta ise ja solidaarsusest võtab ta ainult 85% uuele kohale mõeldud inimese palgast enda palgale lisaks.

Kurt töötab keemiafirmas müügiinimesena ja on oma töö, töökeskkonna ja ülemusega superrahul. Seda hetkeni, kui vana ülemus sureb ja firma võtab üle mehe narkomaanist poeg Bobby (pea äratundmatu väljanägemisega Farrell). Bobbyl on lihtne plaan- firmast tuleb võimalikult palju raha välja pumbata, et ta saaks võimalikult palju naisi, narksi ja sulli.

Dale on äsjakihlunud hambaarstiabiline, kes töötab seksika naisarsti Julia (Aniston) alluvuses. Dale on oma tööga muidu rahul, aga ainsaks probleemiks on asjaolu, et keskealine naisülemus on nümfomaan, kes mehele valimatult ja segamatult ligi ajab.

Nii saavadki kolm meest õlleklaasi taga kokku, et kurta oma rasket töösaatust.
Nick:”Mu ülemus on tropp, ma ei saa iial ametikõrgendust, aga ma ei saa lahkuda, sest ülemus lubas oma kontakte kasutada ja teha kõik, et ma samale erialale tööle ei saaks.”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Kurt:”Mu ülemus on narkomaanist tropp, aga praegu on masu ja ma ei leia endale uut töökohta”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Dale:”Mu seksikas naisülemus lubas mind vallandada, kui ma temaga vahekorda ei astu”
Kõik ütlevad “WTF mees, tee ära, milles probleem”

Ja peagi jõutakse järeldusele, et nende elu oleks ilusam, kui nende ülemusi poleks ja planeerivad läbi viia perfect crime`i. Selleks hakatakse otsima professionaalset abi palgamõrvari näol, kuid peagi on mehed end mässinud nii sügavale sita sisse, et reaalset väljapääsu ei näi olevat.

Okei, seda oli arvata, et Pohmaka publikumenu taustal hakkab tulema “3 sõpra teevad midagi” filme. Noh, Kolm sõpra peavad poissmeesteõhtut, kolm sõpra üritavad oma ülemusi tappa ja nii edasi. Pange tähele. Kohe peaks ära mainima ka selle, et viimastel aastatel on Hollywoodis päris kurb naljakate komöödiate ikaldus. Kui nüüd mõtlema hakata, et mis Hollywoodi komöödia oli rohkelt naerutav, siis meenub esimese pauguga Pohmaka esimene ja … eem … kõik. Vastikud Ülemused võib ilma kahtluseta Pohmaka kõrvale/alla/peale tõsta, sest haigeid ja naerutavaid kohti oli rohkem kui küllaga.

Eks kõige aluseks on suurepäraselt kokkusaadud näitlejaskond. Bateman mängib sisuliselt sama kaalutlevat ja mõistlikku hääle rolli, kellel lõpuks läheb kõik känni, nagu Arrested Developmendis ja teeb seda antud sarjast tuntud headuses. Sudeikis on alati olnud selline mõttetu näitleja, aga naistemehest kontoriroti roll tuleb tal hästi välja. Ja Charlie Day. Kurat, miks mulle varem pole mainitud sellist nime nagu Charlie Day? Sari It`s Always Sunny in California läks koheselt vaatamist ootavate sarjade kausta, et näha, kas see film oli talle ühekord õnnestumine. Ja kõik kõrvaltegelased. Spacey oma paremate päevade headuses- karm ja hirmuäratav. Aniston võis antud rolliga ehk isegi oma labastesse naiskomöödiatesse langenud karjääri päästa. Kamoon, millal ta viimati lasi voolikust vett mehe pükstele ja ütles
“I’m sorry, I’m a squirter”
Ja Ferrell on kuradima alahinnatud komöödianäitleja (In Brugesi närviline palgamõrvar, selle filmi närviline ülemus- kamoon Hollywood, andke talle veel selliseid rolle).
Bobby Pellitt: You can fire Professor Xavier (viitab aknast ratastooliga mööduvale mehele)
Kurt: You mean Hank.
Bobby Pellitt: Creeps me out, rolling around all day in his special little secret chair

Ja stsenaarium oli ka kenade twistidega, mida ei hakka spoilderamise kartuses välja tooma. Ühesõnaga, tasub vaatamist, sest tegu võib vabalt olla naljakaim filmiga, mis  sellel aastal limonaadi või väljamõeldud planeedi nimelistesse kinodesse jõuab.

Advertisements

THE OTHER GUYS

Posted in 2010, 5/6 - äge, komöödia, USA on November 4, 2010 by Kalju

Varuvõmmid imdb’s

USA

2010

lavastaja Adam McKay

osades Will Ferrell, Mark Wahlberg, Steve Coogan jpt.

Aasta 2010 on komöödiafilmide osas olnud lausa õudne. Linateosed mida natuke ootasin olid pettumused, rääkimata linateostest, mida ma ei oodanud. Ei ühtegi säravat pärli, ei ühtegi filmi, mida tahaks uuesti vaadata. Mis tänavusest aastast meenub: Mullivanniga minevikku- pettumus; Grown Ups- pidasin vastu umbes pool filmi, enne kui saalis väljusin; Erinevad tobedad romantilised komöödiad ja eeldada võib, et midagi on veel olnud, mis hetkel lihtsalt ei meenu. Võib öelda, et Jaerock Lee poolt juhatatud Lõuna-Korea Rändtsirkuse sõul Saku Suurhallis sain ma rohkem naerda kui kõigi tänavuste komöödiate ajal kokku. (Siinkohal kutsukski soovitama häid komöödiad tänavuse aastanumbriga)

vahemärkus: Mõtlesin, et vaatan kinode kodulehtedelt üle, mis filme ma tänavu vaadanud olen ja ma ei leidnud ühtegi viidet või kohta, kus oleksid kõik tänavused filmid ülesloetletud. Mismõttes nagu?

Nagu ikka elus, lööb välk selgest taevast. Välja arvatud muidugi juhud, kui me elu all mõtleme loodust- siis lööb välk pilvisest taevast. Igatahes. Varuvõmmid on olnud tänavusel komöödia-aastal meeldiv erand. Nimelt on tegu ühe vähese naljafilmiga, mis mind naerutada suutis. Korduvalt ja läbi filmi. Pinnas selleks just väga soodne polnud. Adam McKay eelmine film “Kasuvennad” oli piinlikult halb film ja peaosalised Wahlberg-Ferrel pole minu favoriitide hulka kunagi kuulunud. Pigem vastupidi.

Wahlberg ja Ferrell on vastastikku üle laua töötavad kaks New Yorki kontoripolitseinikku. Ferrelli tegelaskuju on paberimäärimist südamest armastav mees, kes veedab päevi nina arvutis ja hoidub kõigiti väljaspoole kontorit minemast. Wahlbergi tegelaskuju on klassikaline kõvamees, kes peale ülemaailmse spordistaari vigastamist on taandunud kontoritööle- samas on mehel kindel siht enda positsioon linna tippvõmmide seas taastada. Kuid kahjuks on tema plaanidel ees NYPD staarpolitseinikud Sam L. Jackson ja Rock. Kuid peale kahe staarvõmmi “ametist taandumist” satuvad Ferrell ja Wahlberg jälile ülemaailmsele finantspettusele.

Varuvõmmid ei proovi üle oma varju hüpata- film on täpselt nii tobe nagu võinuks karta. Aga pagan, Wahlbergi ja Ferrelli omavaheline keemia toimib suurepäraselt, dialoog on mahlane, film on täis tobedaid stseene (hääletu kaklus politseinike matusetel) ja liigub tempokalt. Lisaks toimivad politseinikeduo-ajab-koos-pätte-taga põnevuskomöödiad minu puhul alati. Vabalt võib olla, et praeguse seisuga naljakaim tänavu kinolevisse jõudnud film.

VENTI SIGARETTE

Posted in 2010, 5/6 - äge, Itaalia, sõjafilm on November 2, 2010 by Kalju

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

THE EXPENDABLES

Posted in 2010, 5/6 - äge, märul, USA on August 21, 2010 by Kalju

Palgasõdurid imdb`s

USA

2010

lavastaja Stallone

osades kõik kõvad märulitüübid

Lõppude lõpuks on see film kohal ja ootamine tasus end ära, sest tegu on meistriteosega. See film on kõigile, kelle südames on väike koht märulitele. See film on kõigile neile, kes teisipäeval (“)juhuslikult(“) kanal kahest Delta Force`le sattudes jäävad filmi vaatama. See film on kõigiline neile, kelle arvates Stallone on  ägedam kui Tom Cruise ja Tom Hanks kokku.

Ühesõnaga ood kaheksakümnendate märulitele, kus putitati hevimetalli saatel tsikleid, kus naised olid suurte tissidega prostituudid, kus enne tapeti ja siis küsiti küsimusil, kus sigar suus sõideti suurte masinatega ringi. Expandables paneb number 48 suuruse tanksaapaga näkku kõigile viimase aastakümne jampsmärulitele, kus on armuliin, mingigi süžee, probleeme lahendatakse arvutitega ja kus märulivennad on eraelus vaikses eramajas elavad töllid. Milleks? Kaks tundi puhast testosterooni tapmiste, äärmiselt ebaõnnestunud naljade, muusika ja tsiklite näol. (Näiteks on filmis kolm naistegelast- üks suurte tissidega vanurbimbo, kes oli ekraanil 7 sekundit; noor naine, kes sai “pahalt” mehelt tappa, mispeale “hea” mees tüübi lihtsalt ära tagus ja latiinotar.) Selles filmis on olemas kõik,  mis praegu välja tulevatel kaheksakümendate filmide remake`del on puudu. Pagan võtaks, A-Rühm oleks pidanud olema täpselt selline: rühm palgasõdureid sõidab räpasest garaazist tundamatule Ladina-Ameerika saarele, kus on vaja kukutada kohalik hullunud general ja päästa saare rahvastik eesotsas kohaliku naiskaunitariga. Tuleb tuttav ette? Muidugi tuleb, sest selliseid filme on tehtud sadu, kui mitte tuhandeid. Kuid selles tobeduses ja lihtsuses peitubki märulite võlu. SELLINE pidanuks paganama A-Rühm ja kõik teised olnud/tulevad kaheksakümnendate remake filmid olema, mitte mingid ülemaailmsete korporatsioonide huinjaad.

Aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et aastakümneid on inimeste meelel olnud küsimus, et kes on kõige kõvem märulivend. Filmiga Palgasõdurid sai see küsimus lõpuks lahenduse. Kõvade meeste edetabel anno 2010:

Kõvematest kõvemad

Bruce Willis- oli filmis umbes 4 minutit ja suutis selle ajaga “Kui sa mängid mulle türa, siis ma tapan su ära” jutuga Stallone värisema panna.

Sylvester Stallone- ei vaja vist kommentaare. Ainuke vanakooli mees, kes ajab siiani oma sirgjoonelist rida ja teeb seda hästi.

Jason Statham- Uue põlvkonna Willis. Statistikat küll ei teinud, aga tundus, et tema saatsin antud filmis enim pahalasi karaoket laulma.

Dolph Lundgren- Oli kõigepealt kõige rajum hea mees, siis kõige rajum paha mees, kes sai lõpuks kuuli südamesse, kuid jäi ellu ja hakkas uuesti heaks meheks. Sellist asja ei saa ületada. Lisaks muidugi see, et kõik teised nö suured mehed peavad sõna otses mõtte Skandinaavia hiiule üles vaatama.

Steve Austin- Ainuke märulistaar, kes näeb ka reaalselt välja selline, et ta suudaks ühe rusikahoobiga mu surnuks lüüa. Lisaks oli ta ainuke paha, kellest Stallone (ega ka keegi teine) puhta võitlusega jagu ei saanud.

Jet Li- selle ajaga, millal sina silma pilgutad, on tema juba 14 kurja inimhinge teise ilma saatnud.

“kõrvalosasse kõlban kah”

Randy Couture ja Terry Crews- väikse püssiga valge mees ja suure püssiga neeger, noh, nagu need asjad ikka siin ilmas on.

“oskan veidi näidelda (loe: silmanurgast pisara välja pidistada) ja sestap keegi mind päris märulimeheks ei pea

Mickey Rourke-  tähendab, Mickey nuttis antud filmis. Nuttis ja ei tapnud ühtegi meest. Paljud mehed sellist sitta andeks ei saa, aga Rourke on eriline.

“Parim enne möödas”

Arnold Swarze..eem…Schwarze..eem… Terminaator, noh- tsiteerides filmi. Willis Stallonelt viidates Arnoldile:”Mis sellel tüübil viga on, et ta seda tööotsa ei taha.” Stallone:”Ma ei tea, tahab vist presidendiks saada.” Arnold vaatab tagasi, naeratab ja kõnnib kirikuuksest välja. Jah, selles filmis on tõepoolest nii magedad naljad.

Jean-Claude Van Damme- pussy, kes pelgas filmi tulla. Andestamatu argus, mida ei saa millegagi vabandada.

Steven “oh, ma olen päris elus politseinik ja aitan ilma tapmiseta kurikaelu kinni pidada” Seagal- hipi, raisk.

hambahaldjad”

Jackie Chan, Rock jne tobedatesse filmidesse lõksu jäänud taplusmehed- nii mõttetud tüübid, et neid isegi ei kaalutud filmi mängima. Korra oled hambahaldjas, jääd igaveseks hambahaldjaks.

INCEPTION

Posted in 2010, 5/6 - äge, põnevik, ulme, USA on August 9, 2010 by Kalju

Algus imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Christopher Nolan

osades Capri saare Leonardo, Ellen Page, Joseph Gordon-Levitt, TomHardy jne.

Hola kallid blogilugejad. Kuna suvi hakkab ühele poole saama, siis oleks viimane aeg blogilt tolm pühkida ja see läikima lüüa. Suvel vaikselt tunti muret, miks ma ei kirjuta, aga olgem ausad- kes see suvel ikka viitsib kinos käia. Oleks vähemalt nii palju rahhi olnud, et ostukeskuse katusel linateoseid vaadata, aga kus sa sellega. Paar filmi on viimase kaks pluss kuuga tilkunud ja eks ma nende kohta jõudu- ja mälumööda proovin paar rida kirja panna. Üldiselt muidugi see “räägin ainult kinos nähtud filmidest” nagunii ei toida piisavalt, et hea rütmiga kirjutada ja lehelanguse ajal peaks veidi areaali laiendama. Aga see on juba tulevikuteema.

Ning mis filmiga oleks paslikum alustada kui  filmimaailma alustalasid painutanud, visuaalset massorgasmi tekitanud ja üleüldse läbi aegade parimast filmist Algus. Päris sümboolne nimi, eksole. Alustama peaks tegelikult sellest, et eelpool mainitud kiitused on muidugi ülepaisutatud nagu viimasel ajal ikka Hollywoodi suurteoste puhul kombeks on. Kõigepealt Dark Knight, siis Avatar ja nüüd Inception- kõigi puhul sama stoori. Tähelepanuväärne on loomulikult see, et antud triost kaks on härra Nolani sünnitised. Mina Nolani fenomenist aru ei saa, aga kuna härrasmehe looming märjutab nii paljusid pükse, siis peab tegu ühe andeka lavastajaga olema. Ja küllap ta ongi.

Kui on veel inimesi, kes pole Algust näinud, siis lühidalt võttes on tegu animatsioon Paprika, Matrixi, Fountaini, matrjoškade (siinkohal rahustan oma pervertlugejaid- ma ei mõtle sellega Ida-Euroopa hooradest rääkivat sarja, vaid matrjoškalikult ülesehitatud unenäomaailma) ja suvalise põneviku sümbioosiga. Filmi keskmes on väike pätibande, kes uimastab tellimuse peale inimesi ja tungib nende unenägudesse, et teadvuse tagatubadest kätte saada vajalik informatsioon. Ühel päeval avaneb Cobbil (DiCaprio) võimalus teha oma (viimane) töö, mis tagaks talle juurdepääsu oma laste juurde. Kuid nagu ikka on antud töö täis karisid ja ohte ja on keerulisem kui kunagi varem. Mängu tuleb ka veidi traagilist armustoorit, nagu ikka, ja lühidalt selline film ongi.

Ja mõned inimesed ütlevad, et Algus oli keeruline, lausa intelligentne film, kus pidi pingsalt kaasa mõtlema. Kammoon. Isegi mu naispool, kellele ma tavaliselt pean Shrekide ja Toy Storyde tegevusliine lahti seletama, mõikas antud filmi lennult. Võib-olla oli asi selles, et järjepidevalt nämmutati “me oleme nüüd selle inimese unenäos ja lähme teise inimese unenäkku ja meil on nii palju aega” teema üksipulgi lahti. Küllap oli Nolanil hirm nahas, et mõni 13-aastane kinokülastaja ei saa äkki filmist aru ja parem oleks ka talle mõistupärane olla.

Tugrikuid ja eurosente viskaks aga näiteljaskonnale, kes vähesest ettekirjutatust  pigistasid välja maksimumi. Tommy Solomon on koos pooleteist aastat armastusega saanud jala põlvest saati filmimaailma tippliiga ukse vahele, mis on tore, sest Gordon-Levitt on lahe. Samamoodi ka Ellen Page, kes on nunnuim asi Hollywoodis peale Scarlett Johanssoni tisse. Leonardo Di Caprio fenomen endale eranditult head filmid, mida Inception kahtlemata ka on, valida on kadestamisväärne.

Filmi visuaalne pool oli äge. Õigemine kreenis hotellis toimunud kaaluta oleku võitlusstseen oli äge ja tekitas “ahah, vot sellist värki ma polegi varem näinud” tunde. Mis on iseenesest juba saavutus omaette. Ega muulegi äktsioonile midagi ette heita ei saa, kuigi mulle hakkas ühel hetkel “heade poole tulistatakse miljard kuuli,aga keegi pihta ei saa” Hollywoodlik märul närvidele käima. Mõttetu veerandtunniste lumelpaugutamiste, auto jälitamisstseenide jne jura oleks võinud vabalt olemata olla ja selle asemel veidikene enam tegelastesse süüvida ja pinget kruvida. Samamoodi häiris mind terve filmi ajal, et kogu suure ja unenäolises maailmas toimuva tegevustiku taga oli lihtsalt ühe suurkorporatsiooni soov konkurendi ninamees rivist välja lüüa ja ühe õnnetu härrasmehe veel õnnetum armulugu. Kui juba suurfilmi teha, siis võiks temaatika olla veidi kõikehõlmavam. Kuid see on juba minu isiklik personaalne vigin. Aga kokkuvõtlikult Inception vägagi sarnase temaatikaga ja mindfuckima Leo teisele tänavuse aasta filmile elik Shutter Islandile vastu ei saa.

NUKITSAMEES

Posted in 1981, 5/6 - äge, Eesti, perefilm on May 27, 2010 by Kalju

Nukitsamees imdb`s

Eesti

1981

lavastaja Helle Karis

osades Egert Soll, Ülari Kirsipuu, Ines Aru, Ita Ever jne.

Nagu mu postitussagedusest välja võib lugeda, ma viimastel nädalatel kinno suurt pole jõudnud. Ilmad on ilusad ja töö väsitab ja nii edasi vabandused, teate küll.

(siin peaks olema mingisugune metafooridest pungil tekst, mis sujuvalt viib jutu filmini Nukitsamees)

Mul on Eesti filmidega omalaadne suhe. Õigem oleks küll öelda, et mul pole Eesti filmidega suhet, sest kõiksugu miljon korda näidatud klassika on mul nägemata. Ka Nukitsameest ma enda mäletamist  mööda polnud tervenisti näinud. Või siis oli mu aju meenutused antud filmist seal leiduva õõva pärast ära kustutanud. Samamoodi ma ei mäleta midagi sarjast Pätu, aga mu ema rääkis mulle, et ma olin selle sarja ajal alati diivani taga peidus, sest see oli rämedalt õudne. Mõelge ise- nähtamatu ja tundmatu olevus tõstab toas asju ringi ja lõhub neid. Kriipim staff kui 99% tänapäeva õudusfilmidest.

Aga räägime siiski Nukitsamehest. Olav Ehala laulmatute ja mängitamatute lauludega palistatud lugu hoolivusest ehk ka väikesest sarvikust võib saada inimene. Või siis lugu sallimatusest. Väikesed lapsed on voodi ümber ja konstateeriva: “Üks inimene ei saa nii pruuniks päevitada, ta pole õige inimene”. Lõpuks nüditi sarvikul sarved maha ja tehti metslasest korralik linas ringi lippav Eesti noorik. Integratsioon missugune.

Hämmastav on see, et kõik filmis kõlavad laulud on siiani rahva seas populaarsed. Ehala viskas oma kandle märklaua pullisilma. Eks sellele aitab kaasa ka see, et nõukogude-eestlased omaloomingu viljelemisega väga silma ei paistnud ja iga tüüp, kes ei raiunud tobedaid kavereid, on kõrget viit väärt. Näiteks iga kord kui telekas on Jüri Ratas, hakkan ma ümisema “Päääääikeseratas, päääääikeseratas, üks-kaks-kolm”. Alles selle filmi ajal ma adusin, et tegelikult pole seal laulus mingit numbrite loendamist.

Aga digitaalselt kohitsetud pilt oli küll suurepärane. Nagu uus. Peaaegu.

IT MIGHT GET LOUD

Posted in 2008, 5/6 - äge, dokumentaal, USA on April 16, 2010 by Kalju

Võib valjuks minna imdb`s

USA

2008

lavastaja Davis Guggenheim

Eestis teab iga põlvepikkune poiss, et kitarrimängul on vaid üks eesmärk: korteripidudel just täisealiseks saanud neidude võlumine Smilersi ja Terminaatori paremikuga. Mõned kitarriheerosed suudavad veel ära õppida Nirvana Smells like teen spiriti, Oasise Wonderwalli ja esimesed 30 sekundit Led Zeppelini Stairway to heavenist. Kuid antud filmis tutvustavad enda suhet kitarriga kolm erilist meest. Esimene neist on läinud Guinessi rekordite raamatusse, kui ainuke inimene, kes on eelmainitud Stairway to heaveni järjest algusest lõpuni ära mänginud. Teine neist on tuntuks saanud sellega, et mängib ühes bändis Jeesuse taaskehastusega, kes miskipärast kannab Bono nimelise kohukese nime. Kolmanda mehe suurimaks saavutuseks võib lugeda võitlust Bart Simpsoniga.

Need kolm meest ehk Jimmy Page, the Edge ja Jack White räägivad sellest, kuidas nad muusikasse sattusid, oma suurimatest mõjutajatest, muusikukarjäärist, lemmikkitarrist ja kõige muust sellisest. Juhu vahele näpiti ka oma keelpilli ja lasti arhiivikaadreid. Parimad hetked oli need, kui 3 härrasmeest istusid ühe laua taga ja koos pilli mängiti. Äge!

Kuigi kõik kolm meest on ametivennad, siis oma mängustiililt ja ellusuhtumiselt ollakse täielikud vastandid. Ning just see teeb filmi põnevaks. Jimmy Page on selline tagasihoidlik ja lahe pensionär, kes häbelikult poetab suunurgast “oh, ma ei oska laulda” ja “oh, ma olin küll Kinksi ja teiste geniaalsete bändide lindistamisel, aga noh, mis sellest ikka.” Jack White om narkomaanlikult segast peksev, kuid samas oma vanade kitarride ja bluesi lembuses äge tüüp. Ja siis loomulikult on veel the Edge. Kui teised kaks härrasmeest rääkisid oma eeskujudest ja sellest, kuidas nad kopeerivad varasemat muusikat, siis vuntsmüts on suhtumisega “Näppisin nuppe ja leiutasin täiesti omanäolise ja seninägematu saundi.” Vähemalt peale seda filmi sain ma aru, miks u2 on munaroki esibänd. Ja siis peab loomulikult ära rääkima “oi, Dublinis oli kõik perses ja ma hoolin maailmast ja tegin laulu” jutu. Ohjah.