MACHETE

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

THE EXPENDABLES

Palgasõdurid imdb`s

USA

2010

lavastaja Stallone

osades kõik kõvad märulitüübid

Lõppude lõpuks on see film kohal ja ootamine tasus end ära, sest tegu on meistriteosega. See film on kõigile, kelle südames on väike koht märulitele. See film on kõigile neile, kes teisipäeval (“)juhuslikult(“) kanal kahest Delta Force`le sattudes jäävad filmi vaatama. See film on kõigiline neile, kelle arvates Stallone on  ägedam kui Tom Cruise ja Tom Hanks kokku.

Ühesõnaga ood kaheksakümnendate märulitele, kus putitati hevimetalli saatel tsikleid, kus naised olid suurte tissidega prostituudid, kus enne tapeti ja siis küsiti küsimusil, kus sigar suus sõideti suurte masinatega ringi. Expandables paneb number 48 suuruse tanksaapaga näkku kõigile viimase aastakümne jampsmärulitele, kus on armuliin, mingigi süžee, probleeme lahendatakse arvutitega ja kus märulivennad on eraelus vaikses eramajas elavad töllid. Milleks? Kaks tundi puhast testosterooni tapmiste, äärmiselt ebaõnnestunud naljade, muusika ja tsiklite näol. (Näiteks on filmis kolm naistegelast- üks suurte tissidega vanurbimbo, kes oli ekraanil 7 sekundit; noor naine, kes sai “pahalt” mehelt tappa, mispeale “hea” mees tüübi lihtsalt ära tagus ja latiinotar.) Selles filmis on olemas kõik,  mis praegu välja tulevatel kaheksakümendate filmide remake`del on puudu. Pagan võtaks, A-Rühm oleks pidanud olema täpselt selline: rühm palgasõdureid sõidab räpasest garaazist tundamatule Ladina-Ameerika saarele, kus on vaja kukutada kohalik hullunud general ja päästa saare rahvastik eesotsas kohaliku naiskaunitariga. Tuleb tuttav ette? Muidugi tuleb, sest selliseid filme on tehtud sadu, kui mitte tuhandeid. Kuid selles tobeduses ja lihtsuses peitubki märulite võlu. SELLINE pidanuks paganama A-Rühm ja kõik teised olnud/tulevad kaheksakümnendate remake filmid olema, mitte mingid ülemaailmsete korporatsioonide huinjaad.

Aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et aastakümneid on inimeste meelel olnud küsimus, et kes on kõige kõvem märulivend. Filmiga Palgasõdurid sai see küsimus lõpuks lahenduse. Kõvade meeste edetabel anno 2010:

Kõvematest kõvemad

Bruce Willis- oli filmis umbes 4 minutit ja suutis selle ajaga “Kui sa mängid mulle türa, siis ma tapan su ära” jutuga Stallone värisema panna.

Sylvester Stallone- ei vaja vist kommentaare. Ainuke vanakooli mees, kes ajab siiani oma sirgjoonelist rida ja teeb seda hästi.

Jason Statham- Uue põlvkonna Willis. Statistikat küll ei teinud, aga tundus, et tema saatsin antud filmis enim pahalasi karaoket laulma.

Dolph Lundgren- Oli kõigepealt kõige rajum hea mees, siis kõige rajum paha mees, kes sai lõpuks kuuli südamesse, kuid jäi ellu ja hakkas uuesti heaks meheks. Sellist asja ei saa ületada. Lisaks muidugi see, et kõik teised nö suured mehed peavad sõna otses mõtte Skandinaavia hiiule üles vaatama.

Steve Austin- Ainuke märulistaar, kes näeb ka reaalselt välja selline, et ta suudaks ühe rusikahoobiga mu surnuks lüüa. Lisaks oli ta ainuke paha, kellest Stallone (ega ka keegi teine) puhta võitlusega jagu ei saanud.

Jet Li- selle ajaga, millal sina silma pilgutad, on tema juba 14 kurja inimhinge teise ilma saatnud.

“kõrvalosasse kõlban kah”

Randy Couture ja Terry Crews- väikse püssiga valge mees ja suure püssiga neeger, noh, nagu need asjad ikka siin ilmas on.

“oskan veidi näidelda (loe: silmanurgast pisara välja pidistada) ja sestap keegi mind päris märulimeheks ei pea

Mickey Rourke-  tähendab, Mickey nuttis antud filmis. Nuttis ja ei tapnud ühtegi meest. Paljud mehed sellist sitta andeks ei saa, aga Rourke on eriline.

“Parim enne möödas”

Arnold Swarze..eem…Schwarze..eem… Terminaator, noh- tsiteerides filmi. Willis Stallonelt viidates Arnoldile:”Mis sellel tüübil viga on, et ta seda tööotsa ei taha.” Stallone:”Ma ei tea, tahab vist presidendiks saada.” Arnold vaatab tagasi, naeratab ja kõnnib kirikuuksest välja. Jah, selles filmis on tõepoolest nii magedad naljad.

Jean-Claude Van Damme- pussy, kes pelgas filmi tulla. Andestamatu argus, mida ei saa millegagi vabandada.

Steven “oh, ma olen päris elus politseinik ja aitan ilma tapmiseta kurikaelu kinni pidada” Seagal- hipi, raisk.

“hambahaldjad”

Jackie Chan, Rock jne tobedatesse filmidesse lõksu jäänud taplusmehed- nii mõttetud tüübid, et neid isegi ei kaalutud filmi mängima. Korra oled hambahaldjas, jääd igaveseks hambahaldjaks.

FROM PARIS WITH LOVE

Armastusega Pariisist imdb’s

Prantsusmaa

2010

lavastaja Pierre Morel

osades John Travolta, Jonathan Rhys Meyers jt.

Pariis resideeruv Ameerika saatkonna kontoriametnik James (Meyers), kes tegeleb salamisi ka ameeriklastele spioneerimisega, saab ülesandeks salaagent Charlie Waxi (Travolta)  sõidutamise mööda Pariisi. Wax tuleb ja tapab ära kõik Pariisis olevad asiaadid, neegrid ja muud tõmmud tüübid.

Ma pole vist ammu nii stereotüüpset filmi näinud. Kõik asiaadid on narkodiilerid, mustanahalised niisama pätt-looderdajad ja moslemid terroristid. Peale seda, kui kiilaks ja paks Travolta restoranitäie pilusilmi maha nottis hakkasin tegema laibaloendust. Filmi lõppeks tappis vaevu toolist püsti tõusta suutev Travola 45 inimest, rääkimata paarist niisama oimetuks tagumisest. Seda 24 tunniga- pole paha saavutus märuli kohta. Film ise on selline nagu Luc Bessoni klaviatuurist ikka tulevad. Okei, tagaajamisstseene polnud nii rohkelt kui Taxides ja Transporterites, aga peksu ja kuulirahet see-eest küll. Mõttetühjadelt märulitelt ootaks tegelikult lahedaid ja seninägematuid tapa- või tagaajamisstseeni, kuid neid kahjuks nappis. Terroristi pommivöö heitmine paneelmaja aknast pahalasi täis auto katusele oli selline “ohoo, seda ma vist pole varem näinud stseen”,  aga muidu ääretult tüüpiline ja tüütu madistamine.

G.I. JOE: THE RISE OF COBRA

G.I. Joe: The Rise Of Cobra imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Stephen sommers

osades Sienna Miller, Channing Tatum, Marlon Wayans, Dennis Quaid jt.

Elu lapsena varakapitalistlikus Ida-Euroopas oli ikka nüri ja kurb. Sellal kui muu maailma lapsed mängisid G.I. Joe nimeliste ätksioonfiguuridega, minul selliseid mänguasju polnud. Mul oli lilla jalgratas, mis muundus vastavalt vajadusele mootorratturhiir Modo tsikliks, üheks istmeks A-Rühma bussis või Michael Schumacheri vormeliks. Vormelisõiduga oli muidugi see jama, et ema ei tahtnud kuidagi aru saada, miks peab Monaco tänavaringrada olema meie tagaaias lillepeenarde ja õunapuude vahel. Tegelikult oli see täiesti loogiline koht, sest Monaco ringrada on kitsas tänavaringrada, kus ei saa mööduda ja punasesõstra põõsaste vahe oli just piisavalt kitsas. Siis oli meil kamba peale veel pall, millega sai mängida jalgpalli, rahvastepalli, korvpalli ja mida võis vahel niisama sõbrale näkku visata, nii et ta jooksis nuttes koju. Kindlasti olid mul ka mingid sõjardite mänguasjad, aga need polnud teps mitte G.I. Joed. Oleks keegi mulle siis öelnud sõna “G.I. Joe”, siis ma oleks mõelnud Rednexi Cotton Eye Joe nimeline kantridisko lugu, mis oli 7-aastase Ninja Roboti lemmiklugu. Täiesti masendav.

Kuid õnneks said Hasbro asjapulgad oma rängast veast aru ja otsustasid enda toodangut ka minu sugustele endise Nõukoguliidu territooriumil sündinud lastele tutvustada. Ja kuidas seda veel teha, kui mitte Stephen Sommersi vändatud filmi abil? Superkangelased + Muumia filmide lavastaja ei saa võrduda midagi muud kui totaalne pask. Kuid seekord suudeti mind üllatada: G.I. Joe on nii halb film, et muutub oma halbsuses (okei, sellist sõna vist pole olemas) heaks.  Filmis on kohal Hollywoodi kõige maitsetumad näitlejad eesotsas Dennis Quaidiga ja sa mõtled, et see film ei saa enam halvemaks minna. Ja ühtäkki ilmub ei kuskilt mõttetult väikest rollisooritust tegema Brendan Fraser. Geniaalne, ma naersin mitu head mintutit selle lükke peale. Või siis laksab film järjest magedaid nalju ja sa taaskord mõtled, et enam hullemaks minna ei saa. Ja äkitselt kukub üks tegelaskuju lihtsalt selili. Transformerid 2 olid selle filmi kõrval süvafilm. Samas ma ei mäleta, millal ma viimati nägin filmi, mille üle saab naerda ja muheleda (just filmi üle, mitte filmi peale). Tavaliselt hakkab lihtsalt piinlik ja valus.

Lisaks oli kogu selle piinlikuse taustal filmis ka ägedaid külgi- paar märulistseeni, kus arvutigraafikaga poldud liiale mindud (nt treileriski nähtav tagaajamisstseen Pariisis) ja filmi kuri doktor The Doctor on üks lahedamaid kuritegelasi üldse. Tahan järge, aga seal võiks Pamela Anderson mängida üht G.I. Joed ja David Hasselhoff võiks olla 30 meetrine karvapall, kes tahab hävitada New Yorki. Jään ootama.

Ma loovutaksin oma vasaku käe väikese sõrme, et see meest mitte iial enam näha.

CRANK: HIGH VOLTAGE

Crank: High Voltage.
Ameerika Ühendriigid, 2009.
lavastajad ja stsenaristid Mark Neveldine ja Brian Taylor.
osades  Jason Statham, Amy Smart, Dwight Yoakam, Clifton Collins Jr., Bai Ling jt.

 

Viktor Tšoi laulis enne, kui ta end Riia lähistel surnuks sõitis, et tal “aega on, aga raha pole”. Mul pole ei aega ega raha, on ainult lähenevad tähtajad koolis, kuskilt südamesoppide tagant välja ilmunud südametunnistus, mis ei luba aega ei blogimisele ega filmivaatamisele raisata,  ja mõttetööst uimane pea.

Mark Neveldine`l ja Brian Tayloril selle filmi kirjutamisel seda viimast probleemi polnud, sest nad vältisid mõtlemist. Selle asemel võtsid nad oma esimese filmi stsenaariumi ja tegid kõik asjad kaks korda suuremaks ja vägevamaks. Kui esimeses filmis pidi Chev Chelios (Statham) pidevalt enda organismis adrenaliini tootma, siis teises filmis peab ta saama elektrilaenguid. Ja umbes samasugusel loogikal on kogu film üles ehitatud- tõeliste tisside asemel näeb suuri silikoontisse, väikese revolveri asemel lippab Chev ringi pumppüssiga, esimeses filmi olnud avalikus kohas toimuv seksistseen on teises osas kaks korda pikem ja toimub kaks korda suurem vaatajaskonna silmade all, gängstereid on rohkem, kaklusi rohkem, närvilist kaameratööd on rohkem. Seda rida võiks jätkata lõputult.

Ja kuna härrased Mark Neveldine ja Brian Taylor loo välja mõtlemisele aega ei pidanud raiskama, siis nad toppisid terve filmi täis stseene, mida nad kunagi on tahtnud filmi panna, aga seni pole võimalust olnud. Ma kujutan ette, et nende dialoog võis näha välja selline:
Mark Neveldine: Kuule, ma olen alati tahtnud filmis panna sellise stseeni, kus üks mees lööb teisele pumppüssi sügavalt perse kinni.
Brian Taylor: Kõlab hästi. Aga võiks mingi nugadega teemat ka olla, on sul ideid?
Mark Neveldine: Paneme mingi latiino enda nibusid ära lõikama või lõikame matšeetega mingil hiinlasel küünarnuki ära?
Brian Taylor:  Teeme mõlemad ära! Aga ma olen alati tahtnud teha stseeni, kus kuul lendab läbi silikoontisside ja need purunevad.
Mark Neveldine: Hehehehee, teeme ära. Aga kui juba silikoontissid lendavad pooleks, siis võiks ju terves filmis rohkelt paljast keha näidata.
Brian Taylor: Höhöh, tissid on lahedad jah.
Mark Neveldine: Heheheee.
Brian Taylor: Höhöh.
Mark Neveldine: Aga tegelikult on mul veel üks idee, ära ainult naera.
Brian Taylor: Ma ei naera, mis see on?
Mark Neveldine: Ma olen alati mõnda filmi tahtnud panna sellise koha, kus kaks meest kasvavad kaklusstseeni ajal majadest kõrgemaks ja siis kaklevad. Noh, selline Godzilla teema. Paneme sellise asja ka sisse, palun.
Brian Taylor:  Okei, aga ainult sellel juhul, kui sa enam kangeid narkootikume ei tee.
Mark Neveldine: Tavai.

Kokkuvõttes jääb filmist täpselt selline mulje, et mehed on lustinud stsenaariumit kirjutades ja lavastajatoolides istudes ning see muudab filmi ka kohati päris nauditavaks. Ega sa ei ootagi märulilt rohkemat, kui non-stop taplust ja teelusikatäie huumorit. Filmi lõpp läks muidugi liiga ülepingutatuks: Chev on üleni leekides, nahk ja lihased on juba mustaks põlenud ja ta näitab seepeale kinokülastajale rahulikult fucki. Mage.