PÖFF 2009: PRANZO DE FERRAGOSTO

Mid-August Lunch imdb`s

Itaalia

2008

lavastaja Gianni de Gregorio

osades Gianni de Gregorio ja 4 vanadaami ja paar tegelast veel.

Võib-olla on see pettekujutelm, aga Lõuna-Euroopast tulevad hiiglama tihti olematu eelarvega vändatuid, kuid samas geniaalseid filme. Arvatavasti tehakse ka mujal selliseid filme, kuid ma lihtsalt ei satu neile peale. Kesksuine lõunasöök on ideaalne näide, kuidas teha muhe säästufilm. Esiteks on filmi lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja üks ja sama isik. Rahasääst missugune. Teiseks on filmi kõik teised tegelased valitud vanade suglaste hulgast või vanadekodust ja vaevalt pidi vanuritele suuri honorare maksma. Küllap ajas neli karpi proteesiliimi ja (Itaalia) Õnne 13  best of DVD asja ära. Kolmandaks toimub 95% tegevusest pisikeses korteris, mis arvatavasti kuulus niisamuti lavastajale endale või vähemalt mõnele tema tuttavale. Neljandaks on filmi operaatoritöö ja valgus ja kõik muu säärane rämedalt amatöörlik, mis samas annab filmile mõnusa elulise mõõtme juurde ja on seeläbi isegi tugev pluss. Igakülgselt suurepärane õppefilm filmikunsti võimalikkusest raskepärase surutise ajal.

Giovanni on viiekümnendates aastates mees, kes elab koos hoolitsust vajava, kuid siiski üsna kõbusa emaga. Ühel päeval külastab meest korteriühistu peremees Luigi, kes teeb maffiarahvusele omaselt Giovannile pakkumise, millest viimane ei saa loobuda. Nimelt tahab Luigi  sõita puhkusele, nagu kõik teised itaallased augustis ja tal pole selleks ajaks kuhugi oma ema jätta. (remark. Lõuna-Eurooplaste komme augustis puhkusel sõita on eriti nõme, sest sellel ajal on kõik väikepoed kinni ja sa pead oma igapäevased ostud tegema Pakistanlaste Supermercatodest. remargi lõpp.) Meeste kokkulepe on lihtne- Giovanni võtab Luigi ema kaheks päevaks enda hoole alla ja vastutasuks kustutab Luigi Giovanni paarituhande eurose võla. Kuna Giovanni on rahahädas, siis peab ta pakkumise vastu võtma ja järgmisel päeval on Luigi koos oma ema ja tädiga Giovanni ukse taga. Kuigi kahest naisest polnud kokkuleppes juttugi leebub Giovanni paari rahatähe abil ja nii on ta katuse all 3 vana daami. Olukord läheb Giovanni jaoks veel hullemaks, kui ta peab enda juurde võtma veel oma arsti ema ja nii ongi mees olukorras, kus ühe katuse all on tema ja neli üle 90-aastast naist. Loomulikult pole kooselu nelja vanadaamiga lihtne, sest kogu elamise peale on ainult 1 telekas ja liiatigi on prouadel oma kindlad tabletikuurid ja vanusest tulenevad muud probleemid (lisaks siis rängakujulisele telekavajadusele).

Tegu pole komöödiaga, mille puhul sa naerad pisarad silmist ja nohu ninast välja. Kuid kohe kindlasti on tegu äärmiselt elujaatava ja positiivust veeni süstiva linateosega. Ühe oma talvistest vitamiinikuuridest võite vabalt asendada suvise Itaalia, valge veini ja nelja pretensioonika vanadaamiga jagelev Gianni de Gregorioga.

PÖFF 2009: UN PROPHETE

Prohvet imdb.com`is

Prantsusmaa

2009

lavastaja Jacques Audiard

osades Tahar Rahim, Niels Arestrup, Adel Bencherif jt.

Un prophete elik maakeeli Prohvet on tänavu löönud Euroopas laineid. Väiksesest Prantsusmaa linnast nimega Cannes tõi film ära Grand Prize of the Jury auhinna ja Euroopa Filmiauhindade jagamisel on Prohvet 6 nominatsiooniga enim nominatsioone saanud film. Kogu lainetus Euroopas on kindlasti ka asja eest, sest tegu on üsna tummise filmiga.

Vanglasari OZ kohtub Scarface`ga Prantsusmaa vanglas, kui trellide taha satub Malik El Djebena. Ilma ühegi tutvuseta vanglas olev noor Araablane loodab oma aastad ära istuda rahulikult ja proovib hoiduda tema ümber toimuvatest võimumängudest. Kuid ühel hallil sügispäeval panevad vanglas võimutsevad Korsiklased Maliki fakti ette: tapa vanglas istuv tähtis tunnistaja või sured ise. Ja ega noorel mehel polegi lõppeks muud võimalust, kui kaasvang külmaks teha. Vastutasuks saab noormees Korsiklaste gängi kaitse alla ja hakkab sealsete sidemete ning tööotsade abil end vaikselt üles töötama.

Alustama peab kohe sellest, et mulle vanglafilmid ja kurjategijate Inetu Pardipoja filmid meeldivad. Säherdused kurjategijate samm-sammult karjääriredelilt ülespoole rassimised on alati huvitavad ja selles mõttes pole ka Prohvet erand. Jacques Audiard ei hellita oma linateoses ja topib kahetunnisesse purki kõik klassikalised stseenid, mis ühes säärases purgis olema peavad. Gängide vastasseisud, mõrvad vanglas ja tänaval, peaaegu homostseenid, salakaubavedu. Nimeta aspekt, mis ühes vanglafilmis olema peab ja see on olemas. Klassikaline vanglafilm nii sisult kui ka vormilt, kuid samal ajal ka neetult hästi tehtud.

Nädalavahetuse eri 2: Parimad kinojoogid

Jätkame siis “Nädalavahetuse eri” sarjaga, mis seekord küll libiseb ajaliselt paar tundi juba uude nädalasse. Aga teen siis mõttetult ja lühidalt. Seekord võtan vaatluse alla joogid, mille najal on kinos filme lõbusam vaadata. Kui ühe filmi kannatab ilma keelekasteta ära vaadata, siis pikemate kinopäevade elik 2-3 seansi vaatamise puhul läheb ikka kurk kuivaks. Alljärgnevalt pakungi listi Ninja Roboti lemmikjookidest, mida filmi vaatamise kõrval luristada.

PS: Alljärgnevalt on üle loetletud ka mitmed kuritegelikud joogid, mida ei tohiks kinos tarvitada. Kui oled kinotöötaja, siis ära edasi loe. Aitäh.

6. Vesi

Kõigi jookide ema lihtsalt ei saa tabelist välja jääda.

5. Tee

Teed kodus kannutäie rohelist teed, paned selle termoskruusi, logistad trammiga pool tundi kinno ja tarbid jooki kinosaalis. Talvisel ajal on tee hea tervisele ja suvisel ajal hädavajalik, et teatud Limonaadikino jääkülmades saalides ära ei külmuks.

4. Coca-Cola
Keegi on välja mõelnud, et kinos on jube tore juua keemiast kubisevaid mullijooke. Kardan, et see oli sama pullivend, kes mõtles välja plaksumaisi. Aga mis sa ikka hädaga teed, kui tuleb kinos hirmus joogijanu peale. Sprite`i või Fantat ikka ei jooks.

3. Alexander

Tsiteerin Tartu Õlletehast: Alexander on võimas jõud, mis kustutab janu ning loob hea tuju ja mõnusa olemise. Täpselt nii ongi. Remargiks nii palju, et purgis olev samanimeline ollus on jälk.

2. Mahl

Mahl on kõige tavalisem ja igapäevasem kinojook. Esiteks jätkub mahlapakist vähemalt terveks filmist. Teiseks saab mahla viisakalt jagada kaasvaatajaga. Kolmandaks on mahlasid nii palju erineva mekkega, et alati saad võtta uue maitse. Neljas punkt oli ka, aga see läks meelest ära.

1. Vein

Ja võitja on loomulikult vein. Esiteks on veini pluss antud joogi universaalsus. Lähed naisega kinno romantilist komöödiat vaatamas- ostad pudeli punast veini. Lähed üksi saastõudusfilmi vaatama- ostad paar purki valget veini. Intelligentne jook, mis muudab halva filmi talutavaks ja hea filmi suurepäraseks.

PÖFF 2009: MARY AND MAX

Mary ja Max imbd`s

Austraalia

2009

lavastaja Adam Elliot

hääled Toni Collette, Philip Seymor Hoffman, Eric Bana jt.

Viimastel aastatel on normiks saanud, et aastas näeb ilmavalgust ja lööb laineid üks eripärase väljanägemise ja tugeva süžeega animatsioon. Eelmisel aastal oli selliseks juutide Waltz with Bashir ja kaks aastat tagasi Persepolis. Tänavuse aasta animatsioonilaksuks võib vabalt olla maakera kuklapoolel valmistatud lugu kahest kirjasõbrast- Mary`st ja Maxist. Okei, võrdlemine kahe eelmainitud teosega on väga meelevaldne, sest Mary and Max on nii sisult kui ka vormil hoopis teiselaadne tükk ja liiatigi on filmiaasta alles poole peal. Kuid tõestisündinud sõjakoleduste ja eneseleidmise asemel on tegu südamliku ja kurva looga kahest sotsiaalse elu hammasrataste vahele jäänud inimesest. Algustiitrites on küll kirjas “based on true story”, kuid näidake mulle tänapäeval filmi, kus säherdust klauslit juurde pole poogitud.

Mary Daisy Dinkle on noor Austraalia tüdruk, kes elab koos teepakitehases teepakkidele nööre kinnitava isa ja päevast-päeva alkoholiuimas viibiva kriketifanaatikust emaga. Noor tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on kukk, elab üsna õnnetut ja üksikut elu. Ühel päeval poes olles, kui ta ema järjekordselt sealt asju “laenamas” on, tekib Mary pähe küsimus, kas ka Ameerikas sünnivad lapsed õllekannust nagu Austraalias. Nii haarab neidis telefoniraamatu ja valib sealt välja täiesti suvalise nime, milleks saatuse tahtel on Max Jerry Horovitz (Hoffmanile sületäis lilli selle häälesoorituse eest!). Max on kummaline mentaalsete häiretega mees, kellel tekivad ootamatuste peale paanikahood, kes ei suuda emotsioone väljendada, kes ei saa inimeste näoilmetest aru ja nii edasi ning tänu sellele elas väga üksikut ja kurba elu. Nii leiabki New Yorgis elav Max ühel pärastlõunal enda postkastist kirja, kus Mary tutvustab ennast, räägib endast lühidalt ja on küsimus “Kas teil Ameerikas sünnivad ka lapsed õllekannust?” Kahe täiesti erineva, kuid samas sarnase inimese kaugsõprussuhe oli alanud.

Plastiliinifilm Max and Mary näeb üllatavalt lahe välja-  Wallace ja Gromit väikese kiiksuga oleks ehk perfektseim definitsioon. Tegelikult võiks öelda isegi, et suure kiiksuga, sest tegelaskujud ja erinevad pisidetailid lihtsalt näevad lahedad välja. Kogu olustiku hallus ja pruunsus loob filmile väga hea sünge meeleolu. Jah, see film on sünge ja kurb, täiskasvanutele mõeldud lugu üksindusest ja sõprusest. Kuid samal ajal on see film ka meeletult naljakas ja jabur. Näiteks lõik Maxi kirjast Maryle: “On ainult üks asi, mida ma sooviksin muuta enda juures. Ma tahaksin suuta nutta, kuid nutmise asemel tulevad ainult grimassid. Ma nutan küll sibulaid lõigates, kuid see pole see. Aga mis su 5 lemmikkõlaga sõna on? Minu top 5 on oinkment, bumblebee, Vladivostok, banana, testicle.” Selliseid imelikke pisikesi üleminekuid on film triiki täis ja need on lihtsalt geniaalsed. Nagu ka kogu ülejäänud filmikompott. Ninja Robot soovitab.

PANGARÖÖV

Pangarööv imbd`s.

Eesti.

2009.

lavastaja Andrus Tuisk.

osades Hannes Kaljujärv, Henri Kuus, Karin Tammaru, Marilyn Jurman, Indrek Taalmaa jt.

Uuema aja Eesti filmid võib jagada kaheks: 1. Sügavmõttelised filmid Õunpuult ja Keeduselt. 2. Marilyn Jürmani tissifilmid. Pangarööv kuulub teise kategooriasse ja Jürmani tissid on tasemel nagu alati. Kahjuks on Jürmani tissid ka ainsad positiivsed asjad kogu filmi juures.

Filmiga seoses oli ka paar muud humoorikat seika. Näiteks peale paari filmi mahategevat kirjutist asjatundjate poolt käis filmi lavastaja Andrus Tuisu telekanalist telekanalisse ja selgitas, et film tegelikult on hea ja kriitikud pingutavad üle. Kogu see trall jättis mulje, et Pangaröövi mutta tampimine (näiteks Margit Adorfi) poolt on kaval reklaamitrikk, et filmi ikka piisavalt meediakajastust saaks ja tegelikult on film päris mahe suutäis. Meediakajastust saigi film rohkelt ja vaatajanumbridki on Eesti filmi kohta korralikud. Kuid kurb lugu on see, et see film on kräpp (damn you Evelin Ilves minu kirjakeelde võõrkeelse parasiitsõna toomise pärast)

Kui filmi tehnilisele poolele pole nagu midagi ette heita, kuigi pole ka kiita midagi, siis filmi stsenaarium on  jube. Kui igavad ja miljoneid kordi nähtud süžeeliinide peale võiks veel silma kinni pigistada, no Eesti film siiski, siis puiste dialoogide puhul ei aita ka kõrvade kinnipigistamine. Filmis polnud ühtegi tegelast, kes rääkinuks vähegi reaalselt. Elukauge tekst muutis hoobilt ka tegelased ja kogu tegevustiku täiesti jaburaks. Tuleb endine vang pulma, röövib pruudi ja 20 inimest lihtsalt vaatavad tuimalt ringi, öeldes üksi jäänud peigmehele “Pole midagi”. Pole midagi? Või siis see seksistseen. Või hääletusstseen. Või Jurmani tegelaskuju kodustseen.

Ja mis värk Homenja muusikaga oli? Kas see pidi naljakas olema?

Ja mis värk selle ajas hüppamisega oli? Sõidul Tartusse suudab ilm olla päikseline, paduvihmane, täiesti kuiv,hämar, selge, pilvine. Vahepeal keeratakse tee pealt ära, järgmine stseen ollakse teel tagasi jne. Kui on road-movie, siis võiks vähekenegi reaalsust asjal olla.

Ma pole veel kunagi olnud nii lähedal kinost poole pealt lahkumisele. Ma panin isegi jope selga, kuid sisimas oli lootus, et äkki läheb film lõpule poole paremaks ja võtsin jope uuesti seljat. Ei läinud paremaks. Võite julgelt kinosaalist peale Jurmani tisside nägemist lahkuda.

PÖFF 2009: KIMSSI PYORYUGI

Castaway on the Moon.

Korea.

2009.

lavastaja Hae-Jun Lee.

osades Min-heui Hong, Sang-hun Lee jt.

Võlgades mees otsutab teha enesetapu ja hüppab linna läbival jõel olevalt hiigelsillalt alla.  Kuid Peetruse väravate taga ärkamise asemel teeb mees silmad lahti jõesaarel. Oma meelehärmiks avastab ta, et abi kutsumine ja saarelt pääsemine on johtuvalt mobiili tühjast akust ja ujumisoskuse puudumist võimatu ja nii jääbki mees suure linna keskel mere…khmm..jõehädaliseks. Mida aeg edasi, seda enam avastab Robinson Crusoe Korea moodi ennast ja leiab meelerahu. Peagi hakkab mees taasavastama elust külgi, mis tänapäeva tehnokraatilises ühiskonnas on inimestel lootusetult tuhmunud. Diviisi “inimest viib edasi iha” all hakkab mees põldu harima ja loob endale saarele meeldiva elukeskkonna. Kuigi mees on saarel üksi, siis päris üksi ta oma tegemistes siiski pole…

Lavastaja Hae-Jun Lee on meisterdanud kokku vägagi meeliköitva ja mitmetahulise filmi. Film, mis algab justkui pööraselt naljakas, pidevalt halva maitsepiiril laveeriva komöödiana, muutub ühtäkki sügavaks sotsiaalseks draamaks. Sama äkitselt muutub film looduse ilu ja valu (nagu kõik põllumehed teavad “Kõik, mille sa kasvama paned kuivab ära või ujutatakse üle) ülistajaks ja lõppeks tuleb kogu žanrikompotist välja romantiline komöödia. Kuigi kogu film on kaasahaarav, siis linateose tugevaim külg on kaheldamatult seal leiduv huumor. Linna keskel mere..khmm..jõehätta jäämine on iseenesest jaburalt geniaalne idee, kuid film võtab antud ideest viimast ja kütab iga 1o sekundi järel ühe uusi ja uusi nalju. Ninja Robot soovitab.

PÖFF 2009: POSTIA PAPPI JAAKOBILLE

Kirjad isa Jaakobile imdb`s

Soome

2009

lavastaja Klaus Häro

osades Kaarina Hazard, Jukka Keinonen, Heikki Nousiaianen jt

Et kõik ausalt ära rääkida nagu on, siis ma pean alustama sellest, et ma olen hetkel töötu tudeng. Kuna mul on mõningal määral vaba aega ja eelnevatel aastatel olen üsna rohkelt PÖFFi külastatud, siis ma panin 1+1 kokku ja kandideerisin tänavu antud Filmifestivalile piletimüüja/vabatahtlikuks. Kuid erinevate asjaolude lahku- ja kokkulangemise sain ma hoopis festivali infotöötajaks. Kui hästi läheb, siis te võite mu mahedat nasaalhäält kuulata mõnes kinos, kus ma filmi tutvustan. Aga see selleks. Tänu sellele infotöötaja “ametile” on mul samas ka meeldiv võimalus osade filmidega varem tutvust teha ja seetõttu otsustasin PÖFFi ajaks oma “räägin ainult hetkel kinos nähtud/jooksvatest filmidest” reeglit eirata ja nendest PÖFFi raames nähtud linateostest paar sõna rääkida.

Niisiis, põhjanaabrite eelmise aasta elokuva Postia pappi jaakobile. Elinkautisvanki Leila (Hazard) saab üllatuslikult teada, et talle on antud armu. Endale vastumeelselt suunatakse naine üksikus majas elava pimeda isa Jaakobi (Nousiaianen) juurde abiliseks. Leila töö on lihtne- ta peab pühamehele ette lugema talle saadetud abipalved ja kirjad ning neile vastama. Film kahe erineva ja vastandliku maailmapildiga inimese kohtumisest, kus segunevad abistaja ja abivajaja rollid ning lõpuks on mõlemad üksteisele äärmiselt vajalikud.

Filmifännina peab vaatama kahetsusväärse pilguga teisele poole Soome lahte, sest meie põhjanaabritel on välja kujunenud väga omanäoline kaamosfilmikultuur. Sõnapaar “Soome film” toob koheselt silme ette kvaliteetsed ja sügavad flinateosed kannatavatest inimestest ning “Kirjad isa Jaakobile” pole selles osas erand. Filmile, mis räägib usust inimeste headusesse, võib veidi küll ette heita väga etteaimatavat stoori, kuid üldiselt on tegu asjaliku filmiga. Esile võiks tõsta operaatoritööd, mis on meeldivalt omapärane (Soome filmi kohta) ja näitlejatöid, mis on tõsiselt head. Eluaegne vang käitub ja liigub nagu eluaegne vang, pime usumees käitub ja liigub nagu pime usumees ja postiljon ajab segast nagu postiljonid ikka ajavad.

MICHAEL JACKSON: THIS IS IT

Michael Jackson: Kogu lugu imdb.com`is

Ameerika Ühendriigid

2009

lavastaja Kenny Ortega

osades Popikuningas ja tema õukond

Michael Jackson oli oma eluajal vägagi eriskummaline persoon. Kuigi teda teavad  kõik inimesed Lätist Burkina Fasoni, siis mehe olemusest ja eraelust oli äärmiselt vähe teada. Mees muutis oma nahavärvi, väidetavalt meeldisid talle väiksed poisid ja elu lõpuks oli mees johtuvalt oma pillavast elustiilist pankroti äärel. Ja laias laastus kõik. Kuid sellest, milline Michael Jackson eraelus või proove tehes oli, polnud laiemal üldsusel õrna aimuga. Okei, mehest on tehtud küll kamaluga dokumentaalfilme, kuid nende põhiidee oli rohkem mehe mutta tampimine. Meenub näiteks mingi dokumentaal, kus prooviti kahe tunni jooksul Jackonilt välja urgitseda, mis värk tema ja väikeste laste vahel ikka oli.

See dokumentaal on teistsugune. Ei mingeid süüdistusi või laimamist, vaid lihtne dokumentaalfilm Jacksoni viimaseks planeeritud kontserttuuri proovidest. Kõrvadeni tablette täis topitud Michael Jackson laval viimast korda esitamas omi lugusid ja nende vahel intervjuud tuuril kaasalöönud lauljate, tantsijate, muusikute ja teiste kõrvaliste inimestega. Inimestele, kellele Jackson vähegi korda läheb kohustuslik vaatamine.

Nädalavahetuse eri 1: Häirivate kinokülastajate TOP 6.

Vahepeal postitasid erinevad blogijad agaralt oma top10 filme ja muid säherdusi tabeleid. Võtan minagi end kokku ja hakkan postitama oma top6 tabeleid (6 seepärast, et filmidegi hindamine on 6 palli süsteemis). Projekti nimi on “Nädalavahetuse eri” ja proovin igal nädalavahetusel mingisuguse top6 tabeli kokku panna. Kui jaksu ja aega jätkub muidugi. Niisiis, alustame.

Häirivate kinokülastajate TOP 6.

6. koht- Vales kohas istujad.

Kuidas ära tunda: Lähed omal kohale ja keegi juba istub sellel kohal.

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Juhatad inimese õigesse kohta või istud ka ise valesse kohta. Samas ise valesse kohta istudes võid hakata järgmisele inimesele selgitusi jagama ja asi päädib kaosega.

5. koht- Popkornisööjad.

Kuidas ära tunda: Neil on karp plaksumaisi käes, loogiline.

Kirjeldus: Ma ei saa siiani popkorni võlust ära. Soolased ja haisvad plönnid. Kuid asi pole haisus ja nende maitses, vaid selles, et popkorni söömine teeb spetsiiflist heli. Pole just eriti tore filmi nautida, kui sa kuuled filmi asemel popkornimälumist. Ja kahjuks on ühe teatavas Limonaadi nimelises kinos saalid popkornisööjaid täis.

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Umbes poole tunni möödudes on kõik oma karbid tühjaks söönud ja tunni möödudes ka hais hajunud.

4. koht- Seljatoen*ssijad.

Kuidas ära tunda: Pidevad löögid vastu kinotooli seljatuge.

Kirjeldus: Ükskõik kui suured on kinotoolide omavaheline kaugus, ikka satub aeg-aegajalt su selja taha istuma Chuck Norris, kes pidurdamatult taob su seljatuge jalaga. Mõni mees teeb lausa löögiseeriaid, mis jätaks paljud treenitud mehed häbisse- löök vasaku põlvega, jalaga, jalaga, jalaga, löök parema põlvega ja otsast peale. Mõni jälle läheneb asjale rahulikumalt ja osutab seljatoele pidevat pinget.

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Esialgu palu “Kas te saaks mu seljatuge mitte nügida” ja kui see ei aita, siis kärata “Kas sa saad!”

3. koht- Hilinejad.

Kuidas ära tunda: Enamasti mees ja naine, kes kannavad Armanit ja kellel on kahe peale 4 karpi Plaksumaisi ja 2 ülisuurt Coca-Colat.

Kirjeldus: Enamasti on filmi ees treilerid ja filmid hakkavad niigi 10 minutit hiljem, kui kavas märgitud (Plazas vähemalt). Kui ikka leidub inimesi, kes ei suuda õigel ajal kohale tulla ja hakkavad filmi alguses inimeste ees komberdama. Heal juhul lipsavad nad kiiresti ja vaikselt enda kohale, halvemal juhul otsivad 10 minutit oma kohta (naishääl üle saali:”Peeter, sa lähed valesse ritta juuuuu”) ja ajavad Coca-Colat sulle peale.

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Üks võimalus on seansi alguses kino uks seestpoolt harjavarrega kinni panna, kuid kergem võimalus on lihtsalt ära kannatada.

2. koht- Telefonirääkijad.

Kuidas ära tunda: Võimatu ära tunda, sest kõigil on mobiilid.

Kirjeldus:  See on täesti arusaadav, et inimesed unustavad mobiilid linastuse ajaks sisse. Ikka juhtub. Ja kui telefon peakski helisema, siis 90% inimesi lülitavad selle ruttu välja või ütlevad hiirvaikselt “ma olen kinos” ja lõpetavad kõne. Kuid ikka leidub idioote, kes peavad kõva häälega pidama monoloogi oma telefoniga:
“Olen kinos, ei saa rääkida”
“Mis ma vaatan vä? Kuule on mingi mõttetu õudukas”
“Terje tegi mida? Käi kanni”
“Ei, mul läheb normaalselt”
“Kuule jaa, kuidas endal läheb siis”
“Okei, kuule inimese on juba kurjad, räägime hiljem”

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Viska teda oma mobiiliga.

1. koht- “Mul on filmist pohhuj” kinokülastajad.

Kuidas ära tunda: Vähemalt 3-liikmeline umbes 15-aastastest tüdrukutest koosnev kamp. Reeglina on üks neist noor-emo, teine roosa noorbeib ja kolmas ülekaaluline, kuid siiski xs riideid kandev rokitibi.

Kirjeldus: Vahest harva satub ikka kinosaali seltskondi, keda film ei huvita. Eriti ränk oli selles osas eelmise aasta PÖFF, kus animefilmide ajal olid kinod täis vene noorukeid, kes huilgasid, sädistasid, tegid üksteisest pilti ja muid jubedaid asju, mida tänapäeva noored teevad. Kuid horrorseltskonnad ei küsi aega, ega kohta. Neid võid enda kõrvalt leida iga filmi ajal olenemata kinost ja seansist.

Kuidas ebameeldivusest vabaneda: Siinkohal pead olema kaval, sest tegu on eriti raskete vastastega. Nende keelamine ajab neid tavaliselt veel rohkem pöördesse ja omavahel jutlema. Samas füüsilise vägivalla kasutamine on ka keelatud. Mina igatahes nende vastu rohtu ei tea ja tavaliselt annan alla ja istun kuhugi etteritta.

PS: Piltidel puudub seos jutuga ja on vaid illustreerivad.

THE HURT LOCKER

Piinakamber imdb’s

Ameerika Ühendriigid

2008

lavastaja Kathryn Bigelow

osades Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty, Ralph Fiennes jpt.

Sõjafilmide loomusesse on justkui sisse kirjutatud poole valimine ja vastandamine. Head juudid vs pahad natsid, head ühendriiklased vs pahad vietnamlased/afgaanid/iraaklased, head eestlased vs pahad venelased ja seda rida võiks jätkata lõputult. Mehed teavad juba poisieast, et sõjafilm tähendab hea ja paha võitlust ja sestap on Kathryn Bigelow naiselik puude Iraagi sõja teemal justkui ootamatu päikesepaiste sombuses oktoobris. Oh ei, ma ei taha öelda, et see film on naiselik. Kaugel sellest- verd  ja mehisust ja higi on Piinakambris sama palju, kui žanrikaaslastes. Kuid selle filmi fookuses on sõdurid, keda ei heroiseerita. Sõdurid, kes teevad oma tööd. Sõdurid, kes tahavad saada koju. Sõdurid, kelle ainus oskus on sõjas osalemine.

Film räägib kolmeliikmelisest pommirühmast, kuhu kuuluvad Sanborn (MacKie) ja Eldrdige (Geraghty) ja nende ülemus Staff Sergeant William Jamesist (Renner). Nende kolme mehe missiooni viimasest 38-st päevast antud film räägibki. Mustanahaline Sanborn on elupõline sõdur, kellele meeldib, kui asjad liiguvad täpselt reglementi mööda. Mees, kes on elus piisavalt sõdu näinud, teab et ellujäämiseks peab kõik toimima perfektselt. Sestap ei suuda Sanborn kuidagi alla neelata William Jamesi kaootilist töötamist. Rühma noorim liige Eldridge on vaimse kollapsi äärel olev noormees, kelle psüühikale jätavad sõjakoledused aina rängemaid jälgi.

Kuid filmi peategelane on siiski Jeremy Renneri poolt suurpäraselt mängitud William James (julgen ennustada, et mees teeb antud rollisooritusega lennu Hollywoodi teravama näitlejatipu sekka). James liitub kolmepealise tiimiga peale eelmise rühmaülema hukkumist ja uue rühmaülema töömeetodid on pehmelt öeldes kummalised. Mees ei hooli reeglitest ja tegutseb sageli omapäi- näiteks teeb ta suuremaid pomme kahjutuks ilma kaitseriietuseta, sõnades “Kui ma peaksingi õhku lendama, siis teen seda vähemalt mugavas riietuses”. Bigelow püstitab oma filmiga küsimuse, kas elukutselise sõjaväelase ameti võlu on Jackassliku adrenaliinilaksu saamine, mida tavaelus ei saavuta. Samas tekitab püstihull James ülejäänud meeskonnaliikmetes paksu verd, mis jõuab vahepeal isegi nii kaugele, et mehed teoretiseerivad oma ülemuse õhkulaskmisest.

Film ülesehitus on niisamuti üsna hüplik. Sujuva loo arenduse asemel koosneb film justkui stseenist stseeni hüppamisel, kusjuures ainsaks pidepunktiks on meeste erinevad ülesanded elik pommid. Olgugi, et film on täis ebaloogilisusi (näiteks säherdune reeglitest mitte kinni pidav pommirühma töötaja, kes seab oma kaaslased pidevalt ohtu, pandaks päriselus esimesele kojusõitvale laevale), siis need õnneks häirivaks ei muutu. Niisama hüplik nagu on filmi ülesehitus on ka kaameratöö, mis kahasse tundmatute näitlejatega annab filmile mõnusa sõjadokfilmi tunde, mis imeb sind endasse. Realistlike pommiplahvatuse ajal varjad pea kätega ja kinost väljudes pühid instinktiivselt Baghdadi kõrbetolmu õlgadelt.  Üsna humoorikas on ka tuntumate nimede ülesastumine filmis- kõik Ralph Fiennesed, Guy Pearced, David Morsed teevad filmis vaid episoodilised osad ja ilmuvad ekraanile minutiks-paariks. Justkui meeldetuletamiseks, et tegu on siiski fiktiivse-, mitte dokumentaalfilmiga.