Archive for the Eesti Category

NUKITSAMEES

Posted in 1981, 5/6 - äge, Eesti, perefilm on May 27, 2010 by Kalju

Nukitsamees imdb`s

Eesti

1981

lavastaja Helle Karis

osades Egert Soll, Ülari Kirsipuu, Ines Aru, Ita Ever jne.

Nagu mu postitussagedusest välja võib lugeda, ma viimastel nädalatel kinno suurt pole jõudnud. Ilmad on ilusad ja töö väsitab ja nii edasi vabandused, teate küll.

(siin peaks olema mingisugune metafooridest pungil tekst, mis sujuvalt viib jutu filmini Nukitsamees)

Mul on Eesti filmidega omalaadne suhe. Õigem oleks küll öelda, et mul pole Eesti filmidega suhet, sest kõiksugu miljon korda näidatud klassika on mul nägemata. Ka Nukitsameest ma enda mäletamist  mööda polnud tervenisti näinud. Või siis oli mu aju meenutused antud filmist seal leiduva õõva pärast ära kustutanud. Samamoodi ma ei mäleta midagi sarjast Pätu, aga mu ema rääkis mulle, et ma olin selle sarja ajal alati diivani taga peidus, sest see oli rämedalt õudne. Mõelge ise- nähtamatu ja tundmatu olevus tõstab toas asju ringi ja lõhub neid. Kriipim staff kui 99% tänapäeva õudusfilmidest.

Aga räägime siiski Nukitsamehest. Olav Ehala laulmatute ja mängitamatute lauludega palistatud lugu hoolivusest ehk ka väikesest sarvikust võib saada inimene. Või siis lugu sallimatusest. Väikesed lapsed on voodi ümber ja konstateeriva: “Üks inimene ei saa nii pruuniks päevitada, ta pole õige inimene”. Lõpuks nüditi sarvikul sarved maha ja tehti metslasest korralik linas ringi lippav Eesti noorik. Integratsioon missugune.

Hämmastav on see, et kõik filmis kõlavad laulud on siiani rahva seas populaarsed. Ehala viskas oma kandle märklaua pullisilma. Eks sellele aitab kaasa ka see, et nõukogude-eestlased omaloomingu viljelemisega väga silma ei paistnud ja iga tüüp, kes ei raiunud tobedaid kavereid, on kõrget viit väärt. Näiteks iga kord kui telekas on Jüri Ratas, hakkan ma ümisema “Päääääikeseratas, päääääikeseratas, üks-kaks-kolm”. Alles selle filmi ajal ma adusin, et tegelikult pole seal laulus mingit numbrite loendamist.

Aga digitaalselt kohitsetud pilt oli küll suurepärane. Nagu uus. Peaaegu.

Advertisements

PUNANE ELAVHÕBE

Posted in 2010, 4/6 - okei, Eesti, põnevik on April 16, 2010 by Kalju

Punane elavhõbe imdb`s vist pole

Eesti

2010

lavastaja Andres Puustusmaa

osades Peeter Oja,Märt Avandi, Taavi Teplenkov, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv jne.

Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva Eesti on üks hirmus ja kriminaalne paik. Näiteks paar nädalat tagasi trammi oodates tuli minu juurde üks veriste riietega mees, kes kurtis, et on ainult kolm päeva vangist väljas olnud ja juba suutis ühe mehe ära taguda, veetis öö politseijaoskonnas ja üleüldse olevat kõigil inimestel oksad jube laiali. Ma mõtlesin, et teen mõne kohatu nalja, kuid siis vaatasin mehe veriseid riided ja mõtlesin ümber, tõmbasin end kiiresti kössi ja jooksin trammile. Või siis eelmisel nädalal trammi oodates tuli minu juurde üks kiilas põkk, kes kurtis, et keegi ei hooli temast, Kanal 2 reoprterid sarivägistasid tema naise ja tagatipuks varastati tema revolver ära. Ma mõtlesin jumal tänatud ja jooksin trammile. Kuid tuleb välja, et üheksakümnendatel oli olukord veel karmim. Tänavad ja trammipeatused olid täis kurjategijaid, kes kamba peale saatsid päevas ühe inimese manalateele. Rääkimata vargustest, vägistamistest ja nii edasi.

Filmi Punane elavhõbe keskmes on kolm sellist retsi (Ulfsak, Malmsten, Sarv), kellel tuleb idee Venemaalt radioaktsiivset ja väärtuslikku Punast Elavhõbedat hankida. Siin ilmneb kohe ka filmi esimene probleem, sest Mait Malmsten ega ka Juhan Ulfsak ei anna kurjategija mõõtu välja. Eks see ole Eesti näitlejate probleem, et neid näeb päevast-päeva nii teatrilaval, erinevates seriaalides, reklaamides ja tänu sellele jääb neist mingi kuvand, mis on visa ajusagarast lahkuma. Näiteks on Mait Malmsten viimased 15 aastat seriaalides mänginud politseinikku või arsti või uurivat ajakirjanikku. Selline üdini hea tegelane ja ühtäkki peab jätma endast retsi mulje. No ei ole usutav. Hoopis teine asi lugu on Kristjan Sarvega, kes rääkis, liikus, peksis täpselt nagu esimeses lõigus mainitud mehed. Mehe rollisooritus tegi silmad ette kõigile viimastel aastatel Eesti filmides olnud nö pahadele poistele.

Nende kolme mehe kuritegudel ja tegemistel hoiab silma peal politseinukud eesotsas reapolitsenik Sandri (Avandi) ja ülempolitseinik Buldooseriga (Oja).  Üsna keeruline taak on kanda ka Peeter Ojal. Mehe tegelaskuju Buldooser oli väga karmikäeline politseipealik, kes ropusuiselt pani paika kõik ruumisolijad. Kuid ükskõik, mida Buldooser ka ei teinud, saatis seda kinokülastajate naerupahvatused. Oja karjub politseinikule “Mine perse”- rahvas itsitab. Oja karjub politsenikele “Joomise asemel tehke tööd, kurat”- rahvas itsitab. Oleks Peeter Oja ise olnud filmi kõige rõvedamas stseenis ja noore tüdruku ära vägistanud ja talle kuuli pähe laskunud, siis küllap oleks pool kinosaali ikka itsitanud ja mõelnud “On vast vimkamees see ärapanija”. Kahju.

Tervikuna toimis film väga hästi. Tegevustik liikus ladusa tempoga ning polnud liiga juustune. Võrreldes viimastel aastatel välja tulnud kriminaalfilmidega (näiteks Siin me oleme ja Pangarööv) on Punase elavhõbeda stsenaarium suur samm edasi. Mitme erineva tegevusliiniga ladus kulgemine, mille kallal küll võiks norida, aga milleks. Vahelduseks võiks keegi teha Eesti filmi, kus pole kohtlast suhete kõrvalliini, aga see selleks. Esile tõstaks ka dialooge. Minu suurim probleem uuema aja Eesti filmidega on just nendes olevad dialoogid, mis on nii paganama võltsid ja ebaelulised, sest mitte keegi ei räägi reaalses elus nii. Punase Elavhõbeda puhul on näha, et Anvelt jagab politseinike- ja kurjategijate žargooni.

Tegelikult on kahju, et ma üheksakümnendatest suurt midagi ei mäleta ja seetõttu ei tekkinud ka nostalgiamomenti. Ning need vähesed asjad, mis mul üheksakümnendate keskpaigast meeles on, olid täiesti vääralt kujutatud. Näiteks filmis olnud Tallinn-Keila rongisõit. Mingeid rohelisi plastiktoole ja naishäälset teadvustajat polnud. Puupingid, pilgeni täis higised vagunid ja vene keelse aktsendiga ninahäälselt Kjeila teatanud rongijuht oli.

Ja loomulikult on olemas ka kohustuslik tissistseen- muidu poleks ju tegu Eesti filmiga. Kuid üllatuslikul kombel pole seekord tegu Marilyn Jurmaniga! Mhm, lugesid õigesti.

RIIGIREETUR

Posted in 2009, 4/6 - okei, dokumentaal, Eesti on January 17, 2010 by Kalju

Riigireetur

Eesti

2009

Käsikiri: Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, rezhii: Erle Veber.

Fakit, viimasel ajal on blogimine soiku jäänud. Kuna ma üritan kirjutada ainult filmidest, mis jooksevad hetkel Eestis kinos või hiljuti jooksid kinos, siis eriti pole millest kirjutada, sest kinno pole ammu jõudnud.

Et ükspäev eeskujulik 2009. aasta täispikkade Eesti filmide edetabel ära teha, siis räägiks eelmekiks dokumentaalfilmist nimega Riigireetur. Kuna seltsimees Simmi skandaal oli nii massiivne, siis mõtles härrasmees Kärmas ja tema kompanjonid, et antud teemast Pealtnägija lõiku oleks maru nüri teha ja otsustasid teha hoopistükkis täispika dokumentaalfilmi. Samas oli tervel filmi Pealtnägija hõng juures ja pidevalt oli tunne, et nurga tagant hüppab välja noor-ja-habetunud-pseudo-Vahur-Kersna ja küsib kõrgendatud häälega Simmi vanatädilt: “KAS HERMAN OLI NOORENA KA TUBLI POISS?” Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud.

Filmi võib jaotada kaheks: Esimene pool tutvustas Simmi lapsepõlve ja oli proovitud välja noppida põnevaid seike mehe lapsepõlvest, mis justkui vihjanuks mehe tulevasele “karjäärile”. Samas olid need väljanopped nii rämedalt kontekstist välja rebitud ja stiilis “Herman Simm jagas koolidevahelisel kolmikhüppevõistluses seitsmandat kohta koos Dmitri Ustjahahafanoviga, mis tõestab selgelt, et Simmile meeldis juba lapsepõlves venelastega asju jagada.” Okei, päris selliseid näiteid polnud, kuid tõsimeeli esitati kahinaid “Räägitakse, et just Simm tegi Interrindlastele Toompeal värava lahti.” Kes, kus ja millal rääkis? Säärased mulliajamised võiks jääda Ameeriklaste juust-dokumentaalidele ja ma mõtlesin, et hakkan parem TV3e peale Ben Stilleri komöödiat Meet the Parents vaatama.

Kuid mida lähemale dokfilm tänapäevale jõudis, seda põnevamaks kogu lugu läks. Eriti kuldaväärt olid kõiksugu dokumentaalkaadrid Simmist endast, kus ta näitas kuhu ta venelastele filmilinte poetas ja kuidas ta kinni võeti ja  intervjuunopped, kus mees absoluutselt ei kahetse tehtut. Lisaks kogu Simmi suhtlemine oma kontaktisiku(te)ga: ristid Saue elektronipostidel, kokkusaamised Nõmme rongijaamas ja nii edasi.

Oleks see alguse huina-muina ära jäetud, siis oleks tegu aplausi väärt sooritusega. Praeguses vormis on tegu “parem kui Meet the Parents” filmiga, mis on kah tegelikult ju hea hea sooritus.

PANGARÖÖV

Posted in 1/6 - uskumatu, 2009, Eesti, põnevik on November 6, 2009 by Kalju

pangaröövposterPangarööv imbd`s.

Eesti.

2009.

lavastaja Andrus Tuisk.

osades Hannes Kaljujärv, Henri Kuus, Karin Tammaru, Marilyn Jurman, Indrek Taalmaa jt.

uskumatuUuema aja Eesti filmid võib jagada kaheks: 1. Sügavmõttelised filmid Õunpuult ja Keeduselt. 2. Marilyn Jürmani tissifilmid. Pangarööv kuulub teise kategooriasse ja Jürmani tissid on tasemel nagu alati. Kahjuks on Jürmani tissid ka ainsad positiivsed asjad kogu filmi juures.

Filmiga seoses oli ka paar muud humoorikat seika. Näiteks peale paari filmi mahategevat kirjutist asjatundjate poolt käis filmi lavastaja Andrus Tuisu telekanalist telekanalisse ja selgitas, et film tegelikult on hea ja kriitikud pingutavad üle. Kogu see trall jättis mulje, et Pangaröövi mutta tampimine (näiteks Margit Adorfi) poolt on kaval reklaamitrikk, et filmi ikka piisavalt meediakajastust saaks ja tegelikult on film päris mahe suutäis. Meediakajastust saigi film rohkelt ja vaatajanumbridki on Eesti filmi kohta korralikud. Kuid kurb lugu on see, et see film on kräpp (damn you Evelin Ilves minu kirjakeelde võõrkeelse parasiitsõna toomise pärast)

Kui filmi tehnilisele poolele pole nagu midagi ette heita, kuigi pole ka kiita midagi, siis filmi stsenaarium on  jube. Kui igavad ja miljoneid kordi nähtud süžeeliinide peale võiks veel silma kinni pigistada, no Eesti film siiski, siis puiste dialoogide puhul ei aita ka kõrvade kinnipigistamine. Filmis polnud ühtegi tegelast, kes rääkinuks vähegi reaalselt. Elukauge tekst muutis hoobilt ka tegelased ja kogu tegevustiku täiesti jaburaks. Tuleb endine vang pulma, röövib pruudi ja 20 inimest lihtsalt vaatavad tuimalt ringi, öeldes üksi jäänud peigmehele “Pole midagi”. Pole midagi? Või siis see seksistseen. Või hääletusstseen. Või Jurmani tegelaskuju kodustseen.

Ja mis värk Homenja muusikaga oli? Kas see pidi naljakas olema?

Ja mis värk selle ajas hüppamisega oli? Sõidul Tartusse suudab ilm olla päikseline, paduvihmane, täiesti kuiv,hämar, selge, pilvine. Vahepeal keeratakse tee pealt ära, järgmine stseen ollakse teel tagasi jne. Kui on road-movie, siis võiks vähekenegi reaalsust asjal olla.

Ma pole veel kunagi olnud nii lähedal kinost poole pealt lahkumisele. Ma panin isegi jope selga, kuid sisimas oli lootus, et äkki läheb film lõpule poole paremaks ja võtsin jope uuesti seljat. Ei läinud paremaks. Võite julgelt kinosaalist peale Jurmani tisside nägemist lahkuda.

pangarööv

PÜHA TÕNU KIUSAMINE

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, Eesti on October 18, 2009 by Kalju

pyha tõnu kiusamine posterPüha Tõnu Kiusamine imbd`s

Eesti

2009

lavastaja Veiko Õunpuu

osades Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

okei

Ausalt öeldes on mul antud filmist rääkides suur kiusatus minna ohutut teed ja rääkida assotsiatsioonidest, mis tekkisid antud filmi vaadates. Kõik silma ja kõrvu jäänud filmikriitikud ja filmiblogijad ja filmijaurajad on justkui kokku leppinud, et antud teose puhul tuleb rääkida seosetest, mis filmi puhul tekkisid. Visake ise kirjutistele silm peale ja panete tähele, et eranditult kõik räägivad Bergmanist, Lynchist ja teiste tipplavatajte tööde ja Õunpuu filmi sarnasustest. Olgugi, et endalgi tekkis ka väga meelevaldseid seoseid (näiteks filmi esimene pooltund meenutas mulle Kusturicalikku janti kaamoslikus võtmes), siis mul tekkis antud filmiga ränk probleem. Ei teagi, kas asi on mitu piiratuses, rumaluses, kitsas silmaringis või massimeedia poolt ära tuhmistatud mõtlemises, aga Püha Tõnu kiusamine jäi mulle lihtsalt kaugeks ja film ei suutnud minuga dialoogi astuda (või pigem mina ei suutnud filmiga dialoogi astuda).

Mulle meeldib, kui asjad on selged ja sümbolid lihtsad. Sestap olid filmi I ja II peatükk mulle vägagi meelepärased ja Õunpuu sammus Mati Undi kirjutistele vändatud filmide tuttavat rada. Inimesed, kes ei hooli üksteisest (matuserongkäik, mis jätkab rahulikult oma teekonda, ilma et pööraks tähelepanu avariile); mammonakultus (Ulfsaki mängitud külajorss tuleb Tõnu juurde: “Mu sõber sai just surma, oh, mitme liitrine mootor su autol on?”); kõledates majades tühja elu elav kõrgklass, kes hoolib ainult oma Bentlyst ja piisavalt suurest kasumimarginaalist jne. Kogu selle, ka meid iga päev ümbritseva tühjuse, keskel on Tõnu, kellel tekivad eksitsentisaalsed probleemid. Loogiline ja lihtne ja põnev. Aga kõik järgnev hüplevad tempos, ebareaalsuse ja reaalsuse piirimail liikunud kaos mulle nii mokkamööda polnud. Areneva loo asemel nägin mina paigaltammumist ja fragmentide kinolinale ilmumist.

Samas visuaalselt oli asi põnev, seda küll. Õunpuul on väga isikupärane ja äratuntav, võiks isegi öelda maailmaklassiline, käekiri. Kõik alates võttapaikadest lõpetades valguse ja varjudega on perfekstuseni viimistletud. Ja muidugi need näitlejad… kuigi kõik peale Eelmaa tegid väga episoodilised rollid, suudeti sageli ainult ühe etteastega teha väga meeldejäävad ja tugevad esitused. Veidi rohkem, kui paar minutit, sai pildis olla ka Kurkova ja ma ei saa ütlema jätta, et ta on potensiaalselt maailma ilusaim naine.

Niisiis: visuaalselt filigraanne, sisult ja ülesehituselt minu jaoks (tsiteerides Andres Laasikut) “liiga udu”.

pyha tõnu kiusamine

SOOVIDE PUU

Posted in 2008, 5/6 - äge, Eesti, komöödia on December 23, 2008 by Kalju

Eesti, 2008
lavastaja: Liina Paakspuu
osades: Elina Pähklimägi, Marilyn Jurman, Ago Soots, Erki Laur, Andres Tabun, Elina Reinold jpt

soovide puu

Kui keegi ütleb “Eesti film”, siis tulevad mul esimese asjana silmade ette tumedad, sünged, kaamosest nõretavad, sünge alatooniga filmid. Kui keegi ütleb “noore paljulubava Eesti filmilavastaja debüüt”, siis kangastub mulle “Kuhu põgenevad hinged” sarnane ebaloomulikest dialoogidest ja ebaloogilisest sündmustikust koosnev film. Seetõttu on lavastaja Liina Paakspuu esmafilm “Soovide puu” ääretult sümpaatne üllatus.

Tegu on väga värvika filmiga ja seda igast küljest vaadates. Esiteks tegelased. Kui Maalt linna tulev ja täiskasvanulikku elu alustada püüdev näitsik Liina (Pählimägi) ja tema “tulen maalt linna ja töötan ettekandjana, käin eriti litsakalt riides ja äkki leian endale rikka ja ilusa mehe” ellusuhtumisega sugulane Ave (Jurman) on üsna harilikud, siis pea kõik kõrvaltegelased on väikese kiisuga. Alates peeglitega ringi tatsavast naabrimehest lõpetades Liina esimese töökoha Selveri kaastöölistega- Kristjan Sarve poolt mängitud Selveri maskott-tibu ja peategelasele arglikult külge lööv poe turvamees (Ago Soots) vääriksid mõlemad Eesti kõrvaosa Oscarit. Kui veel tegelastest rääkida, siis ei saa mainimata jätta, et nii Pähklimägi kui ka Jurman on ühes saunastseenis alasti. Nämm-nämm.

Samaväärselt värvikas ja absurdne kui on filmi tegelaskond on ka sündmustik. Filmi poolteist tundi läksid kui lennates ja lisaks oli see film ka naljakas. Kui siia veel lisada kirev ja värviline pilt, mis kinolinalt vastu vaatas, siis kokkuvõttes on tegu väga laheda filmiga ja suurepärase debüüdiga. Järgmine kord võiks need kümned miljonid, mis praegu kulutatakse tobedatele saast-propagandafilmidele, anda just selliste postiivsete linateoste vormimiseks.

soovide puu 2

MINA OLIN SIIN

Posted in 2008, Eesti, põnevik on October 30, 2008 by Kalju

Eesti, 2008
lavastaja: René Vilbre
stsenarist: Ilmar Raag (Sass Henno samanimelise romaani põhjal)
osades: Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus Prangel, Lembit Ulfsak, Marilyn Jurman jpt.

Lugu ühe lausega:

Trainspotting Eesti moodi.

Kuidas oli:

See film räägib inimestest, kes on pidevalt su ümber. Minu jaoks on ta lapsepõlvesõber, kes on nüüdseks tapmise eest vangis istunud; Tüübid, kes räuskavad sõpradega rongijaamas viina juues, kuidas nad Tsoonis venelased paika panid ja nahkvestis mehed, kes narkolaksu all trammis su kõrvale istuvad ja viskavad nalja, kuidas nad sulle tappa annavad. Mõnele teisele inimesele on nad lihtsalt ebameeldiv seltskond ühistranspordis, töökaaslased (tervitaks Robertit sellega) või jõuk, kes viskas sisse su autoakna ja omastas endale su Blaupunkti automaki.

Antud filmis oli vaatluse alla võetud ühe noormehe elu sellises keskkonnas. Noormehe, kes tahaks ennast sellest kõigest välja rebida, ent mässib end aina sügavamale sisse. Nii nagu see asi ikka kipub elus olema: üks kuritegu viib teiseni, teine kolmandani ja kui sa lõpuks avastad, millises sügavas sitas sa oled, on juba hilja. Filmi tugevaim osa ongi Sass Henno poolt kirja pandud lugu, mis lajatab sulle veriste nukkidega näkku. Ja raamatus kajastatav olustik on väga oskulikult toodud kinolinale. Film ei tee allahindlusi- on verd, on tapmist, on tagaajamist, on realistlikku roppu kõnepruuki, on seksi igale maitsele (loe: nii tavalist mees naisega vahekorda kui ka vägivaldset mehe ja lapse vägistamist), on narkootikume, on agulimaju, on kõhedusttekitavaid Kopli baare. Niisiis kõike, mis oli raamatus.

Kuid siiski oli raamat parem. Raamatu sirgjoonelisus ja põnevus lihsalt ei kandunud filmi edasi. Samuti ei suutnud ma kuidagi ära harjuda Rasmus Kaljujärvega. Ta on selle rolli jaoks lihtsalt liiga nägus. Näiteks Tambet Tuisu ja Nikolai Bentsleri tegelaskujud olid täpselt kui Kopli baarist välja tiritud. Kaljujärvega seda tunnet ei tekkinud.

Kindlasti väärib eraldi ära mainimist filmimuusika. Soomlase Jimi Tenori ja Rainer Jancise loodud ja valitud muusika sobis antud filmi perfektselt.

Suuresti täna muusikale 3/5