Archive for the Ühendkuningriigid Category

THE GHOST WRITER

Posted in 2010, 5/6 - äge, Ühendkuningriigid, Prantsusmaa, Saksamaa, thriller on April 6, 2010 by Kalju

Variautor imdb`s

Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa

2010

lavastaja Roman Polanski

osades Ewan McGregor, Pierce Brosnan, Olivia Williams jt.

Ajaks kah oma blogi üle pika aja pöördesse. Viimasel ajal pole  kinokülastusi just palju siginenud, aga midagi on ikka tilkunud. Näiteks sai mõni aeg tagasi vaadatud Roman Polanski viimast linateost Variautor. Eks näis, kas see film on mehel seni viimane või jääb üleüldse mehe viimaseks. Nimelt on hallipäine mees paksu supi sees, sest juhtus kolmkümmend aastat tagasi ühel läbul hullama endast kolmkümmend aastat noorema näitsikuga. Nüüd istub Poola-Prantsuse vanahärra Šveitsis koduarestis ning ootab, mis edasi juhtuma hakkab.

Film ise on täiesti mõnus vanakooli põnevik. Miskipärast on noortel lavastajatel ettekujutus, et filmi teeb pinevaks 10 relvastatud hiinlast, kes ajavad peategelast taga majas, kus kohe plahvatab pomm. Kõigele sellele vilistas 76-aastane härrasmees läbi esihammaste ja tegi põneva filmi, kus plahvatused ja lendavad kuulid suudab isegi väga ebaõnnestunud saekraatrimees ühe käe näppudel üle lugeda.

Briti endine peaminister Adam Lang (Brosnan) sai Maire Aunaste ja Reet Linna elulooraamatutest sellist innustust, et otsutas ka ise oma memuaarid kaante vahele panna. Peale eelneva kirjanik/variautori hukkumist pakutase Ewan McGregori tegelaskujule (kelle nime filmis ei mainita kordagi) oma eelkäija töö jätkamise võimalust. Peale mõningast kaalumist võtabki tasane kirjatsura töö vastu ja sõidab Ühendriikides resideeruvale Langile eraldatud rannamajja. Kuid peale paari päeva koos Adam Langi, tema veetleva naise (Williams), milf-sekretäri (Catrall) ja muude töötajatega avastab variautor, et tema eelkäija surmas ja Langi minevikus on midagi väga kahtlast ning töö on ohtlikum kui öises Lasmamäel Eesti lipuga ringi laveerimine. Ühesõnaga asub kirjanik asja uurima ning mässib ennast paksu supi sisse.

Näitlejate valikuga suutis Polanski väga täppi panna. Pierce Brosnan on Bondijärgselt üsna sügavas identideedikriisis olnud ja mänginud nii muusikalides kui ka kodutut hobusmeest lastefilmides. Kuid tugevate Tony Blairi mõjutustega Adam Langi  tegelaskuju passib Brosnanile väga hästi. Eriti nauditavad on kahe vastandliku tegelaskuju- poliitiku ja kirjaniku ehk Brosnani ja McGregrori dialoogid. Esimene neist on kunagine kõige poolt armastatud ja nüüd terve riigi poolt vihatud egomees ja teine lihtsalt rahulik ja flegmaatiline Ewan McGregor nagu ta kõikides viimaste filmides on. McGregoriga on üldse huvitav lugu. Peale seda, kui uimsilmse noormehena Trainspottingus filmimaailma ukse jalaga lahti lõi ja paar aastat hiljem täitis iga noor poisi unistuse elik mängis Tähesõdade filmis, on Ewan pea eranditult mänginud õrna ja nohiklikku pussymeest. Aga juhtub ka parimates peredes.

Üldiselt peab ütlema, et Polanski oskab. Kõik on pisidetailideni paigas, alustades kaameratööst, lõpetades oskusliku pinge kruvimisega. Film, kus müsteeriumi lahendamise võtmerollis on GPS ja lõpplahend Hitchcocklikult kaadri taha. Mõnus.

Advertisements

THE WOLFMAN

Posted in 2010, 4/6 - okei, Ühendkuningriigid, õudus, USA on March 4, 2010 by Kalju

Huntmees imdb’s

UK/USA

2010

lavastaja Joe Johnston

osades Benicio Del Toro, Emily Blunt, Anthony Hopkins, Hugo Weaving jpt.

Neljakümnendate õudusfilmi The Wolf Man uusversioon The Wolfman on ambitsioonidega film. Lõviosa Hollywoodist väljaimbuvatest õudusfilmidest on kuritegelase poolest väga must-valged: paha on paha, sest ta on paha. Mõni üksik film vaevub paar sõna poetama, miks paha on paha, kuid üldiselt tapja lihtsalt tapab. Huntmees on pööranud pilgud ajalukku, õudusteoste algusaega, kus lisaks õõvale on oluline ka pahategelase sisemine võitlus.

Kuid film jääb oma ambitsioonidele alla. Filmi tempo lonkab mõlemat jalga- kolmveerand linateost ootad igavledes, et midagi juhtuma hakkaks. Ja kui lõpuks juhtuma hakkab, siis tuleb äktsionit kiiresti uksest-aknast ning sama äkitselt on film ka läbi. Päris tüütu oli ka pidev täiskuu fookuses näitamine. Okei, esimene kord on päris mõjuv. Teine kord ka. Peale kümnendat täiskuu manamist ekraanile läks asi juba tüütuks kätte.

Lisaks veel libahuntide väljanägemine- piinlik, piinlik ja veelkord piinlik. Nii võltsi väljanägemisega CGI-hundid panid hirmutamise asemel pigem muhelema. Pigem oleks võinud Benicio Del Torole lihtsalt paar lisakarva näole ja kätele liimida ning tulemus olnuks kordades mõjuvam.

THE INVENTION OF LYING

Posted in 2/6 - halb, 2009, Ühendkuningriigid, komöödia on January 22, 2010 by Kalju

The invention of lying imdb`s.

Ühendkuningriigid.

2009.

lavastaja Ricky Gervais ja Matthew Robinson.

osades Ricky Gervais, Jennifer Garner jt.

Eile oli rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev. Tegelikult küll rahvusvahelist Gervaisi päeva polnud, aga mina veetsin eilse päeva antud härrasmehe seltsis. Tegelikult miks ma ei võiks 21. jaanuari Ricky Gervaisi päevaks nimetada- igasuguseid tobedaid päevi ju mõeldakse välja.  Hea meelega tooks mõne humoorika näite tobedast päevast, aga ühtegi ei tule meelde. Täiesti ebaõnnestunud killurebimise katse. Aga see selleks.

Niisiis: Rahvusvaheline Ricky Gervaisi päev.

Kõigepealt vaatasin soojenduseks mehe parimaid palasid Kuldse “valisime Avatari parimaks filmiks- oleme ametlikult sama nõmedad nagu Oscari jagajad” Gloobuse õhtujuhtimisest. Oli naljakas, eriti Mel Gibsonile ära panemine.

Siis vaatasin paar osa statiste. Pärlide-pärl oli Kate Winslet, kes paar aastat tagasi tehtud osas sõnas “Kurat, ma teen neid holokausti filme ainult seepärast, et tahaks Oscari kätte saada. Kindla peale minek.” Ja eelmisel aastal saigi Winslet kauaoodatud Oscari kätte holokaustist rääkivas filmis mängimise eest. Oli naljakas.

Siis vaatasin teist või kolmandat korda Gervaisi seisa-püsti-komöödiat Politics, mis pole küll nii särav kui Animals, aga siiski naljakas.

Lõppeks võtsin ette härrasmehe lavastajadebüüdi “The Invention of lying” ja ma ei suuda ära imestada, kui pask see oli. Mul ei tulnud kordagi isegi muiet suule. On maailm, kus inimesed räägivad ainult tõtt. Selles maailmas hakkab üks luusermees valetama ja astub seeläbi Jeesuse ja teiste piiblitegelaste jalajälgedes.  Erinevad kuulsused, alates Ed Nortonist lõpetades Phil Seymour Hoffmanniga, tegid mõttetuid kõrvalosasid, Jennifer või Jessica või misiganes Garner on siiani maailma kõige koledam naine ja Gervais tegi miljon korda tehtud näomiimikat. No ei olnud naljakas.

Ma pean seda uuesti ülekordama: inglise komöödianäitlejad + Hollywood =  pask. On see niimoodi tänapäeval (lisaks Gervaisile ka täiesti mannetuid osatäitmisi tegev Simon Pegg) ja oli sama seis ka varem. Võtame näiteks John Cleese`i, kes tegi järjest Monty Pythoneid. Siis läks Hollywoodi ja tegi Kala nimega Wanda. Põgene Ricky, enne kui hilja!

Põgene, Ricky Gervais –
see on ainus võimalus.
Põgene, Ricky Gervais–
tee Inglismaal oma komöödiaid,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid –
põgene, Ricky Gervais!

OCEANWORLD 3D

Posted in 2/6 - halb, 2009, 3d, Ühendkuningriigid, dokumentaal on January 21, 2010 by Kalju

Ookeanimaailm 3d

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Jean-Michel Mantello

merikilpkonna hääl Harriet Toompere

Lähed kinosaali terve härrasmehena ja väljud sealt vigasena. Esiteks muidugi Limonaadikino heli, mis on siiani mõnedes saalides kõrvuveristav. Käid korra kinos ära ja väljatulles ei kuule terve päeva enam korralikult. Samas minu ees istunud pensionärid arvatavasti ei kurtnud, sest üle mitme aasta nad lõpuks ka kuulsid filmi. Kodus olles võid oma Samsungteleka heli põhja lükata, aga ikka ei kuule, mida Alma Marele ütleb. Lisaks oli 3d ookeanimaailm silmadele sõna otseses mõttes valus- film oli lihtsalt nii meeletult sügav (see pole vist eriti kompetentne väljend?) ja vahepeal tuli mõõkvaal nii lähedale, et silmad tegid silmakoobastes uperkuute ja kukerpalle. Oleks saal veel suviselt külm ja häält kähedaks tegev olnud, siis võinuks saalist välja tulla pimedad, kurdid ja tummad kinokülastajad. Kuid nii hulluks asi seekord ei läinud.

Ookeanidokumentaal emaskilpkonnast, kes läheb munema on ilus ja maaliline, kuid samas tapvalt igav. Nürilt poolteist tundi erinevaid mereloomi suudab vaadata ainult Fred Jüssi. Kilpkonna suust välja tulev tekst oleks võinud vähe erksam olla ja paar ühikut huumorit poleks niisamuti paha teinud. Samas äkki ongi selle filmi sihtgrupp vanurid, kes tahavad rahulikku kulgemist, kuid samas siiski uudse 3d tehnoloogia üle vaadata?

FANTASTIC MR. FOX

Posted in 2009, 5/6 - äge, Ühendkuningriigid, nukufilm, USA on January 20, 2010 by Kalju

Fantastiline Härra Reinuvader imdb’s

USA/UK

2009

lavastaja Wes Anderson

tegelaste hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray, Willem Dafoe, Owen Wilson, Michael Gambon jpt.

Mis toimus?

Vahelduseks viskas Wes Anderson näitlejad nurka, hakkas nukkudega mängima ja nõksutas valmis Roald Dahli lasteraamatul põhineva nukufilmi Fantastiline Härra Fox. Kes raamatut ei tea, siis lühidalt on lugu selline: rebane varastab kolmelt kurjalt talunikult söödavat-joodavat ehk liha ja siidrit. Talunikud saavad kurjaks ja proovivad rebasele kätte maksta, kuid lõppeks saavad kätte vaid sabatuusti.

Mis ei meeldinud:

Lõpp venis ja venis ja venis ja lõpuks ei saanudki midagi põnevat.

Mis meeldis?

The Life Aquatic With Steve ZissouThe Royal Tenenbaums ja The Darjeeling Limitedi (viimane neist on minu meelest vaat et üks eelmise kümnendi lahedamaid filme) lavastaja viskab lauale needsamad trumbid, mis tema varasemates filmides on olnud: lennukas tegevustik, humoorikad dialoog, tugev näitlejaskond, eriskummalised tegelaskujud ja sellele kõigele lisaks maru ägeda väljanägemisega nukud. No tõesti, sihvakad rebased jooksmas mööda pastelseid taluõuesid, metsaloomad kaevumas maa-all ja nii edasi ja nii edasi. Tõsiselt fanki näeb kogu kompott välja. Lisaks on filmis nii palju väikeseid ja lahedaid detaile, mida ei hakka siin üksipulgi välja tooma. Või noh, näiteks see kuidas paduinimlikult käituvad loomad söövad nagu loomad. Ah, huuj saite aru, mida ma öelda tahtsin, kui te filmi pole näinud, eksole.

vile-vile-klik-klik ja äge film.

SHERLOCK HOLMES

Posted in 2009, 4/6 - okei, Ühendkuningriigid, põnevik on January 14, 2010 by Kalju

Sherlock Holmes imdb’s

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Guy Ritchie

osades Robert Downey Jr, Jude Law, Rachel McAdams, Mark Strong jpt.

Mis kuradi Sherlock Holmes see nüüd oli? Räpakates baarides raha peale rusikavõitlusi pidav alkohoolik, kelle kaaslaseks on pea sama kõva võitleja doktor Watson. Sherlock Holmes`st oli asi väga kaugel- pigem oli tegu Surmarelva filmiseeria tuulevarjus tehtud märulikomöödiaga. Räpakas pasahunnikus elav möllumees ja tema paarimees, kes iga 10 minuti tagant kordab “I`m too old for this shit.” On ju tuttav? Poleks Mel Gibson hulluks läinud ja Glover vanaks jäänud, võinud need kaks härrameest vabalt ise mängida Holmesi ja Watsonit ja filmi nimi oleks olnud “Surmarelv 5: ajarännak paarisaja aasta tagusesse Londonisse”.

Filmi “Sherlock Holmes” näol on tegu väga korraliku meelelahutajaga, sellest ei saa üle ega ümber. On plahvatusi, on nalja, on taga-ajamisstseene, võitlusstseene ja kõiki muid stseene, mis säherduses plaksumaisifilmis peavas olema peavad. Kuid vajaka jääb kahest asjast: heast stsenaariumist ja Guy Ritchie nüüdseks juba kaotsi läinud geniaalsusest. Kui keegi paneb filmile nime maailmakuulsa detektiivisarja järgi, siis võiks filmis olla ka põnev juhtum, mida uuritakse. Kuid kahjuks jäi kogu lugu oma põnevuse poolest Doyle`i raamatutes toimunust valgusaastate kaugusele. Oli küll mõistatuslikke kadumisi ja muud hääle detektiivifilmi omast, kuid kõik see oli lihtsalt igav ja mõttetu. Ka Guy Ritchiet väga palju filmis polnud- paar korda kiirendust, paar korda aeglustust ja kõik. Miskipärast ootaks sellelt härrasmehelt rohkem mängimist ja lõbutsemist. Filmi alguses olnud stseen, kus Holmes mõtles läbi, kuidas ta nurga tagant tulevale mehel tappa annab ja siis tolle lals-laks-laks-laks-laks kahjutuks tegemine oli cool, kuid jäi üheks harvaks sähvatuseks. Mida lõpu poole film liikus seda jaburamaks ja tobedamaks film läks, millest on maru kahju.

Filmi päästavad tegelikult näitlejad. Kui preili McAdams oli ülimalt nüri ja filmi abslouutselt mitte-sobiv, siis kõik teised tegelased olid lahedad. Downey juuniori ja Law vaheline keemia toimis suurepäraselt ja kahe vastandliku mehe tülitesemist oli nauditav vaadata.

Järgmisena võiks näiteks Michael Bay ette võtta Poirot loo, kus nimitegelast mängiks Jason Statham. Poirot istub rahulikult oma korteris, kui ühtäkki ründab teda 7 kurja terroristi. Oma kavalust ära kasutades murrab ta kõigi 7 murjami põlveluud just enne seda kui Hastings (Colin Farrell) kohale jõuab. Plahvatused, möll ja inspektor Jappi mängiv Megan Fox. Noh, Bay, teed ära?

THE IMAGINARIUM OF DOCTOR PARNASSUS

Posted in 2009, 5/6 - äge, Ühendkuningriigid, fantaasia, põnevik on January 1, 2010 by Kalju

Doktor Parnassuse imaginaarium imdb’s

Ühendkuningriigid/ Kanada/ Prantsusmaa

2009

lavastaja Terry Gilliam

osades Christopher Plummer, Lily Cole, Heath Ledger jt.

Mööda tänapäeva Londonit sõidab ringi eriskummaline hobuvanker, mis on elu- ja tööpaigaks kirevale seltskonnale. Vankris, mis paari kiire liigutusega muutub Doktor Parnassuse Imaginaariumi nimeliseks tsirkuselavaks, elavad ja töötavad Doktor Parnassus (Plummer), tema viimaseid päevi oma 15. eluaastat nautiv tütar Valentina (Cole), kääbus Percy ja noormees Anton. Ringi sõitev seltskond pakub soovijatele võimalust astuda peeglitagusesse imemaailma, kus nad kohtuvad enese unistustega. Pea liitub seltskonnaga ka salapärane noormees Tony (Ledger). Kuid kummalise seltskonna niigi keeruline elu on minemas veelgi keerulisemaks. Nimelt tegi doktor Parnassus tuhatkond aastat tagasi tehingu kurjuse kehastus Mr.Nickiga (Tom Waits), mille tulemusel sai doktor elada igavest elu. Kuid diiliga kaasnes klausel, et Parnassus peab loovutama oma tütre, kui sellel täitub 16 eluaastat.

Tegu on üpris eriskummalise filmiga nagu Terry Gilliamile ikka kombeks. Gilliam on Tim Burtoni kõrval üks omanäolisemaid laiatarbe filmilavastajaid- kas Gilliam on vaese mehe Burton või Burton on vaese mehe Gilliam jäägu igaühe enda otsustada. Kuid kindel on see, et nende kahe mehe fantaasialendudel pole piire. Ka Doktor Parnassuse Imaginaariumi puhul on Fear and Loathing in Las Vegase ja Brothers Grimm`i looja fantaasial lennata lasknud. Kiiksuga tänavapilt, kiiksuga tegelased ja eriskummaline peegli-tagune-maailm. Miskipärast näeb suurem osa filmist, eriti peegli-tagune-maailm, äärmiselt juustune välja. Huvitav, kas stuudiod ei julenud kahtlasele projektile piisavalt füüri lasta või oli säärane võltslikkus Gilliami enda nägemus. Igatahes on üheksakümnendate tasemel arvutigraafika silmale kriipiv ja ehk ainus asi, mida filmile ette heita. Kõige muu meeldimine on juba maitseküsimus ehk kui väga filmivaatajale kokkulagunemise äärel olev ja imelike sisupööretega loo ülesehitus imponeerib. Mulle on Terry Gilliami friiklikus igatahes alati meeldinud.

Antud filmi puhul peaks vistitsi ära mainima ka Heath Ledgeri, kellele see jäi viimaseks rollisoorituseks. Äge näitleja oli, pole midagi öelda. Jude Law ja Colin Farrelli äärmiselt mannetud asendus-osatäitmised näitasid ilmekalt, kui väärt veidriku filmimaailm kaotas.

Heath Ledger Deppi, Law ja Farrelli moodi.