Archive for the 6/6 – klassika Category

MIESTEN VUORO

Posted in 2010, 6/6 - klassika, dokumentaal, PÖFF 2010, Soome on November 22, 2010 by Kalju

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas BerghällMika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

Advertisements

MACHETE

Posted in 2010, 6/6 - klassika, märul, USA on November 6, 2010 by Kalju

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

IRON MAN 2

Posted in 2008, 6/6 - klassika, seiklus, USA on May 3, 2010 by Kalju

Raudmees 2 imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Jon Favreau.

osades Robert Downey Jr, Mickey Rourke, Scarlett Johansson, Sam Rockwell, Gwyneth Paltrow jt.

Kui ma oma väga varasesse lapsepõlve vaatan, siis kerkivad esile paar multifilmi. Esiteks muidugi “Mootorratturhiired Marsilt”. Kõik Eesti linnad olid täis kolmekesi rattaga ringi sõitvaid poisse, kes kutsusid ennaks Vinniks, Modoks ja Trodeliks ning igas teises klassis oli kõige vaesemast perest pärit poiss õlirull ja kõige kummalisem poiss mutant. Karm, aga elu oli selline üheksakümnendatel. Siis oli loomulikult kõige noorte rüblikute südames väike Jaapani poiss, kes peale valge tähe otsaette viskamist muutus 40-meetriseks Ultramaniks, kes peksis tõusva päikese maalt kõik Godzillad “Shuahhh” eemale. Veel jooksid helesinisel ekraanil Victor ja Hugo, kaks saamatut meest. Ning loomulikult oli Raudmees.

I! I AM! I AM IRONMAN!

Mul sellest multifilmist midagi peale intro enam meeles pole- aga olgem ausad, kui joonisfilm algas nii hevimetalilt, siis pidi sari ka ise hevimetal olema.

Mulle Raudmehe filmid meeldivad. Tõsiselt. Liiga paljud superkangelastega koomiksfilmid on maru tõsised. Samas on mehi, kes jooksevad ringi trikoos või metallist rüüs jube raske tõsiselt võtta. Noh, a la Dark “olen nagu tõsine film, aga siis hüppan 3 korruselt auto pooleks” Knight. Sestap on Jon Favreau lähenenud kremplile ainuõige külje alt.

Raudmees kaks jätkab sealt, kus esimene film pooleli jäi. Peale seda, kui Tony Stark tunnistas üles, et just tema on Raudmees, on mees muutunud tõeliseks popstaariks, keda ihaldavad. Kuid populaarsusega kaasnevad ka vaenlased. Lumises ja räämas Venemaa linnas, viinapudel laual, ehitab endale samalaadset superkostüümi Ivan Vanko. Lisaks on Starki ohustamas relvatööstur Justin Hammer, kes tahab ise ehitada raudmeeste armeed ning Ameerika valitsus, kes näeks puna-kuldset rüüd enda omanduses. Nagu sellest veel vähe oleks on Starki tervis päev-päevalt halvenemas. Ühesõnaga selline ülepingutatud puder ja kapsad nagu kõik järjefilmid olema kipuvad.

Aga Raudmees suudab erinevad tegevusliinid ilusti ohjes hoida. Seda suuresti tänu näitlejaskonna suurepärasele keemiale. Robert Downey jr on üleolevaks ja peolembeseks Tony Starkiks sündinud. Seda juhtub väga harva, et mõni näitleja nii hästi oma rolli sobib. Downey juunioris olev väike laps, kes tahtis elu lõpuni narkootikume teha ja püssiga ringi joosta, saab Tony Starkina särada. Eriti kõditavad on Downey ja Paltrowi omavahelised jutuajamised- nende vahel on lihtsalt sädet. Lisame siia Johanssoni tissid ja perse, Rourke vene keele, kurja suurfirma juhti suurepäraselt mängiva Rockwelli ja kõik teised ägedad kõrvaltegelased ja kokku saab väga hästi toimuva koosluse. Isegi kuivetunud Don Cheadle ei suuda asja ära rikkuda.

Plahvatused ja muu äktšion on ka korralik. Ei midagi ennenägematut, kuid ka mitte midagi häirivat. Klaasid klirisevad, robotid lendavad õhku, autod raiutakse elektripiitsaga pooleks, Johansson võtab mehed järjepanu jalgadega valuvõttesse- mida sa filmist veel ihkad? Raudmehe raudrüüd näevad ainult oma miljonite lisade ja junnidega nõmedad välja. Aga üldmuljet ja kahte väga lõbusat tundi see poldimeres olev väike mutter ei riku.

SHUTTER ISLAND

Posted in 2010, 6/6 - klassika, thriller, USA on March 12, 2010 by Kalju

Suletud saar imdb’s

USA

2010

lavastaja Martin Scorsese

osades Leonardo DiCaprio, Mark Ruffalo, Ben Kingsley, Michelle Williams jpt.

(Jutu sees on spoilerid. Olen hoiatanud.)

Minu silmis pole signor Scorsese kunagi ebajumala staatusesse tõusnud. Pigem näis mehe jaks aasta-aastalt raugevat: Aviator oli suures plaanis nüri linateos ja maailma ägedaimt põneviku, Mou gaan dou põhjal the Departedi suguse kräpi kokkuvorpimist lubasin ma vanahärrale mitte iial andestada. Kuid raamatu Mystic River kirjutanud Dennis Lehane`i teose Shutter Island põhjal vändatud filmiga suutis Scorsese mind toolilt pikali lüüa.

Kaks FBI agenti, Teddy (Di Caprio) ja tema uus paarimees Chuck (Ruffalo), lähevad uurima müstilist kadumislugu Shutteri saarel. Saarel asuvast range režiimiga vangla/vaimuhaiglast põgenes kummalistel asjaoludel patsient ning kuna saarel lahkumine on pea võimatu, siis peab kadunud naine siiani veel kuskil saarel viibima. Kuid mida sügavamale uurimine viib, seda segasemaks läheb kogu lugu. Näib, et patsientidega tehakse ebainimlikke katseid ja lisaks hakkab Teddy peale kohalikelt arstidelt saadud ravimite manustamist nägema segaseid unenägusid (unenäod on loomulikult holokausti teemalised).

Suletud saar proovib igati olla mindfuck elik maakeeles ajusid keppiv linateos. Vihjeid loobitakse rohkelt mõlemast varrukast ja vaataja asi on neist õigeid välja noppida ning segasesse puslesse susata. Paljud inimesed (näiteks filmiveebis) heidavad filmile ette selle läbinähtavust, kuid õnneks ma nii vaheda mõistusega pole ning olin peaaegu lõpuni põnevil. Mingil hetkel tuli kahjuks vihjete üledoos ja siis oli selge, mis sadamasse antud film tüürib. Samas võiks suhtumise “film oli läbinähtav” korral  99,9% filmidest maha tampida.

Kuid jättes kõrval loo, kui sellise, ka sellisel juhul on tegu suurepärase filmiga. Kui näitlejate esitus midagi seninägematut polnud, siis kõik muu oli tõepoolest geniaalne. Kaameranurgad. Olustik. Muidugi ka muusika, mis oli äärmiselt kummitav ja väga hästi pinget üles kruviv. Kogu kompotiga on mindud justkui paarkümmend aastat tagasi, Hitchcocki aegadesse. Ja mulle on see mokkamööda.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati tulin kinost välja vaimselt maha tambituna. Kuid Shutter Islandi filmist välja tulemine võttis mul mitu head minutit. Samuti ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks kinos külmavärinad tulnud, aga stseen märksõnadega “vesi ja lapsed” suutis seda miskipärast teha.

MOON

Posted in 2009, 6/6 - klassika, ulme, USA on January 2, 2010 by Kalju

Kuu imdb’s

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Duncan Jones

osades Sam Rockwell, Kevin Spacey ja teised.

Filmitööstus on üks kummaline paik. Ühel mehel on käsutuses 500 miljonit dollarit ja teeb selle rahahunniku abil küll visuaalselt hingematva, kuid sisult tobeda ja juustuse ulmefilmi. Teisel geniaalse muusiku pojal, vana nimega Zowie Bowie ja uue nimega Duncan Jones, on kasutada täpselt 100 korda väiksem rahahunnik ning teeb aasta parima ja huvitavaima ulmefilmi. Samas mu väike peanupp ei saa kuidagi aru, kuidas on võimalik, et antud filmi eelarve on ainult 5 miljonit dollarit, mis on Eesti rahas veidi üle 50 miljoni krooni ja selle eest saadi Sam Rockwell, Kevin Spacey, maaliline kuumaastik, tõsisel lahe kosmosejaam ja nii edasi. Samal ajal oli näiteks Detsembrikuumuse eelarve väidetavalt 25 miljonit krooni ja selle eest saadi Liisi Koikson, Kodu keset linna Henri ja sildid vanalinna majadele. Kuskil on nagu loogikaviga. Kuid see selleks.

Kuigi Moon oli pikalt minu “mine kinno vaatama” listis, siis kinosaalis istet võttes ei teadnud ma tegelikult antud filmist mitte midagi. Ja hea oligi. Niisiis, kui sa plaanid seda filmi alles vaatama minna, siis ära edasi loe. Kuid kui loed, siis võta teadmiseks, et film räägib üksi kuukaevandusbaasis töötavast Sam Bellist, kelle ainus kaaslane on Kevin Spacey häälega rääkiv alati-abivalmis-smailirobot GERTY. Oma viimaseid nädalaid baasis veetev ja pikkisilmi oma lähedastega kokkusaamist ootav Sam avastab peale avarii tegemist, et tema tööpostile on asunud tema kloon (Ma ütlesin, et ära loe edasi, kui sa pole filmi näinud. Ongi su filmielamus rikutud). Ühesõnaga ulmevaabaga kaetud eksistsentsialistlik vaikmõtisklus elu ja surma teemadel (päris cool lause tuli, eks ole).

Kliiniliselt perfektse, kui samas ka võltsi ja kauge CGI ajastul on kuratlikult värskendav näha vanaaegset ja pisut juustust filmi. Ei mingeid plahvatusi, ei mingeid tulnukaid, ei mingeid it-meeskonna poolt viimse perfektsuseni vorbitud kosmoselaevu ja lahinguid vaid stiilipuhas nostalgialaks. Retrohõngu andsid filmile ka ilmselged vihjed kosmos-suurteostele, näiteks Kubricku Kosmoseodüsseiale või Lemi Solarisele. Olgugi, et mitmed viitamised olid ebavajalikud, siis andsid need filmile mõnusa fiilingu. Kuigi mulle jäi arusaamatuks näiteks punases kleidis kujutelm-daami ilmumine a la Solaris. Mida sellega nüüd öelda tahetigi- et seltsimees Sam hakkab aru kaotama? Samas ülejäänud linateoses sellest justkui märki polnud. Võta nüüd kinni, eks ole. Kuid olenemata oma klaustrofoobsest olustikust ja filosoofilisest alatoonist oli see siiski Sam Rockwelli film. Üksi kosmosejaamas töötav ja samas vaikselt hulluvat Sami on isegi siis haarav vaadata, kui ta sõidab vaikides 5 minutit oma kuuautoga.

Ühesõnaga siinkirjutaja meelest aasta parim filmidebüüt (kui Jonesi varasem lühifilmi julmalt kahe silma vahele jätta) ja parim sci-fi linateos.

PÖFF 2009: MARY AND MAX

Posted in 2009, 6/6 - klassika, animatsioon, Austraalia, nukufilm, PÖFF 2009 on November 6, 2009 by Kalju

maryjamaxposterMary ja Max imbd`s

Austraalia

2009

lavastaja Adam Elliot

hääled Toni Collette, Philip Seymor Hoffman, Eric Bana jt.

klassika

Viimastel aastatel on normiks saanud, et aastas näeb ilmavalgust ja lööb laineid üks eripärase väljanägemise ja tugeva süžeega animatsioon. Eelmisel aastal oli selliseks juutide Waltz with Bashir ja kaks aastat tagasi Persepolis. Tänavuse aasta animatsioonilaksuks võib vabalt olla maakera kuklapoolel valmistatud lugu kahest kirjasõbrast- Mary`st ja Maxist. Okei, võrdlemine kahe eelmainitud teosega on väga meelevaldne, sest Mary and Max on nii sisult kui ka vormil hoopis teiselaadne tükk ja liiatigi on filmiaasta alles poole peal. Kuid tõestisündinud sõjakoleduste ja eneseleidmise asemel on tegu südamliku ja kurva looga kahest sotsiaalse elu hammasrataste vahele jäänud inimesest. Algustiitrites on küll kirjas “based on true story”, kuid näidake mulle tänapäeval filmi, kus säherdust klauslit juurde pole poogitud.

Mary Daisy Dinkle on noor Austraalia tüdruk, kes elab koos teepakitehases teepakkidele nööre kinnitava isa ja päevast-päeva alkoholiuimas viibiva kriketifanaatikust emaga. Noor tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on kukk, elab üsna õnnetut ja üksikut elu. Ühel päeval poes olles, kui ta ema järjekordselt sealt asju “laenamas” on, tekib Mary pähe küsimus, kas ka Ameerikas sünnivad lapsed õllekannust nagu Austraalias. Nii haarab neidis telefoniraamatu ja valib sealt välja täiesti suvalise nime, milleks saatuse tahtel on Max Jerry Horovitz (Hoffmanile sületäis lilli selle häälesoorituse eest!). Max on kummaline mentaalsete häiretega mees, kellel tekivad ootamatuste peale paanikahood, kes ei suuda emotsioone väljendada, kes ei saa inimeste näoilmetest aru ja nii edasi ning tänu sellele elas väga üksikut ja kurba elu. Nii leiabki New Yorgis elav Max ühel pärastlõunal enda postkastist kirja, kus Mary tutvustab ennast, räägib endast lühidalt ja on küsimus “Kas teil Ameerikas sünnivad ka lapsed õllekannust?” Kahe täiesti erineva, kuid samas sarnase inimese kaugsõprussuhe oli alanud.

Plastiliinifilm Max and Mary näeb üllatavalt lahe välja-  Wallace ja Gromit väikese kiiksuga oleks ehk perfektseim definitsioon. Tegelikult võiks öelda isegi, et suure kiiksuga, sest tegelaskujud ja erinevad pisidetailid lihtsalt näevad lahedad välja. Kogu olustiku hallus ja pruunsus loob filmile väga hea sünge meeleolu. Jah, see film on sünge ja kurb, täiskasvanutele mõeldud lugu üksindusest ja sõprusest. Kuid samal ajal on see film ka meeletult naljakas ja jabur. Näiteks lõik Maxi kirjast Maryle: “On ainult üks asi, mida ma sooviksin muuta enda juures. Ma tahaksin suuta nutta, kuid nutmise asemel tulevad ainult grimassid. Ma nutan küll sibulaid lõigates, kuid see pole see. Aga mis su 5 lemmikkõlaga sõna on? Minu top 5 on oinkment, bumblebee, Vladivostok, banana, testicle.” Selliseid imelikke pisikesi üleminekuid on film triiki täis ja need on lihtsalt geniaalsed. Nagu ka kogu ülejäänud filmikompott. Ninja Robot soovitab.

maryjamax

PÖFF 2009: KIMSSI PYORYUGI

Posted in 2009, 6/6 - klassika, komöödia, Lõuna-Korea, PÖFF 2009 on November 6, 2009 by Kalju

castawayonthemoonposterCastaway on the Moon.

Korea.

2009.

lavastaja Hae-Jun Lee.

osades Min-heui Hong, Sang-hun Lee jt.

klassika

Võlgades mees otsutab teha enesetapu ja hüppab linna läbival jõel olevalt hiigelsillalt alla.  Kuid Peetruse väravate taga ärkamise asemel teeb mees silmad lahti jõesaarel. Oma meelehärmiks avastab ta, et abi kutsumine ja saarelt pääsemine on johtuvalt mobiili tühjast akust ja ujumisoskuse puudumist võimatu ja nii jääbki mees suure linna keskel mere…khmm..jõehädaliseks. Mida aeg edasi, seda enam avastab Robinson Crusoe Korea moodi ennast ja leiab meelerahu. Peagi hakkab mees taasavastama elust külgi, mis tänapäeva tehnokraatilises ühiskonnas on inimestel lootusetult tuhmunud. Diviisi “inimest viib edasi iha” all hakkab mees põldu harima ja loob endale saarele meeldiva elukeskkonna. Kuigi mees on saarel üksi, siis päris üksi ta oma tegemistes siiski pole…

Lavastaja Hae-Jun Lee on meisterdanud kokku vägagi meeliköitva ja mitmetahulise filmi. Film, mis algab justkui pööraselt naljakas, pidevalt halva maitsepiiril laveeriva komöödiana, muutub ühtäkki sügavaks sotsiaalseks draamaks. Sama äkitselt muutub film looduse ilu ja valu (nagu kõik põllumehed teavad “Kõik, mille sa kasvama paned kuivab ära või ujutatakse üle) ülistajaks ja lõppeks tuleb kogu žanrikompotist välja romantiline komöödia. Kuigi kogu film on kaasahaarav, siis linateose tugevaim külg on kaheldamatult seal leiduv huumor. Linna keskel mere..khmm..jõehätta jäämine on iseenesest jaburalt geniaalne idee, kuid film võtab antud ideest viimast ja kütab iga 1o sekundi järel ühe uusi ja uusi nalju. Ninja Robot soovitab.

castawayonthemoon