Archive for the Itaalia Category

VENTI SIGARETTE

Posted in 2010, 5/6 - äge, Itaalia, sõjafilm on November 2, 2010 by Kalju

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

PÖFF 2009: PRANZO DE FERRAGOSTO

Posted in 2008, 5/6 - äge, Itaalia, komöödia, PÖFF 2009 on November 10, 2009 by Kalju

kesksuvinelõunaMid-August Lunch imdb`s

Itaalia

2008

lavastaja Gianni de Gregorio

osades Gianni de Gregorio ja 4 vanadaami ja paar tegelast veel.

äge

Võib-olla on see pettekujutelm, aga Lõuna-Euroopast tulevad hiiglama tihti olematu eelarvega vändatuid, kuid samas geniaalseid filme. Arvatavasti tehakse ka mujal selliseid filme, kuid ma lihtsalt ei satu neile peale. Kesksuine lõunasöök on ideaalne näide, kuidas teha muhe säästufilm. Esiteks on filmi lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja üks ja sama isik. Rahasääst missugune. Teiseks on filmi kõik teised tegelased valitud vanade suglaste hulgast või vanadekodust ja vaevalt pidi vanuritele suuri honorare maksma. Küllap ajas neli karpi proteesiliimi ja (Itaalia) Õnne 13  best of DVD asja ära. Kolmandaks toimub 95% tegevusest pisikeses korteris, mis arvatavasti kuulus niisamuti lavastajale endale või vähemalt mõnele tema tuttavale. Neljandaks on filmi operaatoritöö ja valgus ja kõik muu säärane rämedalt amatöörlik, mis samas annab filmile mõnusa elulise mõõtme juurde ja on seeläbi isegi tugev pluss. Igakülgselt suurepärane õppefilm filmikunsti võimalikkusest raskepärase surutise ajal.

Giovanni on viiekümnendates aastates mees, kes elab koos hoolitsust vajava, kuid siiski üsna kõbusa emaga. Ühel päeval külastab meest korteriühistu peremees Luigi, kes teeb maffiarahvusele omaselt Giovannile pakkumise, millest viimane ei saa loobuda. Nimelt tahab Luigi  sõita puhkusele, nagu kõik teised itaallased augustis ja tal pole selleks ajaks kuhugi oma ema jätta. (remark. Lõuna-Eurooplaste komme augustis puhkusel sõita on eriti nõme, sest sellel ajal on kõik väikepoed kinni ja sa pead oma igapäevased ostud tegema Pakistanlaste Supermercatodest. remargi lõpp.) Meeste kokkulepe on lihtne- Giovanni võtab Luigi ema kaheks päevaks enda hoole alla ja vastutasuks kustutab Luigi Giovanni paarituhande eurose võla. Kuna Giovanni on rahahädas, siis peab ta pakkumise vastu võtma ja järgmisel päeval on Luigi koos oma ema ja tädiga Giovanni ukse taga. Kuigi kahest naisest polnud kokkuleppes juttugi leebub Giovanni paari rahatähe abil ja nii on ta katuse all 3 vana daami. Olukord läheb Giovanni jaoks veel hullemaks, kui ta peab enda juurde võtma veel oma arsti ema ja nii ongi mees olukorras, kus ühe katuse all on tema ja neli üle 90-aastast naist. Loomulikult pole kooselu nelja vanadaamiga lihtne, sest kogu elamise peale on ainult 1 telekas ja liiatigi on prouadel oma kindlad tabletikuurid ja vanusest tulenevad muud probleemid (lisaks siis rängakujulisele telekavajadusele).

Tegu pole komöödiaga, mille puhul sa naerad pisarad silmist ja nohu ninast välja. Kuid kohe kindlasti on tegu äärmiselt elujaatava ja positiivust veeni süstiva linateosega. Ühe oma talvistest vitamiinikuuridest võite vabalt asendada suvise Itaalia, valge veini ja nelja pretensioonika vanadaamiga jagelev Gianni de Gregorioga.

kesksuvinelõunapilt