Archive for the PÖFF 2010 Category

LA MOSQUITERA

Posted in 2009, 3/6 - mõttetu, Hispaania, PÖFF 2010, tragikomöödia on November 22, 2010 by Kalju

Moskiitovõrk imdb`s

Hispaania

2009

lavastaja Agustí Vila

osades Geraldine ChaplinMartina García ja Emma Suárez

Tsiteerin: “PÖFFi vitamiiniprogrammi kuuluvad filmid, mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu. Üks on kindel, heatujufilmid on nad kõik.”

Antud vitamiiniprogrammi kuuluva filmi puhul olge veidi ettevaatlikud. Nagu tragikomöödiatega vahel ikka juhtub on antud filmis tragisust rohkem kui komöödiat. Filmis keskmes on kolmeliikmeline perekond. Kui filmi alguses on tegu lihtsalt kummalise perekonnaga, kuhu on tekkinud kellegi teadmata järjekorda koer, millest tekib väike tüli. Perekond nagu perekond ikka väikeste ja suuremate hõõrdumistega. Kuid ei lähe palju aega mööda kui olekord on selline (no põhimõtteliselt spoilerdan):

Ema- vägistatud
Isa- prostituudi püsiklient
Poeg-  narkar
Ema õde- lapsepiinaja
Isa vanemad- suitsiidsed

Jah, ma saan aru, et kogu vanemluse ja muu temaatika jaburus oleks pidanud tekitama huumorisädeme, mis oleks üle ujutatud üldise masendustulvaga. Vähemalt ma eeldan, et Vila tahtis oma filmi nii üles ehitada.  Ja siiski…Heatujufilm maiäss, kui  just viimane stseen kõrvale jätta, mis paljuski ka päästis filmi minu silmis. Ühesõnaga. Karlovy Varyst peaauhinnaga koju läinud film minu teetass polnud.

MIESTEN VUORO

Posted in 2010, 6/6 - klassika, dokumentaal, PÖFF 2010, Soome on November 22, 2010 by Kalju

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas BerghällMika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

SCHASTYE MOE

Posted in 2010, draama, PÖFF 2010, Venemaa on November 17, 2010 by Kalju

Minu õnn imdb`s

Venemaa

2010

lavastaja Sergei Loznitsa

osades Vlad IvanovViktor Nemets ja Olga Shuvalova

(-)*

Räägime siis PÖFFi filmidest ka mokaotsast. Niisiis, “Minu õnn”.

Debüütfilm, kus kallurijuhi hirmu- ja õudusfantaasiad segunevad tegelikkusega, kus aeg-ajalt on raskusi eristamaks irreaalsust reaalsusest, tänapäeva minevikust. Film suudab meid ometi tänu režissööri kindlale käele viia üldistuseni võimule ja vägivallale, korruptsioonile ja hirmule rajatud totaalse ühiskonna degenereerumisest tervikuna, üksikisikust rääkimata.

Inimene, kes varem on mu blogi lugenud sai koheselt aru, et antud teksti ma pole ise kirjutanud, vaid kopeerisin julmalt maha PÖFFi kataloogist. Minu väike aruke antud ängfilmist totaalse ühiskonna degmenteerumist välja ei lugenud. Reaalsus ja irreaalsus segunesid, ajaline mõõde paindus- seda küll. Igatahes pole antud film kohe kindlasti selline, mida vaadata peale väsitavat nädalat ja väsitavat nädalavahetust. Peale vaikuses toimunud kümmet esimest minutit, kus pool ekraaniaega oli näidanud teel veerevat veoautot, sain ma aru, et ees ootab raske poolteisttund. Film algab siiski üsna klassikalises võtmes. On rekkajuht, on lapsprostituudid, on altkäemaksumaiad miilitsad, on hääletajad tee ääres, on lõppematu maantee ja kõrvalteed.  Sõit kulgeb ja kulgeb kuniks rekkamees satub küpsetama kartuleid kolme tundmatu mehega…

Noh, ja siis ma jäin magama. Ärgates oli järg läinud, tegelased kõik uued ja kadunud oli ka viks rekkamees. Proovisin küll ruttu aru saada, mis toimub, aga rong oli juba läinud. Võta nüüd kinni, mis juhtus…

*- uus kategooria, kus ma jätan filmid hindamata, kuna ma panen pildi taskusse ja sestap jääb filmi uba nägemata.