Archive for the sõjafilm Category

VENTI SIGARETTE

Posted in 2010, 5/6 - äge, Itaalia, sõjafilm on November 2, 2010 by Kalju

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

Advertisements

GREEN ZONE

Posted in 2010, 4/6 - okei, sõjafilm, USA on April 11, 2010 by Kalju

Roheline tsoon

USA

2010

lavastaja Paul Greengrass

osades Matt Damon, Greg Kinnear, Brendan Gleeson jt.

Maailmas on tuhandeid avalikke saladusi. Näiteks sattusin ma ühele korteripeole Keilas, kus kõik inimesed teadsid, et peale kell kümmet saab kohalikult taksojuhilt alkoholi osta. Samas avalikult seda välja ei kuulutata ja mees on niiviisi juba aastaid ajanud kahtlast bisnisit. Samasugune lugu on Iraagi sõjaga. Terve maailm teab, et sõja põhjused on laest võetud pullisitt, kuid suurem osa elanikkonnast vaikib asja maha ja vaatab kohmitsevalt lakke. Samamoodi tegi ka filmimaailm. Vaid mõned paksud dokumentalistid suvatsesid teha filme, mis tõdesid antud fakti. Nüüd lõpuks on jõudnud Iraagi sõjavastasus ka munadeta meeste paradiisi elik Hollywoodi. Eks lähiaastastel hakkab neid filme aina rohkem ja rohkem tulema.

Roheline tsoon räägib sõjardist nimega Miller, kes juhib paarikümnepealist löökrühma, mille ülesanne on tuumalõhkepeade ja muu kahtlase trääsa asupaikade otsimine ja kindlustamine. Kuid meestele tulev info on järjepidevalt vale ning mehed satuvad eluga riskides taas ja taas tühjadesse hoonetesse. Lõpuks viskab Matt Damoni kehastatud Millerile asi kopa ette ja ta asub omapäi uurima, miks info vale on. Kuid peagi satub mees Ameerika valitsuse hämaratesse tagatubadesse, kust pole tagasiteed.

Vormilt on Green Zone sarnane viimasel Oscarigaalal möllanud Hurt Lockeriga. Kaamera on keset möllavat sõjatandrit, kus toimuvad plahvatused, mis paiskavad kinosaalis istuvad inimesed paar rida tahapoole. Lõõmava kõrbepäikese käes tööd tegevad närvilised sõdurid, ümbritsetuna räuskavatest kohalikest ja pidevast ohust. Kuid filmi fookused on täiesti erinevad. Piinakamber proovis tungida sõjardite sisse ja esile tuua nende hingeelu. Roheline tsoon on pigem thriller, mis istutatud sõjatandrile. Väike mutrike satub eluohtlikku mängu, kuhu ta ei tohiks sattuda. Võitlus iseendaga vs võitlus Ameerika Ühendriikidega. Eks see ole juba vaataja maitse asi, kumb lähenemine talle rohkem mokkamööda on. 

Filmi puhul tahaks eriti esile tõsta ägedat operaatoritööd- erinevad linna panoraamkaadrid olid väga maalilised ning lahingstseenid täpselt parasjagu rappuvalt üles võetud. Mõnus. Ega filmile otseselt midagi ette heita ei saagi, ainsa asjana jäi mind piinama filmi lõpp. Õigemini küsimus, miks see nii juustune, tobe ja läbinähtav pidi olema. Kurb.

THE HURT LOCKER

Posted in 2008, 6/6 - klassika, sõjafilm, USA on October 29, 2009 by Kalju

hurtlocker1 Piinakamber imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2008

lavastaja Kathryn Bigelow

osades Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty, Ralph Fiennes jpt.

klassika

Sõjafilmide loomusesse on justkui sisse kirjutatud poole valimine ja vastandamine. Head juudid vs pahad natsid, head ühendriiklased vs pahad vietnamlased/afgaanid/iraaklased, head eestlased vs pahad venelased ja seda rida võiks jätkata lõputult. Mehed teavad juba poisieast, et sõjafilm tähendab hea ja paha võitlust ja sestap on Kathryn Bigelow naiselik puude Iraagi sõja teemal justkui ootamatu päikesepaiste sombuses oktoobris. Oh ei, ma ei taha öelda, et see film on naiselik. Kaugel sellest- verd  ja mehisust ja higi on Piinakambris sama palju, kui žanrikaaslastes. Kuid selle filmi fookuses on sõdurid, keda ei heroiseerita. Sõdurid, kes teevad oma tööd. Sõdurid, kes tahavad saada koju. Sõdurid, kelle ainus oskus on sõjas osalemine.

Film räägib kolmeliikmelisest pommirühmast, kuhu kuuluvad Sanborn (MacKie) ja Eldrdige (Geraghty) ja nende ülemus Staff Sergeant William Jamesist (Renner). Nende kolme mehe missiooni viimasest 38-st päevast antud film räägibki. Mustanahaline Sanborn on elupõline sõdur, kellele meeldib, kui asjad liiguvad täpselt reglementi mööda. Mees, kes on elus piisavalt sõdu näinud, teab et ellujäämiseks peab kõik toimima perfektselt. Sestap ei suuda Sanborn kuidagi alla neelata William Jamesi kaootilist töötamist. Rühma noorim liige Eldridge on vaimse kollapsi äärel olev noormees, kelle psüühikale jätavad sõjakoledused aina rängemaid jälgi.

Kuid filmi peategelane on siiski Jeremy Renneri poolt suurpäraselt mängitud William James (julgen ennustada, et mees teeb antud rollisooritusega lennu Hollywoodi teravama näitlejatipu sekka). James liitub kolmepealise tiimiga peale eelmise rühmaülema hukkumist ja uue rühmaülema töömeetodid on pehmelt öeldes kummalised. Mees ei hooli reeglitest ja tegutseb sageli omapäi- näiteks teeb ta suuremaid pomme kahjutuks ilma kaitseriietuseta, sõnades “Kui ma peaksingi õhku lendama, siis teen seda vähemalt mugavas riietuses”. Bigelow püstitab oma filmiga küsimuse, kas elukutselise sõjaväelase ameti võlu on Jackassliku adrenaliinilaksu saamine, mida tavaelus ei saavuta. Samas tekitab püstihull James ülejäänud meeskonnaliikmetes paksu verd, mis jõuab vahepeal isegi nii kaugele, et mehed teoretiseerivad oma ülemuse õhkulaskmisest.

Film ülesehitus on niisamuti üsna hüplik. Sujuva loo arenduse asemel koosneb film justkui stseenist stseeni hüppamisel, kusjuures ainsaks pidepunktiks on meeste erinevad ülesanded elik pommid. Olgugi, et film on täis ebaloogilisusi (näiteks säherdune reeglitest mitte kinni pidav pommirühma töötaja, kes seab oma kaaslased pidevalt ohtu, pandaks päriselus esimesele kojusõitvale laevale), siis need õnneks häirivaks ei muutu. Niisama hüplik nagu on filmi ülesehitus on ka kaameratöö, mis kahasse tundmatute näitlejatega annab filmile mõnusa sõjadokfilmi tunde, mis imeb sind endasse. Realistlike pommiplahvatuse ajal varjad pea kätega ja kinost väljudes pühid instinktiivselt Baghdadi kõrbetolmu õlgadelt.  Üsna humoorikas on ka tuntumate nimede ülesastumine filmis- kõik Ralph Fiennesed, Guy Pearced, David Morsed teevad filmis vaid episoodilised osad ja ilmuvad ekraanile minutiks-paariks. Justkui meeldetuletamiseks, et tegu on siiski fiktiivse-, mitte dokumentaalfilmiga.

hurtlocker2

INGLORIOUS BASTERDS

Posted in 2009, 4/6 - okei, sõjafilm, USA on September 2, 2009 by Kalju

inglourious-basterds-movie-posterVääritud Tõprad imdb`s

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Quentin Tarantino

osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt

okei

Suvepuhkus koos 35 kraadise suveilma ja Vahemeres ujumisega on lõppenud ning nüüd oleks paslik taaskord oma näpud Eesti kinomaastiku pulsile suruda. Nii saigi augusti viimasel päeval teha vaikselt klassikaks kujunev kolme-filmi-kinopäev ja loomulikult ära vaadatud Vääritud Tõprad, sest “kui sa pole sõda läbi Tarantino silmade näinud, siis sa pole sõda vapsjee näinud”.

See reklaamlause on muidugi sulaselge vale, sest kogu filmi tegevustik on tuttav sarjast `Allo `Allo. Restoranimärul; kino sabotaaž; inglane, kes maskeerub sakslaseks; ameerikalsed, kes maskeeruvad itaallasteks; kuri SS mees jne. Tuleb ju tuttav ette. Kui kõik tegelased rääkinuks erinevate keelte asemel aktsentidega inglise keelt oleks olnud täismäng.

Kui juba petlikule reklaamile jutt läks, siis niisama valedele jälgedele juhtivad olid filmi treilerid ja plakatid. Nendest jäi mulje, et Vääritud tõprad on kahe ja poole tunnine lausveristamine. Tegelikult sai Tõpraste natsitapp magedalt vähe ekraaniaega ja suurem osa filmist kulus erinevate tegelaste vahelistele dialoogidele, triloogidele ja multiloogidele. Tarantinole meeldivab näidata pikki vestlusi ja sellega oma geniaalset sõnaseadmist. Aga no pagan võtaks, stseene pole mõtet ka liiga pikkadeks venitada. Näiteks äraarvamismäng tolleaegse Prantsusmaa Levikas. Arusaadav, et Tarantino tahtis pinget kruvida, aga säherdune venitamine küll efekti ei andnud. Pigem tekkis tahtmine karjuda “T*ra, kas hakkab  midagi toimuma või te jäätegi sinna juttu ajama.” Mitmete stseenide igavaks ja tüütuks muutumisel saab olla ainult kaks võimalust: See oli taotuslik või Tarantino on muutunud nüriks ja pehmeks. Tõenäolisem on teine variant, sest film oli Tarantino paremate filmide mõõdupuu järgi iga külje pealt nõrguke.

Näiteks suudab QT alati leida rollidesse suurepäraselt sobivad näitlejad, kes teevad filmides vaat et elurollid. Seekord seda öelda ei saa. Okei, kogu Eurooplaste kamp oli korralik (eriti muidugi Christoph Waltz Hans “BINGO” Landana ja übermeelas Mélanie Laurent), aga teised tegid küll alla igasugust arvestust rollisooritused.

Ja mis see film üldse olema pidi? Üle võlli keeratud juutide kättemaks või mis? Minule kui ajalootruule härrasmehele selline jant kohe üldse ei meeldinud.

Okei, nüüd ma olen filmi vist ainult kritiseerinud. Ega see nüüd sitt ka polnud. Hans Landa tegelaskuju oli tegelikult üsna geniaalne ja paar head nalja sattus ka sisse (kasvõi Aldo Raine teeskelmas itaallast). Aga need paar sähvatust filmi üldmuljet siiski päästa ei suutnud.

inglourious_basterds