Itaalia
2008
lavastaja Gianni de Gregorio
osades Gianni de Gregorio ja 4 vanadaami ja paar tegelast veel.

Võib-olla on see pettekujutelm, aga Lõuna-Euroopast tulevad hiiglama tihti olematu eelarvega vändatuid, kuid samas geniaalseid filme. Arvatavasti tehakse ka mujal selliseid filme, kuid ma lihtsalt ei satu neile peale. Kesksuine lõunasöök on ideaalne näide, kuidas teha muhe säästufilm. Esiteks on filmi lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja üks ja sama isik. Rahasääst missugune. Teiseks on filmi kõik teised tegelased valitud vanade suglaste hulgast või vanadekodust ja vaevalt pidi vanuritele suuri honorare maksma. Küllap ajas neli karpi proteesiliimi ja (Itaalia) Õnne 13 best of DVD asja ära. Kolmandaks toimub 95% tegevusest pisikeses korteris, mis arvatavasti kuulus niisamuti lavastajale endale või vähemalt mõnele tema tuttavale. Neljandaks on filmi operaatoritöö ja valgus ja kõik muu säärane rämedalt amatöörlik, mis samas annab filmile mõnusa elulise mõõtme juurde ja on seeläbi isegi tugev pluss. Igakülgselt suurepärane õppefilm filmikunsti võimalikkusest raskepärase surutise ajal.
Giovanni on viiekümnendates aastates mees, kes elab koos hoolitsust vajava, kuid siiski üsna kõbusa emaga. Ühel päeval külastab meest korteriühistu peremees Luigi, kes teeb maffiarahvusele omaselt Giovannile pakkumise, millest viimane ei saa loobuda. Nimelt tahab Luigi sõita puhkusele, nagu kõik teised itaallased augustis ja tal pole selleks ajaks kuhugi oma ema jätta. (remark. Lõuna-Eurooplaste komme augustis puhkusel sõita on eriti nõme, sest sellel ajal on kõik väikepoed kinni ja sa pead oma igapäevased ostud tegema Pakistanlaste Supermercatodest. remargi lõpp.) Meeste kokkulepe on lihtne- Giovanni võtab Luigi ema kaheks päevaks enda hoole alla ja vastutasuks kustutab Luigi Giovanni paarituhande eurose võla. Kuna Giovanni on rahahädas, siis peab ta pakkumise vastu võtma ja järgmisel päeval on Luigi koos oma ema ja tädiga Giovanni ukse taga. Kuigi kahest naisest polnud kokkuleppes juttugi leebub Giovanni paari rahatähe abil ja nii on ta katuse all 3 vana daami. Olukord läheb Giovanni jaoks veel hullemaks, kui ta peab enda juurde võtma veel oma arsti ema ja nii ongi mees olukorras, kus ühe katuse all on tema ja neli üle 90-aastast naist. Loomulikult pole kooselu nelja vanadaamiga lihtne, sest kogu elamise peale on ainult 1 telekas ja liiatigi on prouadel oma kindlad tabletikuurid ja vanusest tulenevad muud probleemid (lisaks siis rängakujulisele telekavajadusele).
Tegu pole komöödiaga, mille puhul sa naerad pisarad silmist ja nohu ninast välja. Kuid kohe kindlasti on tegu äärmiselt elujaatava ja positiivust veeni süstiva linateosega. Ühe oma talvistest vitamiinikuuridest võite vabalt asendada suvise Itaalia, valge veini ja nelja pretensioonika vanadaamiga jagelev Gianni de Gregorioga.






Keegi on välja mõelnud, et kinos on jube tore juua keemiast kubisevaid mullijooke. Kardan, et see oli sama pullivend, kes mõtles välja plaksumaisi. Aga mis sa ikka hädaga teed, kui tuleb kinos hirmus joogijanu peale. Sprite`i või Fantat ikka ei jooks.
Mahl on kõige tavalisem ja igapäevasem kinojook. Esiteks jätkub mahlapakist vähemalt terveks filmist. Teiseks saab mahla viisakalt jagada kaasvaatajaga. Kolmandaks on mahlasid nii palju erineva mekkega, et alati saad võtta uue maitse. Neljas punkt oli ka, aga see läks meelest ära.
Ja võitja on loomulikult vein. Esiteks on veini pluss antud joogi universaalsus. Lähed naisega kinno romantilist komöödiat vaatamas- ostad pudeli punast veini. Lähed üksi saastõudusfilmi vaatama- ostad paar purki valget veini. Intelligentne jook, mis muudab halva filmi talutavaks ja hea filmi suurepäraseks.










Kuidas ära tunda: Lähed omal kohale ja keegi juba istub sellel kohal.
Kuidas ära tunda: Neil on karp plaksumaisi käes, loogiline.

Kuidas ära tunda: Võimatu ära tunda, sest kõigil on mobiilid.

