Archive for the PÖFF 2009 Category

STILYAGI

Posted in 2/6 - halb, 2008, muusikal, PÖFF 2009, Venemaa on December 17, 2009 by Kalju

hipsterposterMoevennad

Venemaa

2008

lavastja Valeri Todorovski

osades Anton Shagin, Jevgenija Khirivskaja, Jekaterika Vilkova jt

Kas kellelgi on juhtunud nii, et toimub suurema kambaga filmi vaatamine ja peale filmi lõppu oled sa ainus, kes filmi vihkas? Filmi Moevennad ühisvaatamisel PÖFFi inimestega juhtus minuga täpselt nii. Linateose lõppedes oli kõik ekstaasis, tantsisid, aplodeerisid, naersid ja lõppeks Tiina Lokk tõusis püsti ja ütles “See film saab PÖFFi lõpufilmiks!” Mina vaatasin kogu asja nõutult pealt, vaatasin närvilisest tooli kraapimisest veriseid küünealuseid ja tõmbasin pea vargsi õlgade vahele. Kes olen mina torisema? Kuid tolerant nagu ma olen, proovin siin kiiresti analüüsida, miks see film teistele oli mokkamööda ja mulle mitte.

Niisiis kiidusõnad, mida ma filmi kohta olen kuulnud:

1. Film on väga äge muusikal.

Kui Jesus Christ Superstar kõrvale jätta, siis ma vihkan muusikale ja kõike sellega seonduvat.

2. Filmis on äge koreograafia.

Ma pole Jüri Nael või Ants Tael, et tantsudest ekstaasi läheks või neid õiglaselt hinnata oskaks.

3.  Film on igakülgselt nostalgiline

Ma olen varastes kahekümnendates ja minus vene aeg erilisi nostalgiapuhanguid ei tekita. Oleks tegu Ultramani, Mootorratturhiirte, Jo-Jode või Snickersi footbagidega, siis oleks hoopis teine tera. Kuidas peaksin ma aru saama, kas filmis leiduvate härraste riietus ja linnapilt on audentsed või mitte?

4. Film on naljakas.

Kahel valgel venelasel sünnib mustanahaline laps. Khmm, kui see on naljakas, siis ma olen Edgar Savisaare õde.

Aa, võiks paar sõna filmist ka rääkida.

Lühidalt on filmi keskmes vene noored, kes proovivad hallist massist erineda. Jäljendades ameerikalikku riietust satuvad nad muu ühiskonnas põlu alla ja sada muud häda. Ühesõnaga Grease kohtub sotsialismiga. Väga piinarikas tants ja trall.

$9.99

Posted in 2008, 3/6 - mõttetu, animatsioon, Austraalia, Iisrael, PÖFF 2009 on December 17, 2009 by Kalju

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…

PÖFFi päevik: Kokkuvõte osa 2, Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009.

Posted in PÖFF 2009 on December 13, 2009 by Kalju

Mida targemat on mul ikka laupäeva öösel kell 3 teha, kui ära mainida tänavuse PÖFFi parimaid filme. Enne PÖFFi ja PÖFFi ajal sai nähtud circa 20-30 filmi ja sestap on mingisugune hädine ülevaade olemas, et kokkuvõtet teha. Paljud härrased ja prouased on  filmid viksilt hinde järgi ritta seadnud, aga mulle meeldib teha asju suurejoonelisemalt. Niisiis:

Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009

Kuldne padi:

Auhind filmile, mille saatel tuli kinosaalis kõige magusam uni. Auhinnale kandideerivad 2 linateost mille ajal ma suutsin tukastada. Uinkute tagamaad on täiest erinevad. Filmi “Kahe maailma vahel” uinak tuli seetõttu, et see film oli väsinud vaimule liiga hoomamatu. “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest” oli tegelikult suurepärane film, aga kuna ma olin magamata ja ülerassinud, siis vajusid silmad kinni juba avatiitrite ajal.

Aga auhind läheb filmile:

“Kahe maailma vahel”

(PS: kes seda filmi näinud on: Kus ja millal peategelane end näost kriimustas?)

Kuldne Timo Diener:

Auhind parimale Põhja-Ameerika indifilmile. Kuna Sorry, Thanks oli äärmiselt nüri ja igav ja Peter and Vandy oli küll nunnu, kuid sisutühi linateos, siis läheb auhind filmile

(pealkirjata)

Kuldne Tokk

elik parim dokfilm. Kuna ma nägin ainult ühte dokfilmi, siis on auhinna andmine üpris lihtne.

Vutikohtunikud

Kuldne huumorihaamer:

Auhind naljakaimale filmile. Kuigi naerutavaid filme oli erinevaid, siis eriti läks kõhulihastesse oma kiiksuga visuaalse poole ja rämedate naljadega film nimega

 Jänku ja Pull

Tyra Banksi nimelised vimplid

Erivimplid filmidele, mis jäid PÖFFil kahetsusväärselt kombel nägemata, kuid peab kiiremas korras üle vaatama:

Ootamatu tühjus
Valge Lint
Black Dynamite
Vennaskond
Kuu

Herman Simmi nimeline eripreemia kõige ässamale krimifilmile:

Ajami

Kuldne mikrofon parimale laulule:

Kuigi toredat muusikat leidus nii mitmeski filmist, siis auhinna saab kuri sotsialistlik räpp kurja ja sealjuures überseksika venelanna poolt filmist Moevennad

Kuldne Robot parimale filmile:

Kuna mitmed igal pool kiidetud teosed on nägemata, siis jätan peaauhinna praegu välja andmata.

PÖFFi päevik: Kokkuvõte, Ninja Roboti PÖFFi tööga seotud auhinnad 2009.

Posted in PÖFF 2009 on December 8, 2009 by Kalju

Festival saigi läbi ja kuradima kahju on. Nii lahedat kahte nädalat vaat et ei mäletagi oma elust. Kõik kaastöötajad olid lahedad, filmid olid lahedad ja töö ise oli lahe.Ainult pitsad polnud lahedad- kes teab, see teab. Et asjale joon alla tõmmata ka blogis, siis annan suurejooneliselt kätte Ninja Roboti PÖFFi auhinnad 2009.

Niisiis:

Ninja Roboti PÖFFi tööga seotud auhinnad 2009

Kõige etteheitvama pilguga kliendi auhind:

härrasmees tuleb leti äärde ja küsid:”Palun kaks pileti PÖFFile.”
mina:”Kuhu täpsemalt?”
härrasmees:”Ei-ei, palun kaks piletit PÖFFile.”
mina:”Mis filmile?”
härrasmees vaatab mulle otsa sellise näoga nagu ma oleks lausdebiil ja ütleb iga sõna rõhutades:”Ei, ma ei taha filmidele piletit osta, vaid PÖFFile.”

Jonnakaima kliendi auhind:

vanadaam:”Tere, ma tulin oma Solarise kliendikaardile järele.”
mina:”Solarise kliendikaardi saate kätte esimeselt korruselt, Ticketpro kassade kõrval on ka Solarise infopunkt.”
vanadaam:”Ei ole võimalik, mind just saadeti siia.”
mina:”Solarise infopunkt oli paar päeva varem tõesti meie boksi kõrval, aga nüüd on see esimesel korrusel.”
vanadaam:”Ei, ma täpselt mäletan, et just teie võtsite mu avalduse vastu just selles samas kohas.”
mina:”See pole võimalik. Me oleme PÖFFi infopunkt ja ma pole kelleltki Solarise kliendikaardi avadust vastu võtnud.”
vanadaam:”Ei-ei, ma mäletan väga hästi.”
mina:”Te tõepoolest mäletate valesti.”
ja niimoodi veel kaks minutit edasi kuni ta läks väga solvunult ära, et ma talle tema Solarise kliendikaari ei andnud.

Suurim tehniline aps:

Film vajus kaadrist välja ja seetõttu polnud subtriitreid näha. Kuna film oli selleks ajaks juba paar minutit käinud, võttis mehhaanikutel filmi kerimine 10 minutit aega ja ma pidin härdalt inimeste ees vabandama. Kolm inimesti ostustas saalist lahkuda.

Suurim mitte-tehniline aps:

Läheb jagamisele kahe olukorra vahel:

1.
mina: “Ja nüüd võite esitata küsimusi filmi lavastajale Jukka Jalonenile”
Jukka Salonen:”`Not Jalonen, Salonen”
mina: “Perkele.”

2.
peale hullumeelset jooksmist mehhaanikute ruumi ja infolaua vahet jõuan higisena saali ette: “Tere, te tulite vaatama filmi … (piinlik vaikus), vabandage, ma lähen otsin endale kava”, ja jooksen saalist välja kava otsima. Publik naerab.

Parima kahemõttelise lause auhind:

Mina ja PÖFFi üks programmi koostajaid tutvustame mikrofoniga, mis kõlab üle terve Solarise keskuse, PÖFFi filme.
mina: “Film Black Dynamite peaks meeldima kõigile, kellele meeldivad suured neegrid suurte relvadega.”
Järgneb hetk vaikust ja minut aega kahe mehe võppavat naeru.

Eriauhind, vimpel “Tahaks teile karjuda, et te olete idioot, aga siiski naeratan ja aitan teid“:

Kõik 5000 inimest, kes tahtsid PÖFFi infoletist saada Solarise kliendikaari.

“Respekt teile, mehed” auhind

Cinamoni mehhaanikud, kes palehigis pidid kahekesi hoolitsema 3 PÖFFi ja 4 Cinamoni kino filmide eest ja kõige selle taustal veel minu rumalaid küsimusi a la “Kas kõik filmid on ikka kohal?” taluma.

Suurima elektrišoki auhind:

Kuigi see võiks kuuluda Cinamoni ustele ja seintele, kust ma sain konstantselt särakat läheb see auhind siiski PÖFFi lõpetamise äfterpeo äfterpeo baaris NoKu asunud laualambile, mis kukkus mulle käe peale ja andis mu elu suurima elektrišoki.

Lähipäevil auhindame ka filme, mida ma tegelikult nägin auhindamiseks liiga vähe.

PÖFFi päevik: 1. detsember kuni 4. detsember, sest pole aega kirjutada ja sestap peab asjad ühte miniposti ära mahutama.

Posted in PÖFF 2009 on December 5, 2009 by Kalju

Päevaplaanid on nii tihedad, et pole viimastel päevadel olnud mahti ja aega blogi kirjutada. Elu koosnebki hetkel kahest asjast: infotöötamisest ja filmide vaatamisest. Lõin ühel päeval kokku, et kakssada ja peale linastuvast filmist olen enne PÖFFi, alaprogrammidel ja PÖFFi ajal näinud kokku 31 filmi. Sisse on arvestatud ka kõik PÖFFil linastuvad Eesti filmid ja muud filmid mida ma märksa varem olen näinud, aga siiski üsna viisakas number. Pole vist paha tulemus.

Nähtud filmide list on selline (ega siin midagi lugeda pole, pigem on list mulle endale):

$9,99 (Animated Dreams)

Õnnetusi juhtub (Just Film)

Elektrooniline Reykjavik (Just Film)

Meeskond (Unustatud Vene filmid)

Bronson

Soovide Puu

Merehädaline kuul

Ühistransport

Sexykiller

Mary ja Max

Machan

Disko ja Tuumasõda

(pealkirjata)

Kahe maailma vahel

Prohvet

Ma ei ole sinu sõber

Samson ja Delilah

Vutikohtunikud

Kirjad isa Jaakobile

Õnnetus

Peter ja Vandy

Kesksuvine Õhtusöök

Pangarööv

Buratino

Sorry, Thanks

Altiplano

Detsembrikuumus

Jänku ja pull

Pulmad Bessaraabias

Silmad pärani lahti

Moevennad

Vot tak, selline list siis. Peale PÖFFi võtan kätte ja hakkan riburada filmidest ka blogima. Kui jõudu ja värskust jagub, siis heal juhul näen pühapäeva õhtul veel kahte filmi. Samas on kamaluga filme, mida ma kindalsti hiljem ära vaadata tahaks. Black Dynamite näiteks või Rossija 88 või siis Vennaskond ja miks mitte ka peaauhinna võitnud Ajami. Noh, 10 filmiline list vähemalt.Ega muidu tööpäevadest pole midagi väga huvitavat rääkida, sest kõik asjad sujuvad. Vanakooli PÖFFlased lausa kurdavad, et nii (heas mõttes) igavat PÖFFi pole veel kunagi olnud.

Üsna lahedad näivad olevat ka PÖFFi afterpartyd. Eile sai esmakordselt ühest sellisest osa võetud ja hommikul kell pool 7 koju jõutud. Päris lahe on kuulata erinevate kinode töötajate muresid, möödapanekuid ja muid rämedalt naljakaid lugusid.

Vahepeal nähtud filmidest on parimad mulje jätnud Jänku ja Pull, mis oli geniaalne komöödia ja Kill the referee, mis on minu kui hardcore jalgpallifänni lemmik dokfilm läbi aegade ning Peter ja Vandy, mis on minu uus lemmik ühendriikideindieromantilinekomöödia.

Aitab kah tänaseks.

PÖFFi päevik: 30. november

Posted in PÖFF 2009 on December 2, 2009 by Kalju

Esmaspäev kulges võrreldes pühapäevaga suurepäraselt ja võib lausa öelda, et igav päev oli. Mitte ühtegi probleemi, mitte ühtegi möödapanekut ja nii edasi. (pagan, võiks blogiga päris päevadele järele jõuda, siis oleks ehk päeva eredamad seigad säravamalt meeles)

PÖFFi päevik: 29. november

Posted in PÖFF 2009 on December 2, 2009 by Kalju

Päeva võib kokku võtta ühe sõnaga- hullumaja. Kõigepealt peaks rääkima enda, kui infotöötaja töö spetsiifikast. Mina ja mu selle päeva kaasinfotöötaja (kes kõik on superlahedad ja kelle saatan virtuaalseid tervitusi) hoolitseme selle eest, et inimesed saaksid infopunktis filmisoovitusi, tutvustame filme sisse ja viime läbi külalise küsimusteringi ning kanname hoolt selle eest, et kõik toimiks perfektselt (loe: et kõik subtriteerijad, vabatahtlikud, külalised oleks kohal, et kõik filmid oleks kohal, et kõik filmid jookseksid korralikult ja poleks tehnilise probleeme, et poleks muu aparatuuriga probleeme, hoiame korda, anname infot edasi, vastama PÖFFi infotelefonile ja seda rida võiks jätkata lõputult). Ühesõnaga peame hoolt kandma selle eest, et kõik toimiks ja probleemide korral neid lahendama. Jooksmist on päris palju, päevad lähevad kui lennates ja tegelikult on kogu see töö väga-väga lahe. Kuid kuna oli esimene nö täispikk päev ehk õhtu jooksul linastus 11 filmi, ja inimesed polnud veel päris sisse elanud, siis oli jooksmist topelt.

Kuigi pole vist üdini viisakas nö telgitagustest rääkida, siis äkki see annab pildi, mis kaadri taga toimub ja Te, mu kallid blogilugejad, annate sestap väikesed viivitused ja ebakõlad linastustel andeks. (PS: Kui mõni kõrgem PÖFFlane leiab, et mu jutt on kuidagi liiga avalik, siis andku teada.)

Esimene möödapanek tuli kohe esimese filmi lõppedes, kui minu eeldus, et tuled lähevad ise-eneslikult põlema filmi lõppedes ka saalis number 6, osutus valeks. Nii pidid osad inimesed pimedas väljapääsu otsima, kuid õnneks keegi seepeale väga kuri ei olnud.

Teine möödapanek tuli filmiga Vasha, kui 10 minutit enne seansi algus olid kadunud kõik vabatahtlikud ja filmi lavastajagi polnud kohale tulnud. Peale helistamisi ja vabatahtlike otsimist jooksin higisena filmi ja selle lavastajat sisse juhatama ning ütlesin kogemata mehe perekonnanime valesti. Kuigi tegu oli ainult täheveaga, siis piinlik lugu ikkagi. Õnneks oli soomlane Salonen, mitte Jalonen, arusaav härrasmees ja talle tegi aps rohkem nalja. Pool tundi peale seansi algus ilmus välja ka antud saalis pileteid kontrollima pidanud neidis ja ütles, et vaatas Mary and Maxi. Tore teada.

Mind on ka tabanud needus, et kõik suures Saku saalis peale minevate filmidega on viivitused. Tuled rahva ette, teed oma sissejuhatuse ära, näitad tehnikule, et alustame ja siis näed, et tehnik lehvitab sulle vastu. Jooksed trepist üles ja saad teada, et läheb veel 3 minutit. Noh, äkki on keegi teistki näinud mind suure saali trepist alla jalutamas sõnadega “Meil läheb veel paar minutit aega, ma nii kaua räägin täpsemalt filmide poolt hääletamisest.” Päris sujuv olukorra päästmine, eksole.

Järgmine onglema tuli enne filmi Küla nimega paanika. Peale eelmist seannsi olin ma andnud vabatahtlikult korralduse saal ära koristada, kuid 10 minutit enne seanssi saali jõudes avastasin, et mulle oli külma tehtud. Õnneks olin ma juba turborežiimil ja koristasin warp-kiirusel kogu saali.

Kes on internetist pileti omandanud või omab fäänsit kaelakaarti teab, et nende pilet piiksutatakse high-tech masina abil. PÖFFlased tunnevad seda masinat kui “piiksutaja”. Enne filmi prohvet suutis va piiksutaja otsad anda ja nii pidime kõikide kaartide andmed käsitsi üles kirjutama. Õnneks olid sääraseid kaarte vaid paaarkümmend.

Ning kirsina tordil oli film Kino karavan nö raamist välja vajunud ning sestap ei näinud austatud publikum filmi subtiitreid. Turborežiimil olles sai taaskord mitme korruse vahel joostud, inimeste ees vabandatud ja nii edasi. Lõppeks sai seegi probleem korda. Lõpp hea, kõik hea.

Ma rõhutaks kindlasti, et antud päev oli ära neetud ja järgnevatel päevadel on kõik sujunud suurepäraselt (sülitan kolm korda üle õla). Näiteks väga meeldivast esmaspäevast kirjutan homme. Tšau.