HORRIBLE BOSSES

Vastikud Ülemused

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Seth Gordon

osades Jason Bateman, Charlie Day, Jason Sudeikis jt

Kolm sõpra- Nick (Bateman), Kurt (Sudeikis) ja Dale (Day)- on kõik hädas on ülemustega.

Nick on 8 aastat lakkunud juhtkonna, kelleks on ainuisikuliselt härra Harken (Spacey), perset, et saada kauaoodatud kõrgem positsioon ja oma kontor. Lõppeks paistab, et sihiks olnud päev on kätte jõudmas, sest Harken saadab mehele väga ühemõttelisi signaale. Ja tulebki oodatud päev, kui kuulutatakse välja osakonna juhataja positsiooni saav nimi. Ja firmadirektor Harken teatab suurel miitingul, et positsiooni saab…ta ise ja solidaarsusest võtab ta ainult 85% uuele kohale mõeldud inimese palgast enda palgale lisaks.

Kurt töötab keemiafirmas müügiinimesena ja on oma töö, töökeskkonna ja ülemusega superrahul. Seda hetkeni, kui vana ülemus sureb ja firma võtab üle mehe narkomaanist poeg Bobby (pea äratundmatu väljanägemisega Farrell). Bobbyl on lihtne plaan- firmast tuleb võimalikult palju raha välja pumbata, et ta saaks võimalikult palju naisi, narksi ja sulli.

Dale on äsjakihlunud hambaarstiabiline, kes töötab seksika naisarsti Julia (Aniston) alluvuses. Dale on oma tööga muidu rahul, aga ainsaks probleemiks on asjaolu, et keskealine naisülemus on nümfomaan, kes mehele valimatult ja segamatult ligi ajab.

Nii saavadki kolm meest õlleklaasi taga kokku, et kurta oma rasket töösaatust.
Nick:”Mu ülemus on tropp, ma ei saa iial ametikõrgendust, aga ma ei saa lahkuda, sest ülemus lubas oma kontakte kasutada ja teha kõik, et ma samale erialale tööle ei saaks.”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Kurt:”Mu ülemus on narkomaanist tropp, aga praegu on masu ja ma ei leia endale uut töökohta”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Dale:”Mu seksikas naisülemus lubas mind vallandada, kui ma temaga vahekorda ei astu”
Kõik ütlevad “WTF mees, tee ära, milles probleem”

Ja peagi jõutakse järeldusele, et nende elu oleks ilusam, kui nende ülemusi poleks ja planeerivad läbi viia perfect crime`i. Selleks hakatakse otsima professionaalset abi palgamõrvari näol, kuid peagi on mehed end mässinud nii sügavale sita sisse, et reaalset väljapääsu ei näi olevat.

Okei, seda oli arvata, et Pohmaka publikumenu taustal hakkab tulema “3 sõpra teevad midagi” filme. Noh, Kolm sõpra peavad poissmeesteõhtut, kolm sõpra üritavad oma ülemusi tappa ja nii edasi. Pange tähele. Kohe peaks ära mainima ka selle, et viimastel aastatel on Hollywoodis päris kurb naljakate komöödiate ikaldus. Kui nüüd mõtlema hakata, et mis Hollywoodi komöödia oli rohkelt naerutav, siis meenub esimese pauguga Pohmaka esimene ja … eem … kõik. Vastikud Ülemused võib ilma kahtluseta Pohmaka kõrvale/alla/peale tõsta, sest haigeid ja naerutavaid kohti oli rohkem kui küllaga.

Eks kõige aluseks on suurepäraselt kokkusaadud näitlejaskond. Bateman mängib sisuliselt sama kaalutlevat ja mõistlikku hääle rolli, kellel lõpuks läheb kõik känni, nagu Arrested Developmendis ja teeb seda antud sarjast tuntud headuses. Sudeikis on alati olnud selline mõttetu näitleja, aga naistemehest kontoriroti roll tuleb tal hästi välja. Ja Charlie Day. Kurat, miks mulle varem pole mainitud sellist nime nagu Charlie Day? Sari It`s Always Sunny in California läks koheselt vaatamist ootavate sarjade kausta, et näha, kas see film oli talle ühekord õnnestumine. Ja kõik kõrvaltegelased. Spacey oma paremate päevade headuses- karm ja hirmuäratav. Aniston võis antud rolliga ehk isegi oma labastesse naiskomöödiatesse langenud karjääri päästa. Kamoon, millal ta viimati lasi voolikust vett mehe pükstele ja ütles
“I’m sorry, I’m a squirter”
Ja Ferrell on kuradima alahinnatud komöödianäitleja (In Brugesi närviline palgamõrvar, selle filmi närviline ülemus- kamoon Hollywood, andke talle veel selliseid rolle).
Bobby Pellitt: You can fire Professor Xavier (viitab aknast ratastooliga mööduvale mehele)
Kurt: You mean Hank.
Bobby Pellitt: Creeps me out, rolling around all day in his special little secret chair

Ja stsenaarium oli ka kenade twistidega, mida ei hakka spoilderamise kartuses välja tooma. Ühesõnaga, tasub vaatamist, sest tegu võib vabalt olla naljakaim filmiga, mis  sellel aastal limonaadi või väljamõeldud planeedi nimelistesse kinodesse jõuab.

YOUR HIGHNESS

Teie Kõrgeausus

2011

Ameerika Ühendriigid

lavastaja David Gordon Green

osades Danny McBride, Natalie Portman, James Franco jt

Ananassiekspressi taga seisnud David Gordon Green võttis eelmisest filmist kaasa Danny McBride`i ja James Franco, võttis kampa silmailuks Natalie Portmani ja Zooey Deschaneli ja kolis oma veiderdamistega mütoloogilisse mis-iganes-aega. Lugu ise on klaasikaline. Thadeous (McBride) on kuninga luuserist poeg, kes elab igapäevaselt voleskledes ja narkootikume tarvitades oma vanema venna Fabiousi (Franco) varjus. Järjekordselt vallutusretkelt naastes on Fabious leidnud endale näitsiku, kellega tahab kiiresti naituda. Kuid pulmad rikub ära kuri nõid, kes röövib mõrsja, et kahe täiskuuööl sellelt süütus võtta. Nii lähevadki Fabious ja vastumeelselt ka Thadeous oma saatjaskonnaga ohtlikule retkele, kus kohtutakse erinevate vähem või rohkem mütoloogiste elajatega, et pruut tagasi tagasi varastada. Lõpuks saavad kõik pahategelased surma ja peategelased ägedad naised.

Kohe peab ära mainima, et film on äraütlemata tobe ja kohati tundub, et McBride ja Best oleks justkui kaks varateismelist noort, kes filmi loomisel panustasid sellises vanuses kõige olulisemale: paljad tissid, rüütlid, koletised, osav naissõdalane Portmani näol ja rohked peenisenaljad. Mees ilma peeniseta, trofeeks võetud peenis ja naljad stiilis:

vangistatud naine: “Sa tahad mult süütust võtta, aga kas su peenis üldse toimib?”
kuri meesnõid: “Kui su vagiina on nagu mu käsi, siis ei tohiks probleeme olla.”

(Kui sul tekkis suule muie, siis see film on sulle)

Oleks ma praegu 14-aastane, siis ma ruigaks rõõmust. Praegusel hetkel laveeris terve film “äge-liiga tobe” skaala keskpaigus ja pahatihti kaldus just sinna viimase poole. Lisaks visuaalsele lapsikusele ratsustati ka kõnes rohkete cocksuckide, fuckide, motherfuckeritega. Kuigi peab möönma, et piduliku “nõid võtab neitsilt süütuse” peo kutsumine fuckeringiks oli päris hea. Ühesõnaga kui sa leiad, et sinus on veel 14-aastast poissi (ja siinkohal ma ei mõtle 14-aastaseid tüdrukuid, kelles on sõna otseses mõttes 14-aastaseid poisid sees, vaid täiskavanuid, kes lähevad ekstaasi lapsikuste peale), siis võib silma peale panna. Muul juhul soovitaks pigem hoiduda. Minus on sellist varateismelist küll ja sestap olenemata aegalsest käimasaamisest ja tüütust lõpust väga halba mekki suhu ei jäänud.

THE HANGOVER PART II

Pohmakas 2 imdbb`s

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Todd Phillips

osades Bradley Cooper, Zach Galifianakis, Ed Helms jt

Et blogi varjusurmast kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma poleks iialgi uskunud, et lapse saamine paneb kinoskäimisele totaalse põntsu. Ja totaalse põntsu all ma mõtlen totaalset põntsu. Viimased kinoskäigud jäid PÖFFi aega ja peale seda tuli sisse pooleaastane auk. Auk on seda uskumatum, et parematel aastatel kogunes külastusi märgatavalt üle poolesaja. Asi polnud huvipuuduses, kindlasti mitte. Pigem jäi passiivsus ajaressursipuudumise taha- kinoskäimine tundunuks kuidagi naispoole nöökimisena (kuigi tema käib iganädalaselt va beebikinodes). Ulmeline värk ühesõnaga ja pole lihtne see noore isa elu.

Ühesõnaga (Mr. Chow häälega): Bitches i`m back.

Remark: Vahepeal on isegi WordPress enda platvormi uuendanud. Ulme, ma räägin.

Muidugi polnud 24. juuni kõige pädevam päev harrastuse pöördesseajamiseks. Esiteks oli Artis kinni. Teiseks olid kinod täis kolmdeefilme, mida ma põhimõtteliselt ei taha näha. Kolmandaks oli filmvalik väga ahtake, sest pidi valima kitsas ajavöötmes olevate filmide vahel, millal ämm nõustus last vaatama. Ühesõnaga kitsa valiku hulgast langes liisk üle-eelmisel aastal mind pisarateni naerutanud Pohmaka järjele.

Valik oma uudsuselt täkesse ei läinud, sest Pohmakas kõndis häbitult varem sissetallatud rada. Tsiteerides Peter Bradshaw`d: Pohmakas on iseenda remake. Ja ega täpsemalt öelda ei saakski. Filmi tegevusliinis polnud mitte ühtegi uut ideed: Pulm, poissmeesteõhtu, uimastamine, mäluauk, kadunud sõber, ärajääda ähvardav pulm, puzzlekokkupanemine, probleemid kurjategijatega, stripiklubid ja nii edasi ja nii edasi.  Okei, Los Angeles asemel oli tegevuskohaks Tai ja sisuliselt kõik. Vahepeal tekkis küll tunne, et kui türastunud idiootideks Phillips ja muu vastutajaskond vaatajaskond peab. Eriti lõpustseeni ajal, kui üks kamraadidest leidis fotokast pildid ja tehti üks-ühele “Vaatame pildid üle, et pilt kokku panna ja siis kustutame need” stseen/lõputiitrid lahendus. Totaalne nomidaperset hetk.

Aga

Ei saa üle ega ümber sellest, et film on naljakas. Järgedele omaselt oli tegevustikule veidi vinti peale keeratud ja mitmel kohal see toimis (loe: naerutas) päris korralikult- näiteks joogisena aanusessesaamine või mölin munkadega või mässu tekitamine. Ja neid kohti oli veel. Ainult Zach Galifimidaiganesest oli tehtud totaalne ärahellitatud tossike, mistõttu Alani tegelaskuju esimese filmiga võrreldes väga nõrgaks. Millest on kahju, sest tegu on siiski suurima huumoripotensiaaliga näitlejaga seltskonnas. Kuid kokkuvõttes- kui äärmiselt labane sama tegevusliin üle elada, siis kõlbab vaadata küll.

 

 

MACHETE

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

THE OTHER GUYS

Varuvõmmid imdb’s

USA

2010

lavastaja Adam McKay

osades Will Ferrell, Mark Wahlberg, Steve Coogan jpt.

Aasta 2010 on komöödiafilmide osas olnud lausa õudne. Linateosed mida natuke ootasin olid pettumused, rääkimata linateostest, mida ma ei oodanud. Ei ühtegi säravat pärli, ei ühtegi filmi, mida tahaks uuesti vaadata. Mis tänavusest aastast meenub: Mullivanniga minevikku- pettumus; Grown Ups- pidasin vastu umbes pool filmi, enne kui saalis väljusin; Erinevad tobedad romantilised komöödiad ja eeldada võib, et midagi on veel olnud, mis hetkel lihtsalt ei meenu. Võib öelda, et Jaerock Lee poolt juhatatud Lõuna-Korea Rändtsirkuse sõul Saku Suurhallis sain ma rohkem naerda kui kõigi tänavuste komöödiate ajal kokku. (Siinkohal kutsukski soovitama häid komöödiad tänavuse aastanumbriga)

vahemärkus: Mõtlesin, et vaatan kinode kodulehtedelt üle, mis filme ma tänavu vaadanud olen ja ma ei leidnud ühtegi viidet või kohta, kus oleksid kõik tänavused filmid ülesloetletud. Mismõttes nagu?

Nagu ikka elus, lööb välk selgest taevast. Välja arvatud muidugi juhud, kui me elu all mõtleme loodust- siis lööb välk pilvisest taevast. Igatahes. Varuvõmmid on olnud tänavusel komöödia-aastal meeldiv erand. Nimelt on tegu ühe vähese naljafilmiga, mis mind naerutada suutis. Korduvalt ja läbi filmi. Pinnas selleks just väga soodne polnud. Adam McKay eelmine film “Kasuvennad” oli piinlikult halb film ja peaosalised Wahlberg-Ferrel pole minu favoriitide hulka kunagi kuulunud. Pigem vastupidi.

Wahlberg ja Ferrell on vastastikku üle laua töötavad kaks New Yorki kontoripolitseinikku. Ferrelli tegelaskuju on paberimäärimist südamest armastav mees, kes veedab päevi nina arvutis ja hoidub kõigiti väljaspoole kontorit minemast. Wahlbergi tegelaskuju on klassikaline kõvamees, kes peale ülemaailmse spordistaari vigastamist on taandunud kontoritööle- samas on mehel kindel siht enda positsioon linna tippvõmmide seas taastada. Kuid kahjuks on tema plaanidel ees NYPD staarpolitseinikud Sam L. Jackson ja Rock. Kuid peale kahe staarvõmmi “ametist taandumist” satuvad Ferrell ja Wahlberg jälile ülemaailmsele finantspettusele.

Varuvõmmid ei proovi üle oma varju hüpata- film on täpselt nii tobe nagu võinuks karta. Aga pagan, Wahlbergi ja Ferrelli omavaheline keemia toimib suurepäraselt, dialoog on mahlane, film on täis tobedaid stseene (hääletu kaklus politseinike matusetel) ja liigub tempokalt. Lisaks toimivad politseinikeduo-ajab-koos-pätte-taga põnevuskomöödiad minu puhul alati. Vabalt võib olla, et praeguse seisuga naljakaim tänavu kinolevisse jõudnud film.

DESPICABLE ME

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.

RED

Red – Eriti ohtlikud eruagendid imdb`s

2010 lavastaja Robert Scwentke

osades Brüce Willis, Morgan Freeman, John Malkovich jne peerud Rahulikult laupäeva varapärastlõunal veini trimbates ja blog.tr.ee keskkonnas ringi traavides jääb silma, et kahetsusväärselt väheseks on jäänud härrasmehi, kes viitsivad igapäevaselt kirjutada tobedatest ja vähemtobedatest kinos jooksvatest filmidest. Nii tekkiski tunne, et peaks blogi pöördesse ajama ja tühimiku taaskord täitma. Iseasi muidugi palju ma töö kõrvalt kinos jõuab käia- nii rahalises kui ajalises perspektiivis. Aga kuus paar külastust ikka sigineb. Liiatagi satub ikka ja jälle kokku inimestega, kes ka reaalselt mu kirjutisi olevast lugenud. Mis on ju iseenesest nunnu ja julgustav. Aga nüüd filmi juurde…

Red on ilmekas näide sellest, kui tähtis on kassahittide puhul ajastus. Aastaid oli olukord, kus Hollywoodist tulid üdini tõsised põnevikud/märulid: kurjad suurkorporatsioonid, peategelase persekäinud elu, vägivald. Lõbususfaktor viidi miinimumini ja verisusfaktor krutiti maksimumi peale. Nii tekkiski härrastel ühel õhtul mõte, et teeks filmi, kus vanakooli näitlejad lõbusas filmis kütaksid pahade persed kuumaks. Kuid kahjuks on selline film juba tänavu linastunud. Tsiteerides Eesti raamatuklassikat- “Kui Scwentke oma vanurid-kickivad-ässi filmiga kinodesse jõudis oli Stallone jube oma vanurid-kickivad-äss filmiga koore riisunud.” Võrdlus on veidi meelevaldne, sest filmide loogika on erinev. Aga siiski. Tulnuks antud film aasta-paar varem välja, siis oleks kindlasti õhus särinat ja krabinat märgatavalt enam.

Ühestküljest muidugi vanurid möllavad loogika toimis. Leedi Mirren oli verejanulise killerina võluv, Morgan Freeman surmale võlgu oleva pensionärina Morgan Freeman nagu Morgan Freeman ikka ja John Malkovich CIAs töötades aastakümneid LSD mõju testinud paranoilise eruagendina lihtsalt superäge. Probleem tekib Bruce Willisega- nimelt näeb Bruce ikka välja nagu neljakümnendates märulistaar. Erektsioonihäiretest ja valutavatest liigestest pole haisugi. Kuid kuna Bruce on filmi peamine täht, kelle ümber kogu loo jutustamine on koondunud, siis see teeb filmist koheselt suvalise (Bruce Willise) põnevusfilmi. Veidi huumorit, veidi naistesebimist, veidi koonupeksu, veidi tulistamist- tüüpiline Willise shit, eksole. Plusspunktid tulevad filmile paari naerupahvaku ja efektsete inimeste õhkulaksmiste eest, kuid ülemulje jäi veidi munatuks ja hambutuks.

THE EXPENDABLES

Palgasõdurid imdb`s

USA

2010

lavastaja Stallone

osades kõik kõvad märulitüübid

Lõppude lõpuks on see film kohal ja ootamine tasus end ära, sest tegu on meistriteosega. See film on kõigile, kelle südames on väike koht märulitele. See film on kõigile neile, kes teisipäeval (“)juhuslikult(“) kanal kahest Delta Force`le sattudes jäävad filmi vaatama. See film on kõigiline neile, kelle arvates Stallone on  ägedam kui Tom Cruise ja Tom Hanks kokku.

Ühesõnaga ood kaheksakümnendate märulitele, kus putitati hevimetalli saatel tsikleid, kus naised olid suurte tissidega prostituudid, kus enne tapeti ja siis küsiti küsimusil, kus sigar suus sõideti suurte masinatega ringi. Expandables paneb number 48 suuruse tanksaapaga näkku kõigile viimase aastakümne jampsmärulitele, kus on armuliin, mingigi süžee, probleeme lahendatakse arvutitega ja kus märulivennad on eraelus vaikses eramajas elavad töllid. Milleks? Kaks tundi puhast testosterooni tapmiste, äärmiselt ebaõnnestunud naljade, muusika ja tsiklite näol. (Näiteks on filmis kolm naistegelast- üks suurte tissidega vanurbimbo, kes oli ekraanil 7 sekundit; noor naine, kes sai “pahalt” mehelt tappa, mispeale “hea” mees tüübi lihtsalt ära tagus ja latiinotar.) Selles filmis on olemas kõik,  mis praegu välja tulevatel kaheksakümendate filmide remake`del on puudu. Pagan võtaks, A-Rühm oleks pidanud olema täpselt selline: rühm palgasõdureid sõidab räpasest garaazist tundamatule Ladina-Ameerika saarele, kus on vaja kukutada kohalik hullunud general ja päästa saare rahvastik eesotsas kohaliku naiskaunitariga. Tuleb tuttav ette? Muidugi tuleb, sest selliseid filme on tehtud sadu, kui mitte tuhandeid. Kuid selles tobeduses ja lihtsuses peitubki märulite võlu. SELLINE pidanuks paganama A-Rühm ja kõik teised olnud/tulevad kaheksakümnendate remake filmid olema, mitte mingid ülemaailmsete korporatsioonide huinjaad.

Aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et aastakümneid on inimeste meelel olnud küsimus, et kes on kõige kõvem märulivend. Filmiga Palgasõdurid sai see küsimus lõpuks lahenduse. Kõvade meeste edetabel anno 2010:

Kõvematest kõvemad

Bruce Willis- oli filmis umbes 4 minutit ja suutis selle ajaga “Kui sa mängid mulle türa, siis ma tapan su ära” jutuga Stallone värisema panna.

Sylvester Stallone- ei vaja vist kommentaare. Ainuke vanakooli mees, kes ajab siiani oma sirgjoonelist rida ja teeb seda hästi.

Jason Statham- Uue põlvkonna Willis. Statistikat küll ei teinud, aga tundus, et tema saatsin antud filmis enim pahalasi karaoket laulma.

Dolph Lundgren- Oli kõigepealt kõige rajum hea mees, siis kõige rajum paha mees, kes sai lõpuks kuuli südamesse, kuid jäi ellu ja hakkas uuesti heaks meheks. Sellist asja ei saa ületada. Lisaks muidugi see, et kõik teised nö suured mehed peavad sõna otses mõtte Skandinaavia hiiule üles vaatama.

Steve Austin- Ainuke märulistaar, kes näeb ka reaalselt välja selline, et ta suudaks ühe rusikahoobiga mu surnuks lüüa. Lisaks oli ta ainuke paha, kellest Stallone (ega ka keegi teine) puhta võitlusega jagu ei saanud.

Jet Li- selle ajaga, millal sina silma pilgutad, on tema juba 14 kurja inimhinge teise ilma saatnud.

“kõrvalosasse kõlban kah”

Randy Couture ja Terry Crews- väikse püssiga valge mees ja suure püssiga neeger, noh, nagu need asjad ikka siin ilmas on.

“oskan veidi näidelda (loe: silmanurgast pisara välja pidistada) ja sestap keegi mind päris märulimeheks ei pea

Mickey Rourke-  tähendab, Mickey nuttis antud filmis. Nuttis ja ei tapnud ühtegi meest. Paljud mehed sellist sitta andeks ei saa, aga Rourke on eriline.

“Parim enne möödas”

Arnold Swarze..eem…Schwarze..eem… Terminaator, noh- tsiteerides filmi. Willis Stallonelt viidates Arnoldile:”Mis sellel tüübil viga on, et ta seda tööotsa ei taha.” Stallone:”Ma ei tea, tahab vist presidendiks saada.” Arnold vaatab tagasi, naeratab ja kõnnib kirikuuksest välja. Jah, selles filmis on tõepoolest nii magedad naljad.

Jean-Claude Van Damme- pussy, kes pelgas filmi tulla. Andestamatu argus, mida ei saa millegagi vabandada.

Steven “oh, ma olen päris elus politseinik ja aitan ilma tapmiseta kurikaelu kinni pidada” Seagal- hipi, raisk.

“hambahaldjad”

Jackie Chan, Rock jne tobedatesse filmidesse lõksu jäänud taplusmehed- nii mõttetud tüübid, et neid isegi ei kaalutud filmi mängima. Korra oled hambahaldjas, jääd igaveseks hambahaldjaks.

PRINCE OF PERSIA: THE SANDS OF TIME

Pärisa Prints: Ajaliiv imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Mike Newell

osades Jake Gyllenhaal, Gemma Arterton, Ben Kingsley, Alfred Molina jpt.

Nagu öeldud, pingutan ma järgmistes postides oma ajuollust, et suve alguses nähtud filmidest paar rida kirjutada. Kuid 2 minutit pingsat mõttetetööd Pärsia Printsi filmist ei toonud esile mitte ühtegi mälestust. Jake Gyllenhaal jooksis küll ringi, aga kus, kellega, miks, kes võitis, kes oli paha, kes hea ja mis üleüldse toimus- täiesti hall ala. Masendav. Muidugi on võimalik, et mängus on alkoholifaktor, aga ma kahtlen selles. Samas maailma kõige igavam ja flegmaatilsem telekamäng ei väärigi paremat linateost (No t*ra, kui mängus prints hüppas üle augu, siis nägi asi välja umbes nii- prints hüppab aegluubis, kukub aegluubis vastu äärt, vinnab end aegluubis üle. Ja nii iga paganama augu juures). Ühesõnaga raisatud 2 tundi elus.

INCEPTION

Algus imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Christopher Nolan

osades Capri saare Leonardo, Ellen Page, Joseph Gordon-Levitt, TomHardy jne.

Hola kallid blogilugejad. Kuna suvi hakkab ühele poole saama, siis oleks viimane aeg blogilt tolm pühkida ja see läikima lüüa. Suvel vaikselt tunti muret, miks ma ei kirjuta, aga olgem ausad- kes see suvel ikka viitsib kinos käia. Oleks vähemalt nii palju rahhi olnud, et ostukeskuse katusel linateoseid vaadata, aga kus sa sellega. Paar filmi on viimase kaks pluss kuuga tilkunud ja eks ma nende kohta jõudu- ja mälumööda proovin paar rida kirja panna. Üldiselt muidugi see “räägin ainult kinos nähtud filmidest” nagunii ei toida piisavalt, et hea rütmiga kirjutada ja lehelanguse ajal peaks veidi areaali laiendama. Aga see on juba tulevikuteema.

Ning mis filmiga oleks paslikum alustada kui  filmimaailma alustalasid painutanud, visuaalset massorgasmi tekitanud ja üleüldse läbi aegade parimast filmist Algus. Päris sümboolne nimi, eksole. Alustama peaks tegelikult sellest, et eelpool mainitud kiitused on muidugi ülepaisutatud nagu viimasel ajal ikka Hollywoodi suurteoste puhul kombeks on. Kõigepealt Dark Knight, siis Avatar ja nüüd Inception- kõigi puhul sama stoori. Tähelepanuväärne on loomulikult see, et antud triost kaks on härra Nolani sünnitised. Mina Nolani fenomenist aru ei saa, aga kuna härrasmehe looming märjutab nii paljusid pükse, siis peab tegu ühe andeka lavastajaga olema. Ja küllap ta ongi.

Kui on veel inimesi, kes pole Algust näinud, siis lühidalt võttes on tegu animatsioon Paprika, Matrixi, Fountaini, matrjoškade (siinkohal rahustan oma pervertlugejaid- ma ei mõtle sellega Ida-Euroopa hooradest rääkivat sarja, vaid matrjoškalikult ülesehitatud unenäomaailma) ja suvalise põneviku sümbioosiga. Filmi keskmes on väike pätibande, kes uimastab tellimuse peale inimesi ja tungib nende unenägudesse, et teadvuse tagatubadest kätte saada vajalik informatsioon. Ühel päeval avaneb Cobbil (DiCaprio) võimalus teha oma (viimane) töö, mis tagaks talle juurdepääsu oma laste juurde. Kuid nagu ikka on antud töö täis karisid ja ohte ja on keerulisem kui kunagi varem. Mängu tuleb ka veidi traagilist armustoorit, nagu ikka, ja lühidalt selline film ongi.

Ja mõned inimesed ütlevad, et Algus oli keeruline, lausa intelligentne film, kus pidi pingsalt kaasa mõtlema. Kammoon. Isegi mu naispool, kellele ma tavaliselt pean Shrekide ja Toy Storyde tegevusliine lahti seletama, mõikas antud filmi lennult. Võib-olla oli asi selles, et järjepidevalt nämmutati “me oleme nüüd selle inimese unenäos ja lähme teise inimese unenäkku ja meil on nii palju aega” teema üksipulgi lahti. Küllap oli Nolanil hirm nahas, et mõni 13-aastane kinokülastaja ei saa äkki filmist aru ja parem oleks ka talle mõistupärane olla.

Tugrikuid ja eurosente viskaks aga näiteljaskonnale, kes vähesest ettekirjutatust  pigistasid välja maksimumi. Tommy Solomon on koos pooleteist aastat armastusega saanud jala põlvest saati filmimaailma tippliiga ukse vahele, mis on tore, sest Gordon-Levitt on lahe. Samamoodi ka Ellen Page, kes on nunnuim asi Hollywoodis peale Scarlett Johanssoni tisse. Leonardo Di Caprio fenomen endale eranditult head filmid, mida Inception kahtlemata ka on, valida on kadestamisväärne.

Filmi visuaalne pool oli äge. Õigemine kreenis hotellis toimunud kaaluta oleku võitlusstseen oli äge ja tekitas “ahah, vot sellist värki ma polegi varem näinud” tunde. Mis on iseenesest juba saavutus omaette. Ega muulegi äktsioonile midagi ette heita ei saa, kuigi mulle hakkas ühel hetkel “heade poole tulistatakse miljard kuuli,aga keegi pihta ei saa” Hollywoodlik märul närvidele käima. Mõttetu veerandtunniste lumelpaugutamiste, auto jälitamisstseenide jne jura oleks võinud vabalt olemata olla ja selle asemel veidikene enam tegelastesse süüvida ja pinget kruvida. Samamoodi häiris mind terve filmi ajal, et kogu suure ja unenäolises maailmas toimuva tegevustiku taga oli lihtsalt ühe suurkorporatsiooni soov konkurendi ninamees rivist välja lüüa ja ühe õnnetu härrasmehe veel õnnetum armulugu. Kui juba suurfilmi teha, siis võiks temaatika olla veidi kõikehõlmavam. Kuid see on juba minu isiklik personaalne vigin. Aga kokkuvõtlikult Inception vägagi sarnase temaatikaga ja mindfuckima Leo teisele tänavuse aasta filmile elik Shutter Islandile vastu ei saa.