Archive for the dokumentaal Category

MIESTEN VUORO

Posted in 2010, 6/6 - klassika, dokumentaal, PÖFF 2010, Soome on November 22, 2010 by Kalju

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas BerghällMika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

Advertisements

IT MIGHT GET LOUD

Posted in 2008, 5/6 - äge, dokumentaal, USA on April 16, 2010 by Kalju

Võib valjuks minna imdb`s

USA

2008

lavastaja Davis Guggenheim

Eestis teab iga põlvepikkune poiss, et kitarrimängul on vaid üks eesmärk: korteripidudel just täisealiseks saanud neidude võlumine Smilersi ja Terminaatori paremikuga. Mõned kitarriheerosed suudavad veel ära õppida Nirvana Smells like teen spiriti, Oasise Wonderwalli ja esimesed 30 sekundit Led Zeppelini Stairway to heavenist. Kuid antud filmis tutvustavad enda suhet kitarriga kolm erilist meest. Esimene neist on läinud Guinessi rekordite raamatusse, kui ainuke inimene, kes on eelmainitud Stairway to heaveni järjest algusest lõpuni ära mänginud. Teine neist on tuntuks saanud sellega, et mängib ühes bändis Jeesuse taaskehastusega, kes miskipärast kannab Bono nimelise kohukese nime. Kolmanda mehe suurimaks saavutuseks võib lugeda võitlust Bart Simpsoniga.

Need kolm meest ehk Jimmy Page, the Edge ja Jack White räägivad sellest, kuidas nad muusikasse sattusid, oma suurimatest mõjutajatest, muusikukarjäärist, lemmikkitarrist ja kõige muust sellisest. Juhu vahele näpiti ka oma keelpilli ja lasti arhiivikaadreid. Parimad hetked oli need, kui 3 härrasmeest istusid ühe laua taga ja koos pilli mängiti. Äge!

Kuigi kõik kolm meest on ametivennad, siis oma mängustiililt ja ellusuhtumiselt ollakse täielikud vastandid. Ning just see teeb filmi põnevaks. Jimmy Page on selline tagasihoidlik ja lahe pensionär, kes häbelikult poetab suunurgast “oh, ma ei oska laulda” ja “oh, ma olin küll Kinksi ja teiste geniaalsete bändide lindistamisel, aga noh, mis sellest ikka.” Jack White om narkomaanlikult segast peksev, kuid samas oma vanade kitarride ja bluesi lembuses äge tüüp. Ja siis loomulikult on veel the Edge. Kui teised kaks härrasmeest rääkisid oma eeskujudest ja sellest, kuidas nad kopeerivad varasemat muusikat, siis vuntsmüts on suhtumisega “Näppisin nuppe ja leiutasin täiesti omanäolise ja seninägematu saundi.” Vähemalt peale seda filmi sain ma aru, miks u2 on munaroki esibänd. Ja siis peab loomulikult ära rääkima “oi, Dublinis oli kõik perses ja ma hoolin maailmast ja tegin laulu” jutu. Ohjah.

OCEANWORLD 3D

Posted in 2/6 - halb, 2009, 3d, Ühendkuningriigid, dokumentaal on January 21, 2010 by Kalju

Ookeanimaailm 3d

Ühendkuningriigid

2009

lavastaja Jean-Michel Mantello

merikilpkonna hääl Harriet Toompere

Lähed kinosaali terve härrasmehena ja väljud sealt vigasena. Esiteks muidugi Limonaadikino heli, mis on siiani mõnedes saalides kõrvuveristav. Käid korra kinos ära ja väljatulles ei kuule terve päeva enam korralikult. Samas minu ees istunud pensionärid arvatavasti ei kurtnud, sest üle mitme aasta nad lõpuks ka kuulsid filmi. Kodus olles võid oma Samsungteleka heli põhja lükata, aga ikka ei kuule, mida Alma Marele ütleb. Lisaks oli 3d ookeanimaailm silmadele sõna otseses mõttes valus- film oli lihtsalt nii meeletult sügav (see pole vist eriti kompetentne väljend?) ja vahepeal tuli mõõkvaal nii lähedale, et silmad tegid silmakoobastes uperkuute ja kukerpalle. Oleks saal veel suviselt külm ja häält kähedaks tegev olnud, siis võinuks saalist välja tulla pimedad, kurdid ja tummad kinokülastajad. Kuid nii hulluks asi seekord ei läinud.

Ookeanidokumentaal emaskilpkonnast, kes läheb munema on ilus ja maaliline, kuid samas tapvalt igav. Nürilt poolteist tundi erinevaid mereloomi suudab vaadata ainult Fred Jüssi. Kilpkonna suust välja tulev tekst oleks võinud vähe erksam olla ja paar ühikut huumorit poleks niisamuti paha teinud. Samas äkki ongi selle filmi sihtgrupp vanurid, kes tahavad rahulikku kulgemist, kuid samas siiski uudse 3d tehnoloogia üle vaadata?

RIIGIREETUR

Posted in 2009, 4/6 - okei, dokumentaal, Eesti on January 17, 2010 by Kalju

Riigireetur

Eesti

2009

Käsikiri: Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, rezhii: Erle Veber.

Fakit, viimasel ajal on blogimine soiku jäänud. Kuna ma üritan kirjutada ainult filmidest, mis jooksevad hetkel Eestis kinos või hiljuti jooksid kinos, siis eriti pole millest kirjutada, sest kinno pole ammu jõudnud.

Et ükspäev eeskujulik 2009. aasta täispikkade Eesti filmide edetabel ära teha, siis räägiks eelmekiks dokumentaalfilmist nimega Riigireetur. Kuna seltsimees Simmi skandaal oli nii massiivne, siis mõtles härrasmees Kärmas ja tema kompanjonid, et antud teemast Pealtnägija lõiku oleks maru nüri teha ja otsustasid teha hoopistükkis täispika dokumentaalfilmi. Samas oli tervel filmi Pealtnägija hõng juures ja pidevalt oli tunne, et nurga tagant hüppab välja noor-ja-habetunud-pseudo-Vahur-Kersna ja küsib kõrgendatud häälega Simmi vanatädilt: “KAS HERMAN OLI NOORENA KA TUBLI POISS?” Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud.

Filmi võib jaotada kaheks: Esimene pool tutvustas Simmi lapsepõlve ja oli proovitud välja noppida põnevaid seike mehe lapsepõlvest, mis justkui vihjanuks mehe tulevasele “karjäärile”. Samas olid need väljanopped nii rämedalt kontekstist välja rebitud ja stiilis “Herman Simm jagas koolidevahelisel kolmikhüppevõistluses seitsmandat kohta koos Dmitri Ustjahahafanoviga, mis tõestab selgelt, et Simmile meeldis juba lapsepõlves venelastega asju jagada.” Okei, päris selliseid näiteid polnud, kuid tõsimeeli esitati kahinaid “Räägitakse, et just Simm tegi Interrindlastele Toompeal värava lahti.” Kes, kus ja millal rääkis? Säärased mulliajamised võiks jääda Ameeriklaste juust-dokumentaalidele ja ma mõtlesin, et hakkan parem TV3e peale Ben Stilleri komöödiat Meet the Parents vaatama.

Kuid mida lähemale dokfilm tänapäevale jõudis, seda põnevamaks kogu lugu läks. Eriti kuldaväärt olid kõiksugu dokumentaalkaadrid Simmist endast, kus ta näitas kuhu ta venelastele filmilinte poetas ja kuidas ta kinni võeti ja  intervjuunopped, kus mees absoluutselt ei kahetse tehtut. Lisaks kogu Simmi suhtlemine oma kontaktisiku(te)ga: ristid Saue elektronipostidel, kokkusaamised Nõmme rongijaamas ja nii edasi.

Oleks see alguse huina-muina ära jäetud, siis oleks tegu aplausi väärt sooritusega. Praeguses vormis on tegu “parem kui Meet the Parents” filmiga, mis on kah tegelikult ju hea hea sooritus.

MICHAEL JACKSON: THIS IS IT

Posted in 2009, 4/6 - okei, dokumentaal, USA on November 3, 2009 by Kalju

kogu luguMichael Jackson: Kogu lugu imdb.com`is

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Kenny Ortega

osades Popikuningas ja tema õukond

4- okei

Michael Jackson oli oma eluajal vägagi eriskummaline persoon. Kuigi teda teavad  kõik inimesed Lätist Burkina Fasoni, siis mehe olemusest ja eraelust oli äärmiselt vähe teada. Mees muutis oma nahavärvi, väidetavalt meeldisid talle väiksed poisid ja elu lõpuks oli mees johtuvalt oma pillavast elustiilist pankroti äärel. Ja laias laastus kõik. Kuid sellest, milline Michael Jackson eraelus või proove tehes oli, polnud laiemal üldsusel õrna aimuga. Okei, mehest on tehtud küll kamaluga dokumentaalfilme, kuid nende põhiidee oli rohkem mehe mutta tampimine. Meenub näiteks mingi dokumentaal, kus prooviti kahe tunni jooksul Jackonilt välja urgitseda, mis värk tema ja väikeste laste vahel ikka oli.

See dokumentaal on teistsugune. Ei mingeid süüdistusi või laimamist, vaid lihtne dokumentaalfilm Jacksoni viimaseks planeeritud kontserttuuri proovidest. Kõrvadeni tablette täis topitud Michael Jackson laval viimast korda esitamas omi lugusid ja nende vahel intervjuud tuuril kaasalöönud lauljate, tantsijate, muusikute ja teiste kõrvaliste inimestega. Inimestele, kellele Jackson vähegi korda läheb kohustuslik vaatamine.

kogu lugu

WALTZ WITH BASHIR

Posted in 2008, animatsioon, dokumentaal, Iisrael on December 2, 2008 by Kalju

Iisrael, 2008
lavastaja: Ari Folman
osades: Ari Folman, Ronny Dayag, Ron-Ben Yishai ja teiste osaliste hääled

waltz_with_bashir-posterÜhel õhtul baaris juues ja aega veetes räägib sõber filmilavastaja Ari Folmanile oma kummalisest unenäost, kus teda jälitab 26 kurja koera. Mehed saavad aru, et need 26 koera on seotud ajaga, mil nad võitlesid Iisraeli armees Liibanoni vastu. Ari avastab endale üllatuslikult, et tal on sõjast ainult üks mälestus- see, kuidas ta tuleb koos kahe kaassõduriga alasti veest välja tuleb. Nii otsustab ta oma vanad kaaskamraadid välja otsida ning uurida, mis tegelikult sel ajal toimus.

Tegu on dokumentaal-animatsiooniga. Kui tavaline dokumentaalfilm esitatakse vormis, kus intervjueeritav räägib juttu ja seda illustreerib mingi teisejärguline kokkuklopsitud pilt. Antud filmi puhul on needsamad inimeste meenutused esitatud animatsioonina ja see vorm töötab suurepäraselt! Ma julgen ennustada, et tulevikus hakkab sellised dokumentaale ilmuma aina rohkem ja rohkem.

Film ise on selgelt sõjavastane. Dialoog kahe sõduri vahel: “Mida me tulistame?”; “Vahet pole, tulista lihtsalt.” Stseen sellest, kui ühe terroristide auto peatamiseks tuhastatakse terve linnaosa. Tühjad hotellid, lennujaamad, laibad jne. Kogu film proovib esitada filmi lavastaja nägemust sellest, kui kuradi mõttetu on veel praegugi Lähis-Idas kestev vastasseis. Ning see nägemus tuuakse meile suurepärase visuaalse pildi ning isegi veel mõjuvama muusikalise poolega.

Eriti suurepäraselt oli lahendatud filmi lõpp. Kui kogu film oli animeeritud, siis lõpustseeniks minnakse üle päris (loe: mitte-animeeritud) pildile ja näidatakse kümneid ja kümneid ja kümneid laipu. Kui kogu filmi jooksul jääb kogu see surm ja taak vaatajast tänu animeeritud pildile üsna kaugeks, siis viimase minutiga lajatatakse kõik see äkitselt näkku. Saalis ei julgenud inimesed isegi köhida.

5/5

waltz_with_bashir