Archive for the Saksamaa Category

THE GHOST WRITER

Posted in 2010, 5/6 - äge, Ühendkuningriigid, Prantsusmaa, Saksamaa, thriller on April 6, 2010 by Kalju

Variautor imdb`s

Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa

2010

lavastaja Roman Polanski

osades Ewan McGregor, Pierce Brosnan, Olivia Williams jt.

Ajaks kah oma blogi üle pika aja pöördesse. Viimasel ajal pole  kinokülastusi just palju siginenud, aga midagi on ikka tilkunud. Näiteks sai mõni aeg tagasi vaadatud Roman Polanski viimast linateost Variautor. Eks näis, kas see film on mehel seni viimane või jääb üleüldse mehe viimaseks. Nimelt on hallipäine mees paksu supi sees, sest juhtus kolmkümmend aastat tagasi ühel läbul hullama endast kolmkümmend aastat noorema näitsikuga. Nüüd istub Poola-Prantsuse vanahärra Šveitsis koduarestis ning ootab, mis edasi juhtuma hakkab.

Film ise on täiesti mõnus vanakooli põnevik. Miskipärast on noortel lavastajatel ettekujutus, et filmi teeb pinevaks 10 relvastatud hiinlast, kes ajavad peategelast taga majas, kus kohe plahvatab pomm. Kõigele sellele vilistas 76-aastane härrasmees läbi esihammaste ja tegi põneva filmi, kus plahvatused ja lendavad kuulid suudab isegi väga ebaõnnestunud saekraatrimees ühe käe näppudel üle lugeda.

Briti endine peaminister Adam Lang (Brosnan) sai Maire Aunaste ja Reet Linna elulooraamatutest sellist innustust, et otsutas ka ise oma memuaarid kaante vahele panna. Peale eelneva kirjanik/variautori hukkumist pakutase Ewan McGregori tegelaskujule (kelle nime filmis ei mainita kordagi) oma eelkäija töö jätkamise võimalust. Peale mõningast kaalumist võtabki tasane kirjatsura töö vastu ja sõidab Ühendriikides resideeruvale Langile eraldatud rannamajja. Kuid peale paari päeva koos Adam Langi, tema veetleva naise (Williams), milf-sekretäri (Catrall) ja muude töötajatega avastab variautor, et tema eelkäija surmas ja Langi minevikus on midagi väga kahtlast ning töö on ohtlikum kui öises Lasmamäel Eesti lipuga ringi laveerimine. Ühesõnaga asub kirjanik asja uurima ning mässib ennast paksu supi sisse.

Näitlejate valikuga suutis Polanski väga täppi panna. Pierce Brosnan on Bondijärgselt üsna sügavas identideedikriisis olnud ja mänginud nii muusikalides kui ka kodutut hobusmeest lastefilmides. Kuid tugevate Tony Blairi mõjutustega Adam Langi  tegelaskuju passib Brosnanile väga hästi. Eriti nauditavad on kahe vastandliku tegelaskuju- poliitiku ja kirjaniku ehk Brosnani ja McGregrori dialoogid. Esimene neist on kunagine kõige poolt armastatud ja nüüd terve riigi poolt vihatud egomees ja teine lihtsalt rahulik ja flegmaatiline Ewan McGregor nagu ta kõikides viimaste filmides on. McGregoriga on üldse huvitav lugu. Peale seda, kui uimsilmse noormehena Trainspottingus filmimaailma ukse jalaga lahti lõi ja paar aastat hiljem täitis iga noor poisi unistuse elik mängis Tähesõdade filmis, on Ewan pea eranditult mänginud õrna ja nohiklikku pussymeest. Aga juhtub ka parimates peredes.

Üldiselt peab ütlema, et Polanski oskab. Kõik on pisidetailideni paigas, alustades kaameratööst, lõpetades oskusliku pinge kruvimisega. Film, kus müsteeriumi lahendamise võtmerollis on GPS ja lõpplahend Hitchcocklikult kaadri taha. Mõnus.

MÄN SOM HATAR KVINNOR

Posted in 2009, 4/6 - okei, põnevik, Rootsi, Saksamaa, Taani on February 23, 2010 by Kalju

Lohetätoveeringuga tüdruk imdb’s

Rootsi/ Taani/ Saksamaa

2009

lavastaja Niels Arden Oplev

osades Michael Nyqvist, Noomi Rapace jt.

Ütlus “ükski kunstnik pole tuntud oma eluajal” sobiks hästi Rootsi kirjatsura Stieg Larssoni kohta. Aasta peale mehe surma avastati, et tüüp on päris huvitavaid raamatuid valmis treinud ja mehe Milleeniumi triloogia kolm osa lendasid otsejoones müügiedetabelite tippu. Ameeriklased ütlevad “Euroopa Dan Brown”, Rootslased “parim asi Rootsi kirjanduses peale Astrid Lindgreni” ja keskerakondlaste sõnul on Stieg Larsson maailma kirjanduse Edgar Savisaar. Okei, tegelikult nii labaseid võrdlusi ei tehta.Või tehakse? Igatahes fakt on see, et Milleeniumi triloogia raamatud kaovad letilt sama kiiresti kui alkohol Henrik Normanni baarikapist (loe: kiiresti ja massiliselt). Ning mis oleks lugemisaasta puhul paslikum kui vaadata nii massiliselt laineid löönud raamatu põhjal vändatud filmi.

Ajakirjanik Mikael “Kalle” Blomkvist on Rootsi Mihkel Kärmas elik sealse ajalehe deduktiivne reporter. Üht suur korporatsiooni põhjalaskvat lugu tehes satub Mikael probleemidesse ning teda on peagi ootamas poole aasta pikkune vangistus. Nii passibki ajalehest minema löödud ja vangistust ootav Mikael tühja kuni saab huvitava pakkumise suurfima pensionipäevi veetvalt juhilt. 40 aastat tagasi kadus saladuslikel asjaoludel võimsa Vangerite perekonnapeast härrasmehe vennatütar Harriet. Varbaotsaga hauas olev hallipäine Vanger on kindel, et mõrvar on veel kusagil vabaduses, sest kord aastas saab ta täpselt selliseid tikitud lilli nagu Harriet tegi. Mikael võtab esmapilgul lahendamatuna näiva ülesande vastu ja peagi ühineb temaga Lisbeth ning eriskummaline detektiivpaar asub asja uurima.

Kui klassikalistes krimkades ajavad kurje pätte taga pintsakus härramehed või äärmisel juhul hallipäised vanatädid, siis ajad on muutunud. Nimelt on Lisbethi muskulaarne arvutihäkkerist punk bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool, sõidab tsikliga ja on igati klassikalise koduperenaise vastand. Eks seetõttu on ka Milleeniumi saaga nii populaarne, sest iga koduperenaine tahaks oma sisemuses olla muskulaarne arvutihäkkerist punk-bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool ja sõidab tsikliga. Või siis ei taha? Pigem ikka tahavad. Lisaks on filmis pea kõik mehed süvatropid, millest tuleb ka filmi orignaalpealkiri “Mehed, kes vihkavad naisi”. Nii vaatabki koduperenaine, kuidas Rootsis vägistavad 50-aastased mehed anaalselt naisi ja siis vaatab silmanurgast diivanil lösutavat ja õlle lürpivat töötut meest ning saab aru, et tal on vedanud. Ja Stieg Larsson saab teispoolsuses Jumalalt tasuta veini, sest on veel ühe abielu päästnud.

Film ise on kaasahaarav. Mulle praegused Skandinaaviast tulevad filmid on üsna mokkamööda ja ka Män som hatar kvinnoril pole viga. Harrieti müstiline kadumine pole nii üheplaaniline, kui paljudes samalaadsetes filmides. Teate küll neid filme, kus veerand tunni möödudes te juba teate, kes on mõrvar, miks ta mõrvas ja kuidas ta kätte saadakse. Selles osas suutis Lohetätoveeringuga tüdruk mind päris kaua kütkes hoida. Mis siis veel positiivset? Noomi Rapace oli needistatud Lisbethina väga äge ja kickäss. Ma ei tea, kuidas Noomi seda suutis, aga ta tegelaskuju oli üheaegselt seks ja hirmuäratav. Päris hästi olid väljamängitud ka Lisbethi lühiflashbackid minevikku- tekitas sellise rumala tunde, et ma pean ka teise osa ära vaatama. Kahju ainult, et filmi lõpp nii magedaks ja venivaks kujunes.

PÖFF 2009: ALTIPLANO

Posted in 2009, 5/6 - äge, Belgia, Holland, PÖFF 2009, Saksamaa on November 18, 2009 by Kalju

altiplanoposterAltiplano.

Belgia, Saksamaa, Holland.

2009.

lavastjad Peter Brosens ja Jessica Hope Woodworth.

osades Magaly Solier, Jasmin Tabatai, Olivier Gourmet jt.

äge

Grace on Belgia fotograaf, kes langeb peale oma  teejuhi ja sõbra fotoobjektiivi ees toimunud mõrva sügavasse depressiooni. Nii veedab pettunud ja karjääris ummikusse jooksnud naine oma päev´i toas vedeledes. Grace`i silmaarstist mees Max on samal ajal Peruu mägismaadel olevas ajustises haiglas, kus tal on käed-jalad tööd täis. Nimelt on antud mägialadel elavaid külasid tabanud seletamatu häda- kohalikd elanikud kaotavad järjepanu oma nägemist. Ka külas elava tütarlapse Saturina ema silmad on jäädavalt kahjustunud ning nagu sellest veel vähe oleks, läheb neidise kihlatu traditsoonilisele pulmaeelsele rännakule, kust ta ei naase. Peagi saab selgeks, et hädades on süüdi läheduses olev kullakaevandus (täpsemalt elavhõbe, mida seal kasutatakse ja mida külarahvas peab pühaks vedelikuks) ja algab vastasseis põliselanike ja kullakaevandajate vahel. Lavastajad kül ütlevad, et igal teol on tagajärjed, aga samas jäävad ka sinna pidama ning rohkem selgitusi ei anna.

Film on oma ülesehitusel üsna kaootiline- erinevate stseenide vahelised pidepunktid on vaevumärgatavad. Stseen külast; stseen Belgiast, stseen haiglast ja nii edasi. Kogu see kaootilisus viib samm-sammult sümbolismist kubisevasse lõpplahendusse. Sümbolismi on tegelikult filmis rohkelt ka enne lõpplahendust: purunev jumalanna kuju, omavahel suhtlevad kuu ja päike, surnud inimeste piltide triivimine jõe ja nii edasi. Just visuaalne pool on filmil eriti hingemattev ja tugev. Karge Altiplano (Boliivia ja Peruu vahelise maanruga geograafiline nimetus) oma lumiste mäetippude, klaari allikavee ja silmapiirini ulatuva tühjusega koos sinna keskele pistetud pisikese ja tühise inimesega paitab silmi terve filmi vältel.

DIE WELLE

Posted in 2008, draama, Saksamaa on December 1, 2008 by Kalju

Saksamaa, 2008.
lavastaja: Dennis Gansel.
osades: Jürgen Vogel (mitte see kanal2 uudisteankur), Frederick Lau, Max Riemelt jpt .

die welle. poster.

Tänavust pöfflemist sai alustatud Saksa režisöör Dennis Ganseli filmiga Die Welle. Antud mehe eelmine linateos Napola oli mulle vägagi meelepärane ning siingi filmis oli temaatika mõneti sarnane. Noored inimesed ja autokraatia/diktatuur/natsism.

Keskkooliõpetaja Rainer Wenger peab kooliprojekti käigus klassile õpetama autokraatia aluseid. Selle asemel, et pidada tavalist tuima loengut antud temaatikal, otsustab anarhist-rokkarist õpetaja läheneda asjale teise nurga alt. Ta laseb end valida klassi juhiks ning loob klassi autokraatliku meeleolu, mis väljendub ühtsuses nii välimuses, märgikeeles kui ka mõtlemises. Kogu grupeeringu nimeks pannakse “Laine”. Siiski ei oska õpetaja aimatagi, et nädala lõpuks kasvab projekt üle tema pea.

Die Welle on justkui segu tavalisest noortedraamast a la Klass, mõnest Hitleri ülestõusu kujutavast filmist a la The Rise of Evil ja Saksamaa paari aasta tagusest hittfilmist Das Experiment. Filmist leidub nii noortevahelisi suhteid, tänapäeval noortefilmidele kohustuslik olev lõputulistamisstseen, fašismi tekkimise näide kui ka ebaõnnestunud eksperiment. Kogu see segu annab kokku vägagi vaatamisväärse ja mõnusa tempoga kulgeva kokteili. Kinosaali sisenedes oli mul selline uni, et oli karta kinotoolis magamajäämist. Filmi vaadates ja hiljem kinosaalist lahkudes oli uni kadunud nagu Andrus Värniku oda võpsikusse. Juba see peaks näitama, et tegu on hea filmiga.

2,5/5

diewelle