Archive for the animatsioon Category

DESPICABLE ME

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, 3d, animatsioon, USA on November 1, 2010 by Kalju

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.

Advertisements

BELKA I STRELKA. ZVEZDNYE SOBAKI

Posted in 2/6 - halb, 2010, animatsioon, Venemaa on May 17, 2010 by Kalju

Kosmosekoerad Belka ja Strelka imdb`s

Venemaa

2010

Lavastaja Inna Evlannikova

Häälitsesid Anna Bolshova, Jelena Jakovleva jne.

Kolm minutit enne filmi lõppu ärkasin ma üles, ringutasin, vaatasin ehmunult ringi ja avastasin, et ma olen kinotoolis magama jäänud. Pöördusin vaikselt kaaslase poole ja küsisin:

“Mis viimase kahekümne minuti jooksul juhtunud on?”

Tema vastu:

“Ma ei tea, ma just ärkasin.”

Venelaste joonisfilm sai selle tembuga auväärsesse tabelisse “filmid, mille ajal ma olen kinosaali magama jäänud”, mis näeb välja selline:

FILMID MILLE AJAL MA OLEN KINOSAALI MAGAMA JÄÄNUD.

  • “Kahe maailma vahel”
  • “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest”
  • “Särav täht”
  • “Kosmosekoerad Belka ja Strelka”

Niisiis võib Inna Evlannikovat õnnitleda, sest nii auväärsesse tabelisse iga film ei saa. Kes kavatseb seda filmi vaatama minna, siis kindlasti soovitaks seda teha Solarise Kinos, sest seal näidatakse seda 3ds. 3d tähendab omakorda seda, et sa saad endale tumeda prillid ninale ja keegi ei näe, kui sa magad ja sul on vähem piinlik. Tsiteerides klassikuid: 3d FTW!

Kuigi me kaaslasega jäime (teineteise teadmata) magama, siis nii uinutav ja igav kosmosekoerte film polnud, kui tunduda võiks. Vähemalt esialgu oli linateose tempo päris hea ja jalutati sissetallatud “loomad möllavad linnas” rajal. Lühidalt räägib film sellest, kuidas tänaval elav rott (Hollywoodi filmis oleks tema häält teinud Chris Rock), tänavakoer Strelka ja tsirkusekoer Belka satuvad jamadesse, mis päädib kosmosesse sattumisega. Kurjad koerad, kuri koerapüüdja, paks siga, lilla elevant ja papagoi, kes meenutas papagoid lapsepõlve multifilmist, kus oli Boa ja mingid teised tüübid veel- kõik on olemas. Samamoodi on klassikaline (loe: igav) kogu tegevustik. Filmi päästis mingil määral see, et kogu kompott polnud liiga Ameerika, vaid mõnus vene puudutus oli asjal juures. Kohati küll Sirbi ja Vasara, CCCPi ja muu NLile omase atribuutika rohke pildilolek häiris, aga see on pigem minu personaalprobleem.

HOW TO TRAIN YOUR DRAGON

Posted in 2010, 3d, 4/6 - okei, animatsioon, USA on April 11, 2010 by Kalju

Kuidas taltsutada lohet imdb`s

USA

2010

lavastajad Chris Sanders ja Dean DeBlois

eesti keeles teevad häält Mikk Jürjens, Raimo Pass, Tõnu Oja, Liisa Pulk jne.

Kunagine võitlus kahe animatsioonihiiu Pixari ja Dreamworksi vahel oli päris humoorikas, kuid samas ka labane. Seda just Dreamworksi poolt vaadatuna. Noh, teate küll. Pixar tegi filmi putukatest ja Dreamworks samal aastal sipelgatest. Pixar tegi filmi kapis elavatest kollides ja Dreamworks tegi filmi kollidest, kes elavad soos. Pixari tegi kalafilmi, Dreamworks haifilmi. Pixar tegi filmi rotist, kes läbi kanalisatsiooni satub kokkama ja Dreamworks filmi mingitest loomades, kes flushivad away.

Viimastel aastatel on toimunud murrang. Sellal kui Pixar hakkas tegema lastefilme, millel on üsna mõjuv täiskasvanulik ja sügav alatoon jätkab Dreamworks vanaviisi. Kuid ei saa öelda, et sellel vanal ja sissekäidud rajal otseselt midagi viga oleks. “Kuidas taltsutada lohet” jätkab sealt, kus kompanii “Kung Fu Panda” ja “Koletised versus tulnukad” animatsioonidega pooleli jäädi. Lõpus ja lapsik äktsion, mis on vürtsitatud väikese huumoripipraga.

Noor ja saamatu viikingpoiss Kokutis, keda mitte-animeeritud-filmis mängiks arvatavasti Michael Cera, tunneb, et on valel ajal ja vales kohas. Sellal, kui kogu küla meesviikingpere on 2.40 pikad mehepurakad, kellele 30 meetriste lohede tapmine on lapsemäng, ei suuda Kokutis midagi korda saata. Pigem vastupidi- kõik, mida poisi käed puudutab, muutub kaoseks ja kukub läbi. Ühel ööl, kui lohed taaskord kohalikku mängiküla ründavad, suudab Kokutis enda kivikahuriga tabada ühte taevas lendavat olendit. Kuna külas ei keegi poissi ei usu, läheb ta metsa ise otsima, kuhu lohe kukkus. Lohe leidnud tekib kahe erinevast liigist olendi vahel omalaadne sõprus.

Cressida Cowelli raamatul põhinev Draakonitaltsutamise on tervikuna päris hästi õnnestunud, seda suuresti just väga reaalse (3d) pildi poolest.  Lohe seljas kaljude vahel lendav Kokutis annab palju reaalsema lendamistunde, kui lohe seljas lendanud Avatari Jake Sully seda tegi. Võrdlus Avatariga on tegelikult vägagi kohane, sest nii mitmedki stseenid oli Cameroni filmiga pea identsed. Noh, just noodsamad lohelennud. Vahepealt tekkis tahtmine karjuda “äkki seod ka oma patsi lohe patsi külge.” Aga patsid õnneks ei ühildunud ja hea oligi. Ühesõnaga perefilmile tüüpiline lapselik lugu, palistatuna üllatavalt realistliku ja kaasahaarava pildiga. Kui 3d animatsioonide tulevik on selline, siis mina olen väga rahul. Ka dubleerijatele viskaks patsu- saareaktsendiga Tõnu Oja on üks säravamaid dubleeringuid läbi aegade.

$9.99

Posted in 2008, 3/6 - mõttetu, animatsioon, Austraalia, Iisrael, PÖFF 2009 on December 17, 2009 by Kalju

$9.99

Iisreal, Austraalia

2008

lavastaja Tatia Rosenthal

Paganama ülikool varastab viimasel nädalal nii palju aega, et pole väga pikka aega ühtegi filmi vaadanud, kinos käimisest rääkimata. Kohe kui mõne film peale paned, hakkab kuskil sisemuses kohusetunne pead tõstma ja filmivaatamine muutub võimatuks. Samas saab kohusetunde väga hästi ära petta lühikeste sarjadega. Kahetunnise filmi vaatamine tundub vale, sellal kui terve “Never mind the Buzzcocksi” hooaja vaatamine pooletunniste otsadena näib mõistlik. Imelik loom see kohusetunne.

Aga et blogi täiesti kliinilisse surma ei vajuks mõtlesin, et peaks PÖFFil nähtud filmidest kirjutama hakkama. Eks see kahe- ja kolmenädalaste emotsioonide taastamine üks vaime porno ole, kuid raskel ajal on ka säästupostitus postitus. Võtame näiteks plastiliinfilmi Üheksa koma üheksakümmendüheksa dollarit. Ma mäletan, et filmi esimesed viis minutit elik jutuajamine kodutu ja pintsaklipslase vahel oli geniaalne.

“Saaksid mulle kohviraha anda?”
“Ei”
BÄNG ja mees laseb endale kuuli pähe.

Kahjuks muu film oli nii uimane joga, et suurt midagi pole meeles. Ma võrdleks $9.99`t Eesti bändi Dagöga- film tahab olla täiskasvanulik ja diip, aga tegelikult on joga, mis ei jää meelde.

Iharalt ihates
vihaselt vihates
armides armastust
narridelt ihates
kuu kannab küürule möödakarvapai.

Mida perset? Need sõnad ju ei tähenda mitte midagi. Sama lugu on antud filmiga. On küll sügavad dialoogid, aga mõtet ei ole. Lootus, armastus, blä-blä-blä…

PÖFF 2009: MARY AND MAX

Posted in 2009, 6/6 - klassika, animatsioon, Austraalia, nukufilm, PÖFF 2009 on November 6, 2009 by Kalju

maryjamaxposterMary ja Max imbd`s

Austraalia

2009

lavastaja Adam Elliot

hääled Toni Collette, Philip Seymor Hoffman, Eric Bana jt.

klassika

Viimastel aastatel on normiks saanud, et aastas näeb ilmavalgust ja lööb laineid üks eripärase väljanägemise ja tugeva süžeega animatsioon. Eelmisel aastal oli selliseks juutide Waltz with Bashir ja kaks aastat tagasi Persepolis. Tänavuse aasta animatsioonilaksuks võib vabalt olla maakera kuklapoolel valmistatud lugu kahest kirjasõbrast- Mary`st ja Maxist. Okei, võrdlemine kahe eelmainitud teosega on väga meelevaldne, sest Mary and Max on nii sisult kui ka vormil hoopis teiselaadne tükk ja liiatigi on filmiaasta alles poole peal. Kuid tõestisündinud sõjakoleduste ja eneseleidmise asemel on tegu südamliku ja kurva looga kahest sotsiaalse elu hammasrataste vahele jäänud inimesest. Algustiitrites on küll kirjas “based on true story”, kuid näidake mulle tänapäeval filmi, kus säherdust klauslit juurde pole poogitud.

Mary Daisy Dinkle on noor Austraalia tüdruk, kes elab koos teepakitehases teepakkidele nööre kinnitava isa ja päevast-päeva alkoholiuimas viibiva kriketifanaatikust emaga. Noor tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on kukk, elab üsna õnnetut ja üksikut elu. Ühel päeval poes olles, kui ta ema järjekordselt sealt asju “laenamas” on, tekib Mary pähe küsimus, kas ka Ameerikas sünnivad lapsed õllekannust nagu Austraalias. Nii haarab neidis telefoniraamatu ja valib sealt välja täiesti suvalise nime, milleks saatuse tahtel on Max Jerry Horovitz (Hoffmanile sületäis lilli selle häälesoorituse eest!). Max on kummaline mentaalsete häiretega mees, kellel tekivad ootamatuste peale paanikahood, kes ei suuda emotsioone väljendada, kes ei saa inimeste näoilmetest aru ja nii edasi ning tänu sellele elas väga üksikut ja kurba elu. Nii leiabki New Yorgis elav Max ühel pärastlõunal enda postkastist kirja, kus Mary tutvustab ennast, räägib endast lühidalt ja on küsimus “Kas teil Ameerikas sünnivad ka lapsed õllekannust?” Kahe täiesti erineva, kuid samas sarnase inimese kaugsõprussuhe oli alanud.

Plastiliinifilm Max and Mary näeb üllatavalt lahe välja-  Wallace ja Gromit väikese kiiksuga oleks ehk perfektseim definitsioon. Tegelikult võiks öelda isegi, et suure kiiksuga, sest tegelaskujud ja erinevad pisidetailid lihtsalt näevad lahedad välja. Kogu olustiku hallus ja pruunsus loob filmile väga hea sünge meeleolu. Jah, see film on sünge ja kurb, täiskasvanutele mõeldud lugu üksindusest ja sõprusest. Kuid samal ajal on see film ka meeletult naljakas ja jabur. Näiteks lõik Maxi kirjast Maryle: “On ainult üks asi, mida ma sooviksin muuta enda juures. Ma tahaksin suuta nutta, kuid nutmise asemel tulevad ainult grimassid. Ma nutan küll sibulaid lõigates, kuid see pole see. Aga mis su 5 lemmikkõlaga sõna on? Minu top 5 on oinkment, bumblebee, Vladivostok, banana, testicle.” Selliseid imelikke pisikesi üleminekuid on film triiki täis ja need on lihtsalt geniaalsed. Nagu ka kogu ülejäänud filmikompott. Ninja Robot soovitab.

maryjamax

CLOUDY WITH A CHANCE OF MEATBALLS

Posted in 2009, 4/6 - okei, animatsioon, USA on October 27, 2009 by Kalju

cloudy1 Taevast sajab lihapalle imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastajad Phil Lord ja Chris Miller

eestikeelsed hääled Jaak Prints, Mirtel Pohla, Ain Lutsepp, Ivo Uukkivi, Tiit Sukk jpt.

okei

Taevast sadava toiduga on mul endalgi kokkupuuteid olnud. Kümnenda klassi rebasteristimine koosnes põhiliselt pähepotsanud munadest, kaladest ja odekolonnivihmast. Sellest Keila Gümnaasiumi rebasteretsist või mõnest muust toidusõjast inspireerituna animeerisid Columbia Pictures’ ja Sony Pictures Animation’s 3d animatsiooni noorest leidurist Flint Lockwoodist.

Flint on kokku meisterdanud trobikonna leiutisi, mille esitlused on alati lõppenud kaosega- olgu nendeks lindrotid või aerosool-tossud. Kui ühel päeval tekib Flintil idee, mis ei saa valesti minna ja ehitab masina, mis muudab vee toiduks (Palju lahedam olnuks muidugi masin, mis teeb sitas saia ja filmi nimi olnuks siis “Aias sadas saia”). Nagu karta võib läheb ka seekord midagi valesti. Flint, tema isa, linnas toimuvat raporteeriv ilmatüdruk ja teised linna elanikud peavad maailma päästma rämpstoidutormist enne kui hilja.

Üsnagi mõttetu ja etteaimatava loo suudavad päästa mitmed muigama ajavad naljad, mis filmis aeg-ajalt ekraanile hüppavad. Eks naljade maksmapääsvusesel oli suur osa ka dubleerijatel, kes seekord on teinud suurepärast tööd. Ma esimest korda naersin dubleeritud filmis sõnaliste naljade peale. “Müts maha teie ees” Prints, Pohla, Sukk ja teised.

cloudy2

9

Posted in 2009, 4/6 - okei, animatsioon, USA on September 28, 2009 by Kalju

91 9 imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Shane Acker

tegelaste hääled Elijah Wood, Jennifer Connelly, John C. Reilly jt.

okeiAnimatsioon “9” treiler võib vabalt olla aasta kinotüng. Filmi treiler on nunnu klipp, kus suurte silmadega nukud võitlevad pähhide robotitega maailma päästmise nimel. Kuid film ise on nunnususest sama kaugel kui Edgar Savisaar normaalsest mõtlemisest.

Kartulikotimaterjalist tehtud nukk ärkab üles kõledas ärklitoas. Põrandal lamab surnud kitlisse riietatud hallipäine mees ja akna taga on purustatud ja rusudes linn. Nukk, kelle seljal on salapärane number 9, proovib leida midagigi elusat, kuid lähim märk elust on auto, kus istub surnud laps surnud ema süles (surnud laps ema süles, no mida perset?). Niimoodi ringikomberdades leiab ta lõppeks endaga väliselt sarnase kaasnuku, kes kannab seljal numbrit 2. Peagi selgub, et inimeste ja robotite vaheline võitlus on hävitanud maailmast kõik elusa. Noh, laias laastus võinuks filmi nimi olla ka “Terminaator 5, Robot võitsid, kõik on perses”. Inimestele on ikka meeldinud mõelda, et kunagi tuleb üks messias või väljavalitu või ükskõik, kuidas teda nimetada, ja päästab maailma. Sama lugu on nukk üheksaga, kes võtab kaoses asjad kätte ja muudab vee veiniks elik antud filmi puhul robotid plekipuruks.

Ausalt öeldes on filmi vaatamisest nii palju möödas, et ma ei mäletagi mis mulle spetsiifiliselt meeldis ja närvidele käis. Põhimõtteliselt oli filmi parim külg silmapaitav visuaalne külg. Nõrgaks küljeks oli kõik muu ja tegelikult on jube kahju, et täit potensiaali suudetud ära kasutada. Samas see visuaalne pool oli niiiiii seksikas, et tegelikult on pohhuj, et stsenaarium on auklik, dialoog on nüri, film muutub lõppuks tüütavaks ja muu säärane häiriv tühi-tähi.

92