Archive for the draama Category

SCHASTYE MOE

Posted in 2010, draama, PÖFF 2010, Venemaa on November 17, 2010 by Kalju

Minu õnn imdb`s

Venemaa

2010

lavastaja Sergei Loznitsa

osades Vlad IvanovViktor Nemets ja Olga Shuvalova

(-)*

Räägime siis PÖFFi filmidest ka mokaotsast. Niisiis, “Minu õnn”.

Debüütfilm, kus kallurijuhi hirmu- ja õudusfantaasiad segunevad tegelikkusega, kus aeg-ajalt on raskusi eristamaks irreaalsust reaalsusest, tänapäeva minevikust. Film suudab meid ometi tänu režissööri kindlale käele viia üldistuseni võimule ja vägivallale, korruptsioonile ja hirmule rajatud totaalse ühiskonna degenereerumisest tervikuna, üksikisikust rääkimata.

Inimene, kes varem on mu blogi lugenud sai koheselt aru, et antud teksti ma pole ise kirjutanud, vaid kopeerisin julmalt maha PÖFFi kataloogist. Minu väike aruke antud ängfilmist totaalse ühiskonna degmenteerumist välja ei lugenud. Reaalsus ja irreaalsus segunesid, ajaline mõõde paindus- seda küll. Igatahes pole antud film kohe kindlasti selline, mida vaadata peale väsitavat nädalat ja väsitavat nädalavahetust. Peale vaikuses toimunud kümmet esimest minutit, kus pool ekraaniaega oli näidanud teel veerevat veoautot, sain ma aru, et ees ootab raske poolteisttund. Film algab siiski üsna klassikalises võtmes. On rekkajuht, on lapsprostituudid, on altkäemaksumaiad miilitsad, on hääletajad tee ääres, on lõppematu maantee ja kõrvalteed.  Sõit kulgeb ja kulgeb kuniks rekkamees satub küpsetama kartuleid kolme tundmatu mehega…

Noh, ja siis ma jäin magama. Ärgates oli järg läinud, tegelased kõik uued ja kadunud oli ka viks rekkamees. Proovisin küll ruttu aru saada, mis toimub, aga rong oli juba läinud. Võta nüüd kinni, mis juhtus…

*- uus kategooria, kus ma jätan filmid hindamata, kuna ma panen pildi taskusse ja sestap jääb filmi uba nägemata.

HAARAUTUVAN RAKKAUDEN TALO

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, Soome on May 17, 2010 by Kalju

Hargneva armastuse maja

Soome

2009

lavastaja Mika Kaurismäki

osades Hannu-Pekka Björkman, Elina Knihtilä jt

Jube vaadata, mis juhtub ühe tõsise kaamos-ugrilasega, kui ta satub mitmeks aastaks soojale maale elama. Mika “Aki noorem vend” Kaurismäkil on käes materjal, millest saaks teha ühe korraliku kaamosteose, kus kõik tegelased kulgevalt tühjas elus paratamatu köiesurma suunas. Komponendid on ju olemas- lahutatud mees ja naine, gängsterid pohjois Virosta, prostituudid, kuritegevus, kummalised naabrid. Ja mida teeb nendest osistest päikese käes küpsenud Mitte-Aki Kaurismägi? Komöödia! Helvetti tai jumal autta. Nii need asjad siin laiuskraadil ei käi.

Mees on Soome elust totaalselt võõrdunud. Ma olen hotellidest töötades ja niisama Tallinnas ringi patseerides näinud kõik Soomlasi välja arvatud Mika Häkkineni ja nad kõik on joonud Gini või Karjala õlut. Mitte veini nagu antud filmis proovitakse tõestada. Vaadake kasvõi allolevat pilti:

Täiesti ebareaalne, eksole.

Hoopis reaalsem tera.

Aga muidu oli film täiesti okei. Vähemalt sai nalja. Filmi ülesehitus oli ka äge. Kui linateose esimene pool kubises kohmakates (sebimis)vestlustest ja pooleli jäänud seksuaalaktidest, siis filmi edenedes asjad edenesid ja asi päädis orgiaga, kus kõik panid kõiki. Mitte samal ajal ja samas ruumis, kui sa seda mõtled. Pervert.

UP IN THE AIR

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, USA on January 6, 2010 by Kalju

Õhus imdb’s

Ameerika ühendriigid

2009

lavastaja Jason Reitman

osades George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick jpt.

Ryan (Clooney) töötab suurfirmas, mis tegeleb inimeste vallandamisega. Kui kuskil on munadeta ülemus, kes ei suuda oma alluvaid lahti lasta, siis lendab Ryan kohale, vallandab viisakalt töötajad ja sõidab minema. Samas on Ryani töökoht ohtu sattumas, sest firma äsja ülikooli lõpetanud naistöötajal (Kendrick) on idee, kuidas meeletuid kulusid kokku tõmmata- kohapeale sõitmise asemel kava. Kuid kuna seni veel lokkab kõikjal majanduskriis, siis on Ryanil veel käed-jalad tööd täis ja ta veedab 350 päeva aastas kodus eemal- hotellides, lennukites, konverentsidel jne. Ryan on säärase elukorraldusega enam kui rahul ja ta lausa neab neid väheseid päevi, kui ta oma ühetoalises korteris niiöelda kodus on. Ühel järjekordsel õhtul suvalise suurlinna luksushotelli baaris istudes kohtab Ryan enda naisvastet elik samamoodi linnast linna lendavat karjäärinaist Alexit (Farmiga). Kahel kõrvuni karjääri uppunud keskealise töötaja vahel tekib omalaadne suhe, kus samasse linna sattudes hullatakse hotellitoas ja järgmisel päeval minnakse omi radu pidi edasi.

Jason Reitman tallub juba enda poolt sissekäidud radadel. Peategelast, kes teeb kummalist ja sisult räpast tööd nägime me filmis “Täname Suitsetamas” ning kiiksuga armulugu filmis “Juno”. Samuti suutis Reitman taaskord leida rollidesse lausa valatult sobivad näitlejad. George Clooney näeb välja täpselt selline karjäärimees, kes hotellitubade vannitoas võtab hellalt all baaris ära räägitud näitsikuid. Vera Farmiga on lihtsalt ilusaim 35+ naine maailmas ja preili Kendrick on mõrd mis mõrd. Rääkimata kõrvalosalistest, näiteks J.K “mitte enam OZi juhtnats, vaid väga arvestatav komöödianäitleja” Simmonsist ja Zach “peale Pohmakat mõtlevad kõik, et ma olen maailma naljakaim mees, aga tegelikult pole” Galamakranfakatialikaitisest. Lisame siia veel filmi päevakajalise hala vallandatud inimeste näol ja esmapilgul jääb mulje, et tegu lihtsalt peab olema aasta ühe säravaima linateosega. Oma matemaatika õpetajate suureks kurvastuseks pean ma nentima, et liidetavate summa alati ei võrdu..eem..liidetava summaga. Okei, see tuli päris jabur lause.

Kuigi filmis on kõik asjad omal kohal, siis kahjuks jääb stsenaarium muu kompoti kõrval äärmiselt lahjaks. Kõik üllatavad sisupöörded polnud üllatavad, naljad polnud naljakad, traagilised kohad polnud traagilised, säherdune tühjade eludega modernsete inimeste suhted on viimasel ajal iga teise romcomi teemaks ja nii edasi. Tegelikult on see üllatav, sest Reitmani  filmide kirss tordil on alati olnud stsenaariumi värskus ja vahedus.

PÖFF 2009: EINAYAM PKUHOT

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, Iisrael, PÖFF 2009 on November 21, 2009 by Kalju

Eyes wide open.

Iisrael.

20o9.

lavastaja Haim Tabakman

osades karvased mehed Zohar Shtrauss ja Ran Darker ja teised.

Ahoi neonatsid ja muidu sallimatud inimesed! Kõne all olev film teile arvatavasti ei meeldi, sest see räägib kahest juudi härrasmehest, kelle vahel tärkab ootamatu ja keelatud kirg. Peagi anduvad kaks karvast meest teineteisele lihapoe hämarates tagaruumides, sellal kui kogu muu juudikogukond ja ühe mehe pereliikmed vaatavad olukorrale vägagi viltu. Kuigi filmil jääb veidi särtsu vajaka, on tegu vaieldamatult tugeva ja mõjuvõimsa filmiga.

PÖFF 2009: POSTIA PAPPI JAAKOBILLE

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, PÖFF 2009, Soome on November 3, 2009 by Kalju

kirjad isa jaakobile posterKirjad isa Jaakobile imdb`s

Soome

2009

lavastaja Klaus Häro

osades Kaarina Hazard, Jukka Keinonen, Heikki Nousiaianen jt

4- okei

Et kõik ausalt ära rääkida nagu on, siis ma pean alustama sellest, et ma olen hetkel töötu tudeng. Kuna mul on mõningal määral vaba aega ja eelnevatel aastatel olen üsna rohkelt PÖFFi külastatud, siis ma panin 1+1 kokku ja kandideerisin tänavu antud Filmifestivalile piletimüüja/vabatahtlikuks. Kuid erinevate asjaolude lahku- ja kokkulangemise sain ma hoopis festivali infotöötajaks. Kui hästi läheb, siis te võite mu mahedat nasaalhäält kuulata mõnes kinos, kus ma filmi tutvustan. Aga see selleks. Tänu sellele infotöötaja “ametile” on mul samas ka meeldiv võimalus osade filmidega varem tutvust teha ja seetõttu otsustasin PÖFFi ajaks oma “räägin ainult hetkel kinos nähtud/jooksvatest filmidest” reeglit eirata ja nendest PÖFFi raames nähtud linateostest paar sõna rääkida.

Niisiis, põhjanaabrite eelmise aasta elokuva Postia pappi jaakobile. Elinkautisvanki Leila (Hazard) saab üllatuslikult teada, et talle on antud armu. Endale vastumeelselt suunatakse naine üksikus majas elava pimeda isa Jaakobi (Nousiaianen) juurde abiliseks. Leila töö on lihtne- ta peab pühamehele ette lugema talle saadetud abipalved ja kirjad ning neile vastama. Film kahe erineva ja vastandliku maailmapildiga inimese kohtumisest, kus segunevad abistaja ja abivajaja rollid ning lõpuks on mõlemad üksteisele äärmiselt vajalikud.

Filmifännina peab vaatama kahetsusväärse pilguga teisele poole Soome lahte, sest meie põhjanaabritel on välja kujunenud väga omanäoline kaamosfilmikultuur. Sõnapaar “Soome film” toob koheselt silme ette kvaliteetsed ja sügavad flinateosed kannatavatest inimestest ning “Kirjad isa Jaakobile” pole selles osas erand. Filmile, mis räägib usust inimeste headusesse, võib veidi küll ette heita väga etteaimatavat stoori, kuid üldiselt on tegu asjaliku filmiga. Esile võiks tõsta operaatoritööd, mis on meeldivalt omapärane (Soome filmi kohta) ja näitlejatöid, mis on tõsiselt head. Eluaegne vang käitub ja liigub nagu eluaegne vang, pime usumees käitub ja liigub nagu pime usumees ja postiljon ajab segast nagu postiljonid ikka ajavad.

kirjad isa jaakobile

PÜHA TÕNU KIUSAMINE

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, Eesti on October 18, 2009 by Kalju

pyha tõnu kiusamine posterPüha Tõnu Kiusamine imbd`s

Eesti

2009

lavastaja Veiko Õunpuu

osades Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

okei

Ausalt öeldes on mul antud filmist rääkides suur kiusatus minna ohutut teed ja rääkida assotsiatsioonidest, mis tekkisid antud filmi vaadates. Kõik silma ja kõrvu jäänud filmikriitikud ja filmiblogijad ja filmijaurajad on justkui kokku leppinud, et antud teose puhul tuleb rääkida seosetest, mis filmi puhul tekkisid. Visake ise kirjutistele silm peale ja panete tähele, et eranditult kõik räägivad Bergmanist, Lynchist ja teiste tipplavatajte tööde ja Õunpuu filmi sarnasustest. Olgugi, et endalgi tekkis ka väga meelevaldseid seoseid (näiteks filmi esimene pooltund meenutas mulle Kusturicalikku janti kaamoslikus võtmes), siis mul tekkis antud filmiga ränk probleem. Ei teagi, kas asi on mitu piiratuses, rumaluses, kitsas silmaringis või massimeedia poolt ära tuhmistatud mõtlemises, aga Püha Tõnu kiusamine jäi mulle lihtsalt kaugeks ja film ei suutnud minuga dialoogi astuda (või pigem mina ei suutnud filmiga dialoogi astuda).

Mulle meeldib, kui asjad on selged ja sümbolid lihtsad. Sestap olid filmi I ja II peatükk mulle vägagi meelepärased ja Õunpuu sammus Mati Undi kirjutistele vändatud filmide tuttavat rada. Inimesed, kes ei hooli üksteisest (matuserongkäik, mis jätkab rahulikult oma teekonda, ilma et pööraks tähelepanu avariile); mammonakultus (Ulfsaki mängitud külajorss tuleb Tõnu juurde: “Mu sõber sai just surma, oh, mitme liitrine mootor su autol on?”); kõledates majades tühja elu elav kõrgklass, kes hoolib ainult oma Bentlyst ja piisavalt suurest kasumimarginaalist jne. Kogu selle, ka meid iga päev ümbritseva tühjuse, keskel on Tõnu, kellel tekivad eksitsentisaalsed probleemid. Loogiline ja lihtne ja põnev. Aga kõik järgnev hüplevad tempos, ebareaalsuse ja reaalsuse piirimail liikunud kaos mulle nii mokkamööda polnud. Areneva loo asemel nägin mina paigaltammumist ja fragmentide kinolinale ilmumist.

Samas visuaalselt oli asi põnev, seda küll. Õunpuul on väga isikupärane ja äratuntav, võiks isegi öelda maailmaklassiline, käekiri. Kõik alates võttapaikadest lõpetades valguse ja varjudega on perfekstuseni viimistletud. Ja muidugi need näitlejad… kuigi kõik peale Eelmaa tegid väga episoodilised rollid, suudeti sageli ainult ühe etteastega teha väga meeldejäävad ja tugevad esitused. Veidi rohkem, kui paar minutit, sai pildis olla ka Kurkova ja ma ei saa ütlema jätta, et ta on potensiaalselt maailma ilusaim naine.

Niisiis: visuaalselt filigraanne, sisult ja ülesehituselt minu jaoks (tsiteerides Andres Laasikut) “liiga udu”.

pyha tõnu kiusamine

JULIE & JULIA

Posted in 2009, 4/6 - okei, draama, komöödia, USA on October 5, 2009 by Kalju

juliejulia1 Julie ja Julia imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Nora Ephron

osades Meryl Streep, Amy Adams, Stanley Tucci, Chris Messina jt.

okei

Paar märkust enne filmist rääkimiseni:

1. Ma olen maailma kõige aeglasem blogija- filmi vaatamisest on möödas üle nädala ja alles nüüd suvatsen kirjutama hakata. Samas tempos jätkates muutun ma lõppeks Sopranoks.

2. Seda filmi sai vaatamas käidud Tartus. Ma ei saa siiani aru, miks peetakse Tartut uimaseks linnaks uimaste elanikega. Iga kord kui mina sinna satun, siis toimuvad linna igas korteris hardcore läbud, öine linn on täis purjus pralletajaid ning päevane linn Keskerakondlasi ja kepikõndijaid.

3. Eesti kõige ebaviisamakamad ja tropimad inimesed töötavad Tartus bussijuhtidena. Vähemalt mina saan absoluutselt iga kord sõimata valest uksest väljumise, bussist pileti ostmise, info küsimise ja kõige muu pärast.  Kui ma kunagi peaks maailmas rängalt pettuma ja tahan seda teiste peal välja elada, siis teen bussijuhiload ja tulen teile tööle.

4. Plink Plonk on Eesti üks muhedamaid kontsertpaiku ja Sinine geniaalseim asi, mis Eesti muusikaga viimase aasta jooksul juhtunud.

Aga okei, Julie ja Julia on film kahest erineval ajal elanud naisest. Julia Child (peaaegu-häirivalt-ülemängiv Meryl Streep) on mineviku Prantsusmaal elava diplomaadi igalvev naine, kes otsutab kodus passimise asemel  minna kokakooli. Üllatuslikul kombel tuleb naisel pottide ja pannidega möllamine hästi välja ja lõppeks annab naine välja väidetavalt USA-s revolutsiooni tekitanud kokaraamatu.

Julie (Amy Adams) on kuubikutööline suures Ühendriikide kindlustuskompaniis, kes avastab ühel hetkel, et ta pole elus mitte midagi saavutanud. Nagu teisedki päriselus läbikukkunud inimesed otsustab temagi end teostada blogi kirjutades. Nii võtab noor naine kätte aastakümned Julia Childi poolt kirjutatud kokaraamatu, küpsetab raamatust pärit roogi ja kribab oma saavutustest ning läbikukkumistest blogis. Ja see blogi saab 2002. aastal nii populaarseks, et naine kirjutab sellest raamatu ja…noh…see film tehti ka selle põhjal. Huvitav, kas Eestis ka midagi sellist juhtunud on, et blogi põhjal kirjutatakse raamat või vändatakse film?

Aga okei, film pendeldab nii kahe naise tegemise vahel ja teeb seda pinnapealselt, kuid õnneks mitte igavalt. Tahaks öelda, et tegu on päris muheda naistekaga, kuid see oleks vale. Teatavasti tähendab sõna “naistekas” teost, kus naine petab oma meest tarzanvälimusega aednikuga, kusjuures antud aednik võtab naist hellade tõugetega küünlavalgel ja metskitsenahast vaibal või midagi sellist. Kuid Ekraanis filmi vaadanud paarikümne naise kahjuks ja minu ja veel ühe kinos olnud meesterahva suureks õnneks film sellist pööret ei võtnud. Õigeimini ei võtnud film ühtegi pööret, vaid pigem lihtsalt kulges sirgelt mõttetu lõpuni. Korraks isegi tuli filmi elu, kui ättvanuses olnud Julia Child Julie kirjutatud blogi kirja teel perse saatis, kuid asi päädiski lihtsalt antud fakti nentimisega. Mis seal ikka. Fuck, ma vist kirjutan nii segaselt, et mu jutust pole midagi aru saada.

Ühesõnaga- Kui sulle meeldivad mingil sarjad nagu “Seks ja Linn” või “Meeleheitel Kodunaised” või sa vaatad laupäeva hommikuti pohmelliga kokasaateid, siis sulle arvatavasti mingil määral meeldib ka see film.

juliejulialisa