Archive for the põnevik Category

RED

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, põnevik, USA on November 1, 2010 by Kalju

Red – Eriti ohtlikud eruagendid imdb`s

2010 lavastaja Robert Scwentke

osades Brüce Willis, Morgan Freeman, John Malkovich jne peerud Rahulikult laupäeva varapärastlõunal veini trimbates ja blog.tr.ee keskkonnas ringi traavides jääb silma, et kahetsusväärselt väheseks on jäänud härrasmehi, kes viitsivad igapäevaselt kirjutada tobedatest ja vähemtobedatest kinos jooksvatest filmidest. Nii tekkiski tunne, et peaks blogi pöördesse ajama ja tühimiku taaskord täitma. Iseasi muidugi palju ma töö kõrvalt kinos jõuab käia- nii rahalises kui ajalises perspektiivis. Aga kuus paar külastust ikka sigineb. Liiatagi satub ikka ja jälle kokku inimestega, kes ka reaalselt mu kirjutisi olevast lugenud. Mis on ju iseenesest nunnu ja julgustav. Aga nüüd filmi juurde…

Red on ilmekas näide sellest, kui tähtis on kassahittide puhul ajastus. Aastaid oli olukord, kus Hollywoodist tulid üdini tõsised põnevikud/märulid: kurjad suurkorporatsioonid, peategelase persekäinud elu, vägivald. Lõbususfaktor viidi miinimumini ja verisusfaktor krutiti maksimumi peale. Nii tekkiski härrastel ühel õhtul mõte, et teeks filmi, kus vanakooli näitlejad lõbusas filmis kütaksid pahade persed kuumaks. Kuid kahjuks on selline film juba tänavu linastunud. Tsiteerides Eesti raamatuklassikat- “Kui Scwentke oma vanurid-kickivad-ässi filmiga kinodesse jõudis oli Stallone jube oma vanurid-kickivad-äss filmiga koore riisunud.” Võrdlus on veidi meelevaldne, sest filmide loogika on erinev. Aga siiski. Tulnuks antud film aasta-paar varem välja, siis oleks kindlasti õhus särinat ja krabinat märgatavalt enam.

Ühestküljest muidugi vanurid möllavad loogika toimis. Leedi Mirren oli verejanulise killerina võluv, Morgan Freeman surmale võlgu oleva pensionärina Morgan Freeman nagu Morgan Freeman ikka ja John Malkovich CIAs töötades aastakümneid LSD mõju testinud paranoilise eruagendina lihtsalt superäge. Probleem tekib Bruce Willisega- nimelt näeb Bruce ikka välja nagu neljakümnendates märulistaar. Erektsioonihäiretest ja valutavatest liigestest pole haisugi. Kuid kuna Bruce on filmi peamine täht, kelle ümber kogu loo jutustamine on koondunud, siis see teeb filmist koheselt suvalise (Bruce Willise) põnevusfilmi. Veidi huumorit, veidi naistesebimist, veidi koonupeksu, veidi tulistamist- tüüpiline Willise shit, eksole. Plusspunktid tulevad filmile paari naerupahvaku ja efektsete inimeste õhkulaksmiste eest, kuid ülemulje jäi veidi munatuks ja hambutuks.

Advertisements

PRINCE OF PERSIA: THE SANDS OF TIME

Posted in 1/6 - uskumatu, 2010, põnevik, USA on August 9, 2010 by Kalju

Pärisa Prints: Ajaliiv imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Mike Newell

osades Jake Gyllenhaal, Gemma Arterton, Ben Kingsley, Alfred Molina jpt.

Nagu öeldud, pingutan ma järgmistes postides oma ajuollust, et suve alguses nähtud filmidest paar rida kirjutada. Kuid 2 minutit pingsat mõttetetööd Pärsia Printsi filmist ei toonud esile mitte ühtegi mälestust. Jake Gyllenhaal jooksis küll ringi, aga kus, kellega, miks, kes võitis, kes oli paha, kes hea ja mis üleüldse toimus- täiesti hall ala. Masendav. Muidugi on võimalik, et mängus on alkoholifaktor, aga ma kahtlen selles. Samas maailma kõige igavam ja flegmaatilsem telekamäng ei väärigi paremat linateost (No t*ra, kui mängus prints hüppas üle augu, siis nägi asi välja umbes nii- prints hüppab aegluubis, kukub aegluubis vastu äärt, vinnab end aegluubis üle. Ja nii iga paganama augu juures). Ühesõnaga raisatud 2 tundi elus.

INCEPTION

Posted in 2010, 5/6 - äge, põnevik, ulme, USA on August 9, 2010 by Kalju

Algus imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Christopher Nolan

osades Capri saare Leonardo, Ellen Page, Joseph Gordon-Levitt, TomHardy jne.

Hola kallid blogilugejad. Kuna suvi hakkab ühele poole saama, siis oleks viimane aeg blogilt tolm pühkida ja see läikima lüüa. Suvel vaikselt tunti muret, miks ma ei kirjuta, aga olgem ausad- kes see suvel ikka viitsib kinos käia. Oleks vähemalt nii palju rahhi olnud, et ostukeskuse katusel linateoseid vaadata, aga kus sa sellega. Paar filmi on viimase kaks pluss kuuga tilkunud ja eks ma nende kohta jõudu- ja mälumööda proovin paar rida kirja panna. Üldiselt muidugi see “räägin ainult kinos nähtud filmidest” nagunii ei toida piisavalt, et hea rütmiga kirjutada ja lehelanguse ajal peaks veidi areaali laiendama. Aga see on juba tulevikuteema.

Ning mis filmiga oleks paslikum alustada kui  filmimaailma alustalasid painutanud, visuaalset massorgasmi tekitanud ja üleüldse läbi aegade parimast filmist Algus. Päris sümboolne nimi, eksole. Alustama peaks tegelikult sellest, et eelpool mainitud kiitused on muidugi ülepaisutatud nagu viimasel ajal ikka Hollywoodi suurteoste puhul kombeks on. Kõigepealt Dark Knight, siis Avatar ja nüüd Inception- kõigi puhul sama stoori. Tähelepanuväärne on loomulikult see, et antud triost kaks on härra Nolani sünnitised. Mina Nolani fenomenist aru ei saa, aga kuna härrasmehe looming märjutab nii paljusid pükse, siis peab tegu ühe andeka lavastajaga olema. Ja küllap ta ongi.

Kui on veel inimesi, kes pole Algust näinud, siis lühidalt võttes on tegu animatsioon Paprika, Matrixi, Fountaini, matrjoškade (siinkohal rahustan oma pervertlugejaid- ma ei mõtle sellega Ida-Euroopa hooradest rääkivat sarja, vaid matrjoškalikult ülesehitatud unenäomaailma) ja suvalise põneviku sümbioosiga. Filmi keskmes on väike pätibande, kes uimastab tellimuse peale inimesi ja tungib nende unenägudesse, et teadvuse tagatubadest kätte saada vajalik informatsioon. Ühel päeval avaneb Cobbil (DiCaprio) võimalus teha oma (viimane) töö, mis tagaks talle juurdepääsu oma laste juurde. Kuid nagu ikka on antud töö täis karisid ja ohte ja on keerulisem kui kunagi varem. Mängu tuleb ka veidi traagilist armustoorit, nagu ikka, ja lühidalt selline film ongi.

Ja mõned inimesed ütlevad, et Algus oli keeruline, lausa intelligentne film, kus pidi pingsalt kaasa mõtlema. Kammoon. Isegi mu naispool, kellele ma tavaliselt pean Shrekide ja Toy Storyde tegevusliine lahti seletama, mõikas antud filmi lennult. Võib-olla oli asi selles, et järjepidevalt nämmutati “me oleme nüüd selle inimese unenäos ja lähme teise inimese unenäkku ja meil on nii palju aega” teema üksipulgi lahti. Küllap oli Nolanil hirm nahas, et mõni 13-aastane kinokülastaja ei saa äkki filmist aru ja parem oleks ka talle mõistupärane olla.

Tugrikuid ja eurosente viskaks aga näiteljaskonnale, kes vähesest ettekirjutatust  pigistasid välja maksimumi. Tommy Solomon on koos pooleteist aastat armastusega saanud jala põlvest saati filmimaailma tippliiga ukse vahele, mis on tore, sest Gordon-Levitt on lahe. Samamoodi ka Ellen Page, kes on nunnuim asi Hollywoodis peale Scarlett Johanssoni tisse. Leonardo Di Caprio fenomen endale eranditult head filmid, mida Inception kahtlemata ka on, valida on kadestamisväärne.

Filmi visuaalne pool oli äge. Õigemine kreenis hotellis toimunud kaaluta oleku võitlusstseen oli äge ja tekitas “ahah, vot sellist värki ma polegi varem näinud” tunde. Mis on iseenesest juba saavutus omaette. Ega muulegi äktsioonile midagi ette heita ei saa, kuigi mulle hakkas ühel hetkel “heade poole tulistatakse miljard kuuli,aga keegi pihta ei saa” Hollywoodlik märul närvidele käima. Mõttetu veerandtunniste lumelpaugutamiste, auto jälitamisstseenide jne jura oleks võinud vabalt olemata olla ja selle asemel veidikene enam tegelastesse süüvida ja pinget kruvida. Samamoodi häiris mind terve filmi ajal, et kogu suure ja unenäolises maailmas toimuva tegevustiku taga oli lihtsalt ühe suurkorporatsiooni soov konkurendi ninamees rivist välja lüüa ja ühe õnnetu härrasmehe veel õnnetum armulugu. Kui juba suurfilmi teha, siis võiks temaatika olla veidi kõikehõlmavam. Kuid see on juba minu isiklik personaalne vigin. Aga kokkuvõtlikult Inception vägagi sarnase temaatikaga ja mindfuckima Leo teisele tänavuse aasta filmile elik Shutter Islandile vastu ei saa.

ROBIN HOOD

Posted in 2010, 3/6 - mõttetu, ajalooline, põnevik, USA on May 27, 2010 by Kalju

Robin Hood imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2010

lavastaja Ridley Scott

osades Russell Crowe, Cate Blanchett, Mark Strong, William Hurt jt.

Ridley Scott muutis kõigi mälumängurite elu raskeks. Kui varem oli Kuldvillakus küsimus “Antud Ridley Scotti filmis sureb vana kuningas ja troonile tuleb noor ning tropp valitseja. Uue valitseja võimu all satub übersõdalane põlu alla”, siis oli vastamine lihtne ja sai öelda “Mis on Gladiaator.” Nüüd on vastuseid kaks  ja mine sa võta kinni, kumba filmi mõeldakse. Linna peal liiguvad igatahes jutud, et Ivo Linna, Indrek Salis ja Jevgeni Nurmla on väga pissed.

Tegu on niisiis Robin Hoodi sünnilooga, a la Batman Begins. Olgem ausad, laante vahel ratsutavast vibukütist, kes laseb vibu ja röövib rikkaid ja on heategija, polnud haisugi. Vibu lasi Russel Crowe umbes-täpselt 3 korda ja lahingutes trippis Robin Longstride hoopistükkis haamriga ringi. Haamriga! Umbes sama jabur nagu Edgar Savisaar, kes hoiab ise oma vihmavarju. Ühe korra rööviti küll kirikuvanker, aga noh, see pole see. Pateetiline “Robin su surnud isa oli vinge visionäär, kes tahtis riiki demokraatia tuua ja sa mine ja räägi mäe otsas ja kõik sõdurid ja kuningad kuulavad sind” pask oli kohe päris piinlik.

Tegelikult oli häirivaid faktorid veel. Miks olid kõik prantslased tropid? Mis mõte oli Nottinghami Šerifi tegelaskujul? Miks nägid prantslaste sõjalaevad välja nagu sõjalaevad teisest maailmasõjast? Film oli küll igati professionaalne ja korralike lahingustseenidega ja äge, kuid sellist õiget minekut ei saadud kuidagi üles. Gladiaatori suguseks suurfilmiks polnud piisavalt stoorit ja mõnusalt ladna ajaviitefilmi kohta oli lõbusust vähe.

PUNANE ELAVHÕBE

Posted in 2010, 4/6 - okei, Eesti, põnevik on April 16, 2010 by Kalju

Punane elavhõbe imdb`s vist pole

Eesti

2010

lavastaja Andres Puustusmaa

osades Peeter Oja,Märt Avandi, Taavi Teplenkov, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv jne.

Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva Eesti on üks hirmus ja kriminaalne paik. Näiteks paar nädalat tagasi trammi oodates tuli minu juurde üks veriste riietega mees, kes kurtis, et on ainult kolm päeva vangist väljas olnud ja juba suutis ühe mehe ära taguda, veetis öö politseijaoskonnas ja üleüldse olevat kõigil inimestel oksad jube laiali. Ma mõtlesin, et teen mõne kohatu nalja, kuid siis vaatasin mehe veriseid riided ja mõtlesin ümber, tõmbasin end kiiresti kössi ja jooksin trammile. Või siis eelmisel nädalal trammi oodates tuli minu juurde üks kiilas põkk, kes kurtis, et keegi ei hooli temast, Kanal 2 reoprterid sarivägistasid tema naise ja tagatipuks varastati tema revolver ära. Ma mõtlesin jumal tänatud ja jooksin trammile. Kuid tuleb välja, et üheksakümnendatel oli olukord veel karmim. Tänavad ja trammipeatused olid täis kurjategijaid, kes kamba peale saatsid päevas ühe inimese manalateele. Rääkimata vargustest, vägistamistest ja nii edasi.

Filmi Punane elavhõbe keskmes on kolm sellist retsi (Ulfsak, Malmsten, Sarv), kellel tuleb idee Venemaalt radioaktsiivset ja väärtuslikku Punast Elavhõbedat hankida. Siin ilmneb kohe ka filmi esimene probleem, sest Mait Malmsten ega ka Juhan Ulfsak ei anna kurjategija mõõtu välja. Eks see ole Eesti näitlejate probleem, et neid näeb päevast-päeva nii teatrilaval, erinevates seriaalides, reklaamides ja tänu sellele jääb neist mingi kuvand, mis on visa ajusagarast lahkuma. Näiteks on Mait Malmsten viimased 15 aastat seriaalides mänginud politseinikku või arsti või uurivat ajakirjanikku. Selline üdini hea tegelane ja ühtäkki peab jätma endast retsi mulje. No ei ole usutav. Hoopis teine asi lugu on Kristjan Sarvega, kes rääkis, liikus, peksis täpselt nagu esimeses lõigus mainitud mehed. Mehe rollisooritus tegi silmad ette kõigile viimastel aastatel Eesti filmides olnud nö pahadele poistele.

Nende kolme mehe kuritegudel ja tegemistel hoiab silma peal politseinukud eesotsas reapolitsenik Sandri (Avandi) ja ülempolitseinik Buldooseriga (Oja).  Üsna keeruline taak on kanda ka Peeter Ojal. Mehe tegelaskuju Buldooser oli väga karmikäeline politseipealik, kes ropusuiselt pani paika kõik ruumisolijad. Kuid ükskõik, mida Buldooser ka ei teinud, saatis seda kinokülastajate naerupahvatused. Oja karjub politseinikule “Mine perse”- rahvas itsitab. Oja karjub politsenikele “Joomise asemel tehke tööd, kurat”- rahvas itsitab. Oleks Peeter Oja ise olnud filmi kõige rõvedamas stseenis ja noore tüdruku ära vägistanud ja talle kuuli pähe laskunud, siis küllap oleks pool kinosaali ikka itsitanud ja mõelnud “On vast vimkamees see ärapanija”. Kahju.

Tervikuna toimis film väga hästi. Tegevustik liikus ladusa tempoga ning polnud liiga juustune. Võrreldes viimastel aastatel välja tulnud kriminaalfilmidega (näiteks Siin me oleme ja Pangarööv) on Punase elavhõbeda stsenaarium suur samm edasi. Mitme erineva tegevusliiniga ladus kulgemine, mille kallal küll võiks norida, aga milleks. Vahelduseks võiks keegi teha Eesti filmi, kus pole kohtlast suhete kõrvalliini, aga see selleks. Esile tõstaks ka dialooge. Minu suurim probleem uuema aja Eesti filmidega on just nendes olevad dialoogid, mis on nii paganama võltsid ja ebaelulised, sest mitte keegi ei räägi reaalses elus nii. Punase Elavhõbeda puhul on näha, et Anvelt jagab politseinike- ja kurjategijate žargooni.

Tegelikult on kahju, et ma üheksakümnendatest suurt midagi ei mäleta ja seetõttu ei tekkinud ka nostalgiamomenti. Ning need vähesed asjad, mis mul üheksakümnendate keskpaigast meeles on, olid täiesti vääralt kujutatud. Näiteks filmis olnud Tallinn-Keila rongisõit. Mingeid rohelisi plastiktoole ja naishäälset teadvustajat polnud. Puupingid, pilgeni täis higised vagunid ja vene keelse aktsendiga ninahäälselt Kjeila teatanud rongijuht oli.

Ja loomulikult on olemas ka kohustuslik tissistseen- muidu poleks ju tegu Eesti filmiga. Kuid üllatuslikul kombel pole seekord tegu Marilyn Jurmaniga! Mhm, lugesid õigesti.

LEGION

Posted in 2/6 - halb, 2010, õudus, põnevik, USA on March 12, 2010 by Kalju

Legion imdb’s

Ameerika ühendriigid

2010

lavastaja Scott Stewart

osades Paul Bettany, Dennis Quaid, Adrianne Palicki jpt.

Mõnikord on filmi hea vaadata täiesti tühjalt lehelt. Leegionit vaadates polnud ma näinud ühtegi inglitega plakatit ja samuti magasin maha filmi esimesed minutid. Niisiis oli see minu jaoks suur pauk, kui filmi keskpaigas selgus, et Paul Bettany on ingel ja tegu on kristliku märuliga. Olekski võinud ju selle inglivärgi treilerites ja muus reklaamis saladuseks jätta, sest see üllatus oli ainus asi, mis mind filmi juures võlus. Teine pauk oli muidugi see, et Dennis Quaid mängis filmis. Õõõõhhh.

Ausalt öeldes nägin ma seda filmi kuskil jaanuaris. Ma siis mõtlesin, et jätan kirjutamise sellesse aega, kui linateos kinodesse jõuab, aga praeguseks suurt midagi enam meeles pole. Ju siis oli nii nigel film. Parimad asjad filmi juures olid muidugi Dennis Quaidi ühelauselised kõva-mees-fraasid. A la karmihäälselt öeldud “Ma ei usu jumalasse” laused. Ma jätan päevapealt blogimise, kui Dennis Quaid teeb mingis filmis mitte-ülepingutatud-rollisoorituse.  Suurim pettumus oli, et lõpuks ei tulnud Jumalat, kes oleks kõigile inglitele molli kütnud ja lõpuks ise Dennis Quaidilt molli saanud. Kuid küllap jäetakse midagi järje jaoks ka. Zombid olid üpris eriskummalised- vahepeal olid zombid ja siis vahepeal ei olnud ka. Jumal tegi ikka täielikku haltuurat. Miks peaks Jumal üldse inimesed zombideks muutma, kui ta nendega rahul pole? Kas Jumalal oli siis lootus, et zombi-inimesed järgivad paremini kümmet käsku? Täpselt sama arusaamatu nagu, miks see film valmis tehti.

MÄN SOM HATAR KVINNOR

Posted in 2009, 4/6 - okei, põnevik, Rootsi, Saksamaa, Taani on February 23, 2010 by Kalju

Lohetätoveeringuga tüdruk imdb’s

Rootsi/ Taani/ Saksamaa

2009

lavastaja Niels Arden Oplev

osades Michael Nyqvist, Noomi Rapace jt.

Ütlus “ükski kunstnik pole tuntud oma eluajal” sobiks hästi Rootsi kirjatsura Stieg Larssoni kohta. Aasta peale mehe surma avastati, et tüüp on päris huvitavaid raamatuid valmis treinud ja mehe Milleeniumi triloogia kolm osa lendasid otsejoones müügiedetabelite tippu. Ameeriklased ütlevad “Euroopa Dan Brown”, Rootslased “parim asi Rootsi kirjanduses peale Astrid Lindgreni” ja keskerakondlaste sõnul on Stieg Larsson maailma kirjanduse Edgar Savisaar. Okei, tegelikult nii labaseid võrdlusi ei tehta.Või tehakse? Igatahes fakt on see, et Milleeniumi triloogia raamatud kaovad letilt sama kiiresti kui alkohol Henrik Normanni baarikapist (loe: kiiresti ja massiliselt). Ning mis oleks lugemisaasta puhul paslikum kui vaadata nii massiliselt laineid löönud raamatu põhjal vändatud filmi.

Ajakirjanik Mikael “Kalle” Blomkvist on Rootsi Mihkel Kärmas elik sealse ajalehe deduktiivne reporter. Üht suur korporatsiooni põhjalaskvat lugu tehes satub Mikael probleemidesse ning teda on peagi ootamas poole aasta pikkune vangistus. Nii passibki ajalehest minema löödud ja vangistust ootav Mikael tühja kuni saab huvitava pakkumise suurfima pensionipäevi veetvalt juhilt. 40 aastat tagasi kadus saladuslikel asjaoludel võimsa Vangerite perekonnapeast härrasmehe vennatütar Harriet. Varbaotsaga hauas olev hallipäine Vanger on kindel, et mõrvar on veel kusagil vabaduses, sest kord aastas saab ta täpselt selliseid tikitud lilli nagu Harriet tegi. Mikael võtab esmapilgul lahendamatuna näiva ülesande vastu ja peagi ühineb temaga Lisbeth ning eriskummaline detektiivpaar asub asja uurima.

Kui klassikalistes krimkades ajavad kurje pätte taga pintsakus härramehed või äärmisel juhul hallipäised vanatädid, siis ajad on muutunud. Nimelt on Lisbethi muskulaarne arvutihäkkerist punk bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool, sõidab tsikliga ja on igati klassikalise koduperenaise vastand. Eks seetõttu on ka Milleeniumi saaga nii populaarne, sest iga koduperenaine tahaks oma sisemuses olla muskulaarne arvutihäkkerist punk-bi-seksuaal, kes peab aeg-ajalt käima oma kriminaalhooldaja pool ja sõidab tsikliga. Või siis ei taha? Pigem ikka tahavad. Lisaks on filmis pea kõik mehed süvatropid, millest tuleb ka filmi orignaalpealkiri “Mehed, kes vihkavad naisi”. Nii vaatabki koduperenaine, kuidas Rootsis vägistavad 50-aastased mehed anaalselt naisi ja siis vaatab silmanurgast diivanil lösutavat ja õlle lürpivat töötut meest ning saab aru, et tal on vedanud. Ja Stieg Larsson saab teispoolsuses Jumalalt tasuta veini, sest on veel ühe abielu päästnud.

Film ise on kaasahaarav. Mulle praegused Skandinaaviast tulevad filmid on üsna mokkamööda ja ka Män som hatar kvinnoril pole viga. Harrieti müstiline kadumine pole nii üheplaaniline, kui paljudes samalaadsetes filmides. Teate küll neid filme, kus veerand tunni möödudes te juba teate, kes on mõrvar, miks ta mõrvas ja kuidas ta kätte saadakse. Selles osas suutis Lohetätoveeringuga tüdruk mind päris kaua kütkes hoida. Mis siis veel positiivset? Noomi Rapace oli needistatud Lisbethina väga äge ja kickäss. Ma ei tea, kuidas Noomi seda suutis, aga ta tegelaskuju oli üheaegselt seks ja hirmuäratav. Päris hästi olid väljamängitud ka Lisbethi lühiflashbackid minevikku- tekitas sellise rumala tunde, et ma pean ka teise osa ära vaatama. Kahju ainult, et filmi lõpp nii magedaks ja venivaks kujunes.