PÖFFi päevik. 2. päev ehk “Mis sa vahid ahv, tahad jalaga näkku saada?”

Pole midagi meeldivamat, kui trammisõit nädalavahetuse õhtuti. Saade õhtul peale tööd (minu puhul siis PÖFFi vabatahtliku vahetust) kokku oma tüdruksõbraga, kes tuleb samuti raskest töövahetusest, istud trammi ja hakkad päevast muljetama. Istud rahulikult, kui ühtäkki tõuseb mees, nimetame teda jorsiks, su ees püsti ja vaatab su poole. Sa ei tee temast väljagi ja jutled edasi.

Ühtäkki

jorss: “Mida sa vahid ahv?”

mina (imestunult, kuid väga rahulikult): “Mida perset, ma pole su poole vaadanudki”

jorss: “T*ra, tahad jalaga näkku saada.”

tüdruksõber kõrvalt: “Käi perse”

jorss tüdrukule “Käi ise perse!” ja astub trammist välja.

Ha-ha-haa, Eesti on ikka eluterveid noormehi täis. Tegelikult on see alles teine kord, kui võõrad inimesed tahavad mulle trammis tappa anda. Eks näis, kas kolm on kohtuseadus ja järgmisel korral saan paugu kätte. Üleüldse on hämmastav, et ma palju öösiti ringi liikuva ja alatasa rahvarohketes kohtades käiva inimesena olen vaid ühe korra silma siniseks saanud. Ei tea, kas see on Eesti rekord? Rusikakangelastest rääkides jõuabki sujuvalt tänase infotöötaja päevani. Täna oli iga viies infot küsiv inimene purjus, kiilakas ja noor venelane, kellega pidi läbi tegema sellise dialoogi:

purjus venelane lehvitades mingit piletit: Kus on kickpoksi võistlus? (vene keeles)

mina: Ne snaaju.

purjus venelane: No pljätt

Hiljem sain veidi valgustatud ja sain teada, kus võistlus toimub ja seeläbi ka dialoogid muutusid

purjus venelane lehvitades mingit piletit: Kus on kickpoksi võistlus? (vene keeles)

mina: Nokia kontserdimajas.

purjus venelane: Gde kontserdimaja?

mina: Tam, läbi apollo.

purjus venelane: No pljätt.

Õnneks suurem osa ülejäänud inimesi tulid filmisoovitusi saama ja seda nad ka edukalt või vähem edukalt said. Märksõna, mis inimesi hullutab on “auhind”. Räägid näiteks filmi Prohvet sisukirjelduse ära ja vastasoleva inimese nägu tõmbub krimpsu öeldes “No see pole vist päris minule.” Siis lisad “Film võitis Cannes` žürii auhinna” ning inimene võtab piletid ära. Päeva pikim jutlus tuli pooletunnine vestlus ühe härrasmehega, kes suutis igale minu soovitusele resoluutselt “Ei” öelda ja niimoodi terve programmi läbi töötades ja minu pakkumisi tagasi lükates saime lõppeks ikkagi kokku 17st filmist koosneva kava. Juhe oli pärast nii koos, et mul ei tulnud enda nimi ka enam meelde. Samas seni on olukord veel üsna rahulik, sest PÖFFi põhiprogramm pole alanud ja kogu filmide tehnika ja sissejuhatamisega seotud ilu ja valu on veel valgusaastate kaugusel.

Tänasest algas muidu Just film, nii et võite oma nooremad võsukesed või siis sugulased julgelt kinno saata. Näiteks Soomlaste animatsioon Niko oli nii populaarne, et selle piletid müüdi läbi. Kes tahab oma lapsele näidata filmi noorest põhjapõdrast, kelle isa töötab Jõuluvana alluvuses, siis oleks kaval piletid varakult järgmisele seansile (kahest) ära osta.

Ja homseks (pühapäevaseks) filmisoovituseks on Cinamonis kell 20 linastuv Taani noortefilm “Vaata mu seelikut”. Sisututvustus tundub igatahes päris köitev- alaealised mässumeelsed neidised road tripil.

“Kui sul on neli sõbrannat, juhiload ja Volvo džiip, siis kas sa ei tahaks minna road tripile? Isegi siis, kui tegelikult alustasid oma päeva lihtsalt mõttega, et läheks ostaks poest suitsu. No igal juhul nii juhtus nendega – üks asi viis teiseni ja enne kui nad arugi said, olid nad uimastite võõrutusravikeskusest põgenenud ning sõitsid mööda maanteed vastu karmile tulevikule ja ahvatlevale vabadusele.”

PÖFFi päevik. 1. päev elik “I`ve Been Thinking About You”

Teine katse PÖFFi päevikuga alustamiseks. Esialgu sai see postitus kustutatud, sest tundus, et maailmas pole nii maniakaalseid ja igavusse surevaid inimesi, kes mu päevadest lugeda tahaks. Aga mine sa kuradit tea. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et ma olen sellel PÖFFil infotöötaja ühes suures kaubanduskeskus/kultuurimajas ja just sellel reedel oli suur avalöök piletimüüjatele ja infotöötajatele. Tegelikult oleks mul pidanud tänane päev täiesti vaba olema,  aga mu süda läks kaastöötajanna H. “Kas sa äkki saaksid täna õhtul äkki tulla?” küsimuse peale süda härdaks ja nii ma tegin juba esimesel päeval niiöelda ületunde. Samas vaadates korraldajatiimi magamistundide ja töötundide suhet, siis ma ei saa absoluutselt kurta ja ega ma kurdagi. Esimene päev tööpostil oli lõbus ja seda peamiselt kahel põhjusel: 1. inimestele 200-st filmist selle 3  perfektselt sobiva soovitamine on paganama keeruline, kuid samas ka humoorikas. 2. Kohe PÖFFi boksi kõrval esines London Beat. Fuck yeah, ükski Best of 80`s plaat ei ole ilma nende loota “I`ve Been Thinking About You”. Kahju ainult, et nende live 1 loo pikkuseks jäi, aga mis sa vanahärradelt ikka rohkem soovid. Samas nooremad muusikud vokaal-instrumentaalkollektiivist HU? tegid märksa pikema kava.

Hilisõhtul sai ka kinosaalis PÖFFi avalöök tehtud ja seda Animated Dreamsi raames linastunud 9,99 dollari nimelise plastiliinifilmi abil. Okei film, mis ma muud oskan selle kohta ikka kell neli öösel öelda.

Filmisoovitus homseks (õigemini tänaseks):  Kell 16.00, Kino Sõprus,“Nõukogude animeeritud propagandafilmid.” Tundub päris põnev värk olema. Kes jõuab, see võib muljetada.

PÖFF 2009: EINAYAM PKUHOT

Eyes wide open.

Iisrael.

20o9.

lavastaja Haim Tabakman

osades karvased mehed Zohar Shtrauss ja Ran Darker ja teised.

Ahoi neonatsid ja muidu sallimatud inimesed! Kõne all olev film teile arvatavasti ei meeldi, sest see räägib kahest juudi härrasmehest, kelle vahel tärkab ootamatu ja keelatud kirg. Peagi anduvad kaks karvast meest teineteisele lihapoe hämarates tagaruumides, sellal kui kogu muu juudikogukond ja ühe mehe pereliikmed vaatavad olukorrale vägagi viltu. Kuigi filmil jääb veidi särtsu vajaka, on tegu vaieldamatult tugeva ja mõjuvõimsa filmiga.

PÖFF 2009: YI NGOI

Accident imdb`s.

Hong Kong.

2009.

lavastaja Pou-Soi Cheang.

osades Loius Koo, Richie Ren, Michelle Ye jt.

Algab kõik ju põnevalt. Hong Kongis tegutseb neljapealine palgamõrvu sooritav grupeering, mida juhib Ho Kwok-fai elik Aju. Kuid tegu pole tavaliste “kuul pähe ja padavai minema” palgamõrvadega. Selle meeskonna tapatööd on viimseni läbimõeldud nii, et kuritöödest jääb mulje kui õnnetusjuhtumitest. Ühel vihmasel ööl, kui The Brain, Uncle, Woman ja Fatty on täide viimas järgmist tellimust läheb kõik valesti. Ho taipab, et keegi on neile kättemaksmas nende oma trikkidega. Algab pinev psühholoogiline thriller ja kassi-hiire mäng.

Kuni psühholoogilise thrilleri algamiseni on tegu väga laheda filmiga. Mõrv/õnnetuste planeerimist ja mõrvarite omavahelisi hõõrdumisi on põnev vaadata. Kuid kogu edasine lugu on laialivalguv ja ebaloogiline. Loius Koo annab The Brainina külla oma parima, et paranoiadest räsitud meest mängida, kuid kuna lugu ise on rämedalt auklik, siis pole temalgi midagi päästa.

 

PÖFF 2009: ALTIPLANO

Altiplano.

Belgia, Saksamaa, Holland.

2009.

lavastjad Peter Brosens ja Jessica Hope Woodworth.

osades Magaly Solier, Jasmin Tabatai, Olivier Gourmet jt.

Grace on Belgia fotograaf, kes langeb peale oma  teejuhi ja sõbra fotoobjektiivi ees toimunud mõrva sügavasse depressiooni. Nii veedab pettunud ja karjääris ummikusse jooksnud naine oma päev´i toas vedeledes. Grace`i silmaarstist mees Max on samal ajal Peruu mägismaadel olevas ajustises haiglas, kus tal on käed-jalad tööd täis. Nimelt on antud mägialadel elavaid külasid tabanud seletamatu häda- kohalikd elanikud kaotavad järjepanu oma nägemist. Ka külas elava tütarlapse Saturina ema silmad on jäädavalt kahjustunud ning nagu sellest veel vähe oleks, läheb neidise kihlatu traditsoonilisele pulmaeelsele rännakule, kust ta ei naase. Peagi saab selgeks, et hädades on süüdi läheduses olev kullakaevandus (täpsemalt elavhõbe, mida seal kasutatakse ja mida külarahvas peab pühaks vedelikuks) ja algab vastasseis põliselanike ja kullakaevandajate vahel. Lavastajad kül ütlevad, et igal teol on tagajärjed, aga samas jäävad ka sinna pidama ning rohkem selgitusi ei anna.

Film on oma ülesehitusel üsna kaootiline- erinevate stseenide vahelised pidepunktid on vaevumärgatavad. Stseen külast; stseen Belgiast, stseen haiglast ja nii edasi. Kogu see kaootilisus viib samm-sammult sümbolismist kubisevasse lõpplahendusse. Sümbolismi on tegelikult filmis rohkelt ka enne lõpplahendust: purunev jumalanna kuju, omavahel suhtlevad kuu ja päike, surnud inimeste piltide triivimine jõe ja nii edasi. Just visuaalne pool on filmil eriti hingemattev ja tugev. Karge Altiplano (Boliivia ja Peruu vahelise maanruga geograafiline nimetus) oma lumiste mäetippude, klaari allikavee ja silmapiirini ulatuva tühjusega koos sinna keskele pistetud pisikese ja tühise inimesega paitab silmi terve filmi vältel.

Nädalavahetuse eri 3: PÖFFi elamused

Käesolev nädal on ajalisel skaalal olnud üsna hullumeelne- vaba aega kui sellist pole üldse ja ka koolis käimiseks pole aega jätkunud. Kinno jõudmisest või blogi kirjutamisest ei tasu rääkidagi. Kusjuures nädal aega ilma kinota võib vabalt olla kõige kuivem näitaja viimase poolaasta jooksul. Vabalt võib ka mitte olla, mine sa tea. Igatahes algselt oli plaan selline, et lasen seekordse “Nädalavahetuse eri” lihtsalt üle või teen säästupostituse lingiga Stevie Wonderi twitteri postitusele. Kuid kuna Kirde-Euroopa suurim ja glamuurseim filmifestival on juba ukse taga, siis otsustasin seekordses “Nädalavahetuse Eris”, mis taaskord libises esmaspäeva varahommikusse, kirja panna 6 PÖFFi elamust.  Kuna tund on juba hiline, siis erilise ajugümnastikaga ma tegelema ei hakka ja sestap on valik üsna suvaline ja mittetäielik.

6. Ex drummer

Okei, Ex drummeri valik antud nimistusse on väga rändom ja tehtud rohkem selleks, et ma saaksin sõna rändom kasutada. Päris rändom jutt tuli.

5. Dasepo vallatud tüdrukud ja Eesti tropid noorukid.

Üsna kreisi Lõuna-Korea film on kestnud pool tundi ja äkki hakkab geelipeadest/noortibidest koosnev kümnepealine eesrida kihelema “Oh, kas film on juba läbi” ja “No millal see pask läbi saab?” Ning samas tempost jaurasid noored kuni filmi lõpuni, kusjuures nende manitsemine ja käratamine ei aidanud. Antud seanss konkureerib tõsiselt mu kõige halvemale kinoelamusele.

4.  Armumine Sigur Rosi

Räigelt täistuubitud Von Krahli saal ja film “Heima” bändist, mille kõõrdsilmne laulja on veel koledam kui mina ja kes proovib kitarri poognaga vägistades jõle diip olla. Polnud just paljulubav kooslus. Kuid paari esimese kaadriga muutus kõik ja ma kirgastusin. Sigur Ros hingab sõna otseses mõttes loodusega ühes taktis, vähe sellest Sigur Ros paneb looduse endaga ühes taktis liikuma. Film, mis haaras mind Kristjan Palusalulikult enda tugevasse haardesse ja lasi lahti alles peale lõputiitreid.

3. Hiirvaikne valss Bashiriga

Film Valss Bashiriga tegi näiliselt võimatut. Kahe tunni pikkune film lõppes nii löövalt, et terve saalkond jäi veerand minutiks haudvaikseks. Ma ei mõtle selle all vaikust, kus saalis paar inimest sosistavad omavahel või sahmerdavad oma kohal. Tegu oli tõepoolest totaalse vaikusega, kus kinosaalis üksi inimene ei teinud mitte ühtegi piuksu ja ükski inimene ei liigutanud mitte ainsatki lihast. 500 inimese üheaegse vaikimise ja “puuga pähe saamise” võimsusest ja tähendusrikkusest saab ainult siis aru, kui ühe korra sellisesse olukorda satud.

2.  Naer Musta lambaga

“Naer on nakkav” tundus kuni filmi Must Lammas nägemiseni tobe ja tühine sõnakõlks. Kuidas saab naer nakkav olla, et see seagripp pole. Kuid võta näpust. Poolteist tundi lakkamatut naeru koos rida tagapool istuva härramehega. Kusjuures lõppeks oli üsna selgusetu, kas me naersime filmi või üksteise naermist.

1. PÖFFi algamine.

PÖFFi korralikult ettevalmistatud külastamine on märksa keerulisem protsesse, kui see pealtnäha tundub. Ettevalmistusprotsessi käigus pead kõigepealt läbi töötama paarisaja nimetuse pikkuse programmi, siis end läbi raiuma ajakavast ja arvestama, et sa jõuaks ikka igale poole kuhu vaja ja et sul oleks oma naispoolega ikka samad õhtud ilusasti vabad. Exceli tabelid, markeriga täisringitatud A4 paberid, segadused ja paanika oma tavalised märksõnad ajakava koostamisel. Sestap on jõle hea tunne ja elamus omaette, kui PÖFF lõppeks algab ja saad lihtsalt filminautlemisele keskenduda.

* arvatavasti on tekstis ca miljon kirjaviga, aga ma ei viitsi seda üle lugeda ja lähen magama.

PÖFF 2009: PRANZO DE FERRAGOSTO

Mid-August Lunch imdb`s

Itaalia

2008

lavastaja Gianni de Gregorio

osades Gianni de Gregorio ja 4 vanadaami ja paar tegelast veel.

Võib-olla on see pettekujutelm, aga Lõuna-Euroopast tulevad hiiglama tihti olematu eelarvega vändatuid, kuid samas geniaalseid filme. Arvatavasti tehakse ka mujal selliseid filme, kuid ma lihtsalt ei satu neile peale. Kesksuine lõunasöök on ideaalne näide, kuidas teha muhe säästufilm. Esiteks on filmi lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja üks ja sama isik. Rahasääst missugune. Teiseks on filmi kõik teised tegelased valitud vanade suglaste hulgast või vanadekodust ja vaevalt pidi vanuritele suuri honorare maksma. Küllap ajas neli karpi proteesiliimi ja (Itaalia) Õnne 13  best of DVD asja ära. Kolmandaks toimub 95% tegevusest pisikeses korteris, mis arvatavasti kuulus niisamuti lavastajale endale või vähemalt mõnele tema tuttavale. Neljandaks on filmi operaatoritöö ja valgus ja kõik muu säärane rämedalt amatöörlik, mis samas annab filmile mõnusa elulise mõõtme juurde ja on seeläbi isegi tugev pluss. Igakülgselt suurepärane õppefilm filmikunsti võimalikkusest raskepärase surutise ajal.

Giovanni on viiekümnendates aastates mees, kes elab koos hoolitsust vajava, kuid siiski üsna kõbusa emaga. Ühel päeval külastab meest korteriühistu peremees Luigi, kes teeb maffiarahvusele omaselt Giovannile pakkumise, millest viimane ei saa loobuda. Nimelt tahab Luigi  sõita puhkusele, nagu kõik teised itaallased augustis ja tal pole selleks ajaks kuhugi oma ema jätta. (remark. Lõuna-Eurooplaste komme augustis puhkusel sõita on eriti nõme, sest sellel ajal on kõik väikepoed kinni ja sa pead oma igapäevased ostud tegema Pakistanlaste Supermercatodest. remargi lõpp.) Meeste kokkulepe on lihtne- Giovanni võtab Luigi ema kaheks päevaks enda hoole alla ja vastutasuks kustutab Luigi Giovanni paarituhande eurose võla. Kuna Giovanni on rahahädas, siis peab ta pakkumise vastu võtma ja järgmisel päeval on Luigi koos oma ema ja tädiga Giovanni ukse taga. Kuigi kahest naisest polnud kokkuleppes juttugi leebub Giovanni paari rahatähe abil ja nii on ta katuse all 3 vana daami. Olukord läheb Giovanni jaoks veel hullemaks, kui ta peab enda juurde võtma veel oma arsti ema ja nii ongi mees olukorras, kus ühe katuse all on tema ja neli üle 90-aastast naist. Loomulikult pole kooselu nelja vanadaamiga lihtne, sest kogu elamise peale on ainult 1 telekas ja liiatigi on prouadel oma kindlad tabletikuurid ja vanusest tulenevad muud probleemid (lisaks siis rängakujulisele telekavajadusele).

Tegu pole komöödiaga, mille puhul sa naerad pisarad silmist ja nohu ninast välja. Kuid kohe kindlasti on tegu äärmiselt elujaatava ja positiivust veeni süstiva linateosega. Ühe oma talvistest vitamiinikuuridest võite vabalt asendada suvise Itaalia, valge veini ja nelja pretensioonika vanadaamiga jagelev Gianni de Gregorioga.

PÖFF 2009: UN PROPHETE

Prohvet imdb.com`is

Prantsusmaa

2009

lavastaja Jacques Audiard

osades Tahar Rahim, Niels Arestrup, Adel Bencherif jt.

Un prophete elik maakeeli Prohvet on tänavu löönud Euroopas laineid. Väiksesest Prantsusmaa linnast nimega Cannes tõi film ära Grand Prize of the Jury auhinna ja Euroopa Filmiauhindade jagamisel on Prohvet 6 nominatsiooniga enim nominatsioone saanud film. Kogu lainetus Euroopas on kindlasti ka asja eest, sest tegu on üsna tummise filmiga.

Vanglasari OZ kohtub Scarface`ga Prantsusmaa vanglas, kui trellide taha satub Malik El Djebena. Ilma ühegi tutvuseta vanglas olev noor Araablane loodab oma aastad ära istuda rahulikult ja proovib hoiduda tema ümber toimuvatest võimumängudest. Kuid ühel hallil sügispäeval panevad vanglas võimutsevad Korsiklased Maliki fakti ette: tapa vanglas istuv tähtis tunnistaja või sured ise. Ja ega noorel mehel polegi lõppeks muud võimalust, kui kaasvang külmaks teha. Vastutasuks saab noormees Korsiklaste gängi kaitse alla ja hakkab sealsete sidemete ning tööotsade abil end vaikselt üles töötama.

Alustama peab kohe sellest, et mulle vanglafilmid ja kurjategijate Inetu Pardipoja filmid meeldivad. Säherdused kurjategijate samm-sammult karjääriredelilt ülespoole rassimised on alati huvitavad ja selles mõttes pole ka Prohvet erand. Jacques Audiard ei hellita oma linateoses ja topib kahetunnisesse purki kõik klassikalised stseenid, mis ühes säärases purgis olema peavad. Gängide vastasseisud, mõrvad vanglas ja tänaval, peaaegu homostseenid, salakaubavedu. Nimeta aspekt, mis ühes vanglafilmis olema peab ja see on olemas. Klassikaline vanglafilm nii sisult kui ka vormilt, kuid samal ajal ka neetult hästi tehtud.

Nädalavahetuse eri 2: Parimad kinojoogid

Jätkame siis “Nädalavahetuse eri” sarjaga, mis seekord küll libiseb ajaliselt paar tundi juba uude nädalasse. Aga teen siis mõttetult ja lühidalt. Seekord võtan vaatluse alla joogid, mille najal on kinos filme lõbusam vaadata. Kui ühe filmi kannatab ilma keelekasteta ära vaadata, siis pikemate kinopäevade elik 2-3 seansi vaatamise puhul läheb ikka kurk kuivaks. Alljärgnevalt pakungi listi Ninja Roboti lemmikjookidest, mida filmi vaatamise kõrval luristada.

PS: Alljärgnevalt on üle loetletud ka mitmed kuritegelikud joogid, mida ei tohiks kinos tarvitada. Kui oled kinotöötaja, siis ära edasi loe. Aitäh.

6. Vesi

Kõigi jookide ema lihtsalt ei saa tabelist välja jääda.

5. Tee

Teed kodus kannutäie rohelist teed, paned selle termoskruusi, logistad trammiga pool tundi kinno ja tarbid jooki kinosaalis. Talvisel ajal on tee hea tervisele ja suvisel ajal hädavajalik, et teatud Limonaadikino jääkülmades saalides ära ei külmuks.

4. Coca-Cola
Keegi on välja mõelnud, et kinos on jube tore juua keemiast kubisevaid mullijooke. Kardan, et see oli sama pullivend, kes mõtles välja plaksumaisi. Aga mis sa ikka hädaga teed, kui tuleb kinos hirmus joogijanu peale. Sprite`i või Fantat ikka ei jooks.

3. Alexander

Tsiteerin Tartu Õlletehast: Alexander on võimas jõud, mis kustutab janu ning loob hea tuju ja mõnusa olemise. Täpselt nii ongi. Remargiks nii palju, et purgis olev samanimeline ollus on jälk.

2. Mahl

Mahl on kõige tavalisem ja igapäevasem kinojook. Esiteks jätkub mahlapakist vähemalt terveks filmist. Teiseks saab mahla viisakalt jagada kaasvaatajaga. Kolmandaks on mahlasid nii palju erineva mekkega, et alati saad võtta uue maitse. Neljas punkt oli ka, aga see läks meelest ära.

1. Vein

Ja võitja on loomulikult vein. Esiteks on veini pluss antud joogi universaalsus. Lähed naisega kinno romantilist komöödiat vaatamas- ostad pudeli punast veini. Lähed üksi saastõudusfilmi vaatama- ostad paar purki valget veini. Intelligentne jook, mis muudab halva filmi talutavaks ja hea filmi suurepäraseks.

PÖFF 2009: MARY AND MAX

Mary ja Max imbd`s

Austraalia

2009

lavastaja Adam Elliot

hääled Toni Collette, Philip Seymor Hoffman, Eric Bana jt.

Viimastel aastatel on normiks saanud, et aastas näeb ilmavalgust ja lööb laineid üks eripärase väljanägemise ja tugeva süžeega animatsioon. Eelmisel aastal oli selliseks juutide Waltz with Bashir ja kaks aastat tagasi Persepolis. Tänavuse aasta animatsioonilaksuks võib vabalt olla maakera kuklapoolel valmistatud lugu kahest kirjasõbrast- Mary`st ja Maxist. Okei, võrdlemine kahe eelmainitud teosega on väga meelevaldne, sest Mary and Max on nii sisult kui ka vormil hoopis teiselaadne tükk ja liiatigi on filmiaasta alles poole peal. Kuid tõestisündinud sõjakoleduste ja eneseleidmise asemel on tegu südamliku ja kurva looga kahest sotsiaalse elu hammasrataste vahele jäänud inimesest. Algustiitrites on küll kirjas “based on true story”, kuid näidake mulle tänapäeval filmi, kus säherdust klauslit juurde pole poogitud.

Mary Daisy Dinkle on noor Austraalia tüdruk, kes elab koos teepakitehases teepakkidele nööre kinnitava isa ja päevast-päeva alkoholiuimas viibiva kriketifanaatikust emaga. Noor tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on kukk, elab üsna õnnetut ja üksikut elu. Ühel päeval poes olles, kui ta ema järjekordselt sealt asju “laenamas” on, tekib Mary pähe küsimus, kas ka Ameerikas sünnivad lapsed õllekannust nagu Austraalias. Nii haarab neidis telefoniraamatu ja valib sealt välja täiesti suvalise nime, milleks saatuse tahtel on Max Jerry Horovitz (Hoffmanile sületäis lilli selle häälesoorituse eest!). Max on kummaline mentaalsete häiretega mees, kellel tekivad ootamatuste peale paanikahood, kes ei suuda emotsioone väljendada, kes ei saa inimeste näoilmetest aru ja nii edasi ning tänu sellele elas väga üksikut ja kurba elu. Nii leiabki New Yorgis elav Max ühel pärastlõunal enda postkastist kirja, kus Mary tutvustab ennast, räägib endast lühidalt ja on küsimus “Kas teil Ameerikas sünnivad ka lapsed õllekannust?” Kahe täiesti erineva, kuid samas sarnase inimese kaugsõprussuhe oli alanud.

Plastiliinifilm Max and Mary näeb üllatavalt lahe välja-  Wallace ja Gromit väikese kiiksuga oleks ehk perfektseim definitsioon. Tegelikult võiks öelda isegi, et suure kiiksuga, sest tegelaskujud ja erinevad pisidetailid lihtsalt näevad lahedad välja. Kogu olustiku hallus ja pruunsus loob filmile väga hea sünge meeleolu. Jah, see film on sünge ja kurb, täiskasvanutele mõeldud lugu üksindusest ja sõprusest. Kuid samal ajal on see film ka meeletult naljakas ja jabur. Näiteks lõik Maxi kirjast Maryle: “On ainult üks asi, mida ma sooviksin muuta enda juures. Ma tahaksin suuta nutta, kuid nutmise asemel tulevad ainult grimassid. Ma nutan küll sibulaid lõigates, kuid see pole see. Aga mis su 5 lemmikkõlaga sõna on? Minu top 5 on oinkment, bumblebee, Vladivostok, banana, testicle.” Selliseid imelikke pisikesi üleminekuid on film triiki täis ja need on lihtsalt geniaalsed. Nagu ka kogu ülejäänud filmikompott. Ninja Robot soovitab.