HORRIBLE BOSSES

Vastikud Ülemused

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Seth Gordon

osades Jason Bateman, Charlie Day, Jason Sudeikis jt

Kolm sõpra- Nick (Bateman), Kurt (Sudeikis) ja Dale (Day)- on kõik hädas on ülemustega.

Nick on 8 aastat lakkunud juhtkonna, kelleks on ainuisikuliselt härra Harken (Spacey), perset, et saada kauaoodatud kõrgem positsioon ja oma kontor. Lõppeks paistab, et sihiks olnud päev on kätte jõudmas, sest Harken saadab mehele väga ühemõttelisi signaale. Ja tulebki oodatud päev, kui kuulutatakse välja osakonna juhataja positsiooni saav nimi. Ja firmadirektor Harken teatab suurel miitingul, et positsiooni saab…ta ise ja solidaarsusest võtab ta ainult 85% uuele kohale mõeldud inimese palgast enda palgale lisaks.

Kurt töötab keemiafirmas müügiinimesena ja on oma töö, töökeskkonna ja ülemusega superrahul. Seda hetkeni, kui vana ülemus sureb ja firma võtab üle mehe narkomaanist poeg Bobby (pea äratundmatu väljanägemisega Farrell). Bobbyl on lihtne plaan- firmast tuleb võimalikult palju raha välja pumbata, et ta saaks võimalikult palju naisi, narksi ja sulli.

Dale on äsjakihlunud hambaarstiabiline, kes töötab seksika naisarsti Julia (Aniston) alluvuses. Dale on oma tööga muidu rahul, aga ainsaks probleemiks on asjaolu, et keskealine naisülemus on nümfomaan, kes mehele valimatult ja segamatult ligi ajab.

Nii saavadki kolm meest õlleklaasi taga kokku, et kurta oma rasket töösaatust.
Nick:”Mu ülemus on tropp, ma ei saa iial ametikõrgendust, aga ma ei saa lahkuda, sest ülemus lubas oma kontakte kasutada ja teha kõik, et ma samale erialale tööle ei saaks.”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Kurt:”Mu ülemus on narkomaanist tropp, aga praegu on masu ja ma ei leia endale uut töökohta”
Kõik nendivad, et sitt seis.
Dale:”Mu seksikas naisülemus lubas mind vallandada, kui ma temaga vahekorda ei astu”
Kõik ütlevad “WTF mees, tee ära, milles probleem”

Ja peagi jõutakse järeldusele, et nende elu oleks ilusam, kui nende ülemusi poleks ja planeerivad läbi viia perfect crime`i. Selleks hakatakse otsima professionaalset abi palgamõrvari näol, kuid peagi on mehed end mässinud nii sügavale sita sisse, et reaalset väljapääsu ei näi olevat.

Okei, seda oli arvata, et Pohmaka publikumenu taustal hakkab tulema “3 sõpra teevad midagi” filme. Noh, Kolm sõpra peavad poissmeesteõhtut, kolm sõpra üritavad oma ülemusi tappa ja nii edasi. Pange tähele. Kohe peaks ära mainima ka selle, et viimastel aastatel on Hollywoodis päris kurb naljakate komöödiate ikaldus. Kui nüüd mõtlema hakata, et mis Hollywoodi komöödia oli rohkelt naerutav, siis meenub esimese pauguga Pohmaka esimene ja … eem … kõik. Vastikud Ülemused võib ilma kahtluseta Pohmaka kõrvale/alla/peale tõsta, sest haigeid ja naerutavaid kohti oli rohkem kui küllaga.

Eks kõige aluseks on suurepäraselt kokkusaadud näitlejaskond. Bateman mängib sisuliselt sama kaalutlevat ja mõistlikku hääle rolli, kellel lõpuks läheb kõik känni, nagu Arrested Developmendis ja teeb seda antud sarjast tuntud headuses. Sudeikis on alati olnud selline mõttetu näitleja, aga naistemehest kontoriroti roll tuleb tal hästi välja. Ja Charlie Day. Kurat, miks mulle varem pole mainitud sellist nime nagu Charlie Day? Sari It`s Always Sunny in California läks koheselt vaatamist ootavate sarjade kausta, et näha, kas see film oli talle ühekord õnnestumine. Ja kõik kõrvaltegelased. Spacey oma paremate päevade headuses- karm ja hirmuäratav. Aniston võis antud rolliga ehk isegi oma labastesse naiskomöödiatesse langenud karjääri päästa. Kamoon, millal ta viimati lasi voolikust vett mehe pükstele ja ütles
“I’m sorry, I’m a squirter”
Ja Ferrell on kuradima alahinnatud komöödianäitleja (In Brugesi närviline palgamõrvar, selle filmi närviline ülemus- kamoon Hollywood, andke talle veel selliseid rolle).
Bobby Pellitt: You can fire Professor Xavier (viitab aknast ratastooliga mööduvale mehele)
Kurt: You mean Hank.
Bobby Pellitt: Creeps me out, rolling around all day in his special little secret chair

Ja stsenaarium oli ka kenade twistidega, mida ei hakka spoilderamise kartuses välja tooma. Ühesõnaga, tasub vaatamist, sest tegu võib vabalt olla naljakaim filmiga, mis  sellel aastal limonaadi või väljamõeldud planeedi nimelistesse kinodesse jõuab.

YOUR HIGHNESS

Teie Kõrgeausus

2011

Ameerika Ühendriigid

lavastaja David Gordon Green

osades Danny McBride, Natalie Portman, James Franco jt

Ananassiekspressi taga seisnud David Gordon Green võttis eelmisest filmist kaasa Danny McBride`i ja James Franco, võttis kampa silmailuks Natalie Portmani ja Zooey Deschaneli ja kolis oma veiderdamistega mütoloogilisse mis-iganes-aega. Lugu ise on klaasikaline. Thadeous (McBride) on kuninga luuserist poeg, kes elab igapäevaselt voleskledes ja narkootikume tarvitades oma vanema venna Fabiousi (Franco) varjus. Järjekordselt vallutusretkelt naastes on Fabious leidnud endale näitsiku, kellega tahab kiiresti naituda. Kuid pulmad rikub ära kuri nõid, kes röövib mõrsja, et kahe täiskuuööl sellelt süütus võtta. Nii lähevadki Fabious ja vastumeelselt ka Thadeous oma saatjaskonnaga ohtlikule retkele, kus kohtutakse erinevate vähem või rohkem mütoloogiste elajatega, et pruut tagasi tagasi varastada. Lõpuks saavad kõik pahategelased surma ja peategelased ägedad naised.

Kohe peab ära mainima, et film on äraütlemata tobe ja kohati tundub, et McBride ja Best oleks justkui kaks varateismelist noort, kes filmi loomisel panustasid sellises vanuses kõige olulisemale: paljad tissid, rüütlid, koletised, osav naissõdalane Portmani näol ja rohked peenisenaljad. Mees ilma peeniseta, trofeeks võetud peenis ja naljad stiilis:

vangistatud naine: “Sa tahad mult süütust võtta, aga kas su peenis üldse toimib?”
kuri meesnõid: “Kui su vagiina on nagu mu käsi, siis ei tohiks probleeme olla.”

(Kui sul tekkis suule muie, siis see film on sulle)

Oleks ma praegu 14-aastane, siis ma ruigaks rõõmust. Praegusel hetkel laveeris terve film “äge-liiga tobe” skaala keskpaigus ja pahatihti kaldus just sinna viimase poole. Lisaks visuaalsele lapsikusele ratsustati ka kõnes rohkete cocksuckide, fuckide, motherfuckeritega. Kuigi peab möönma, et piduliku “nõid võtab neitsilt süütuse” peo kutsumine fuckeringiks oli päris hea. Ühesõnaga kui sa leiad, et sinus on veel 14-aastast poissi (ja siinkohal ma ei mõtle 14-aastaseid tüdrukuid, kelles on sõna otseses mõttes 14-aastaseid poisid sees, vaid täiskavanuid, kes lähevad ekstaasi lapsikuste peale), siis võib silma peale panna. Muul juhul soovitaks pigem hoiduda. Minus on sellist varateismelist küll ja sestap olenemata aegalsest käimasaamisest ja tüütust lõpust väga halba mekki suhu ei jäänud.

THE HANGOVER PART II

Pohmakas 2 imdbb`s

Ameerika Ühendriigid

2011

lavastaja Todd Phillips

osades Bradley Cooper, Zach Galifianakis, Ed Helms jt

Et blogi varjusurmast kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma poleks iialgi uskunud, et lapse saamine paneb kinoskäimisele totaalse põntsu. Ja totaalse põntsu all ma mõtlen totaalset põntsu. Viimased kinoskäigud jäid PÖFFi aega ja peale seda tuli sisse pooleaastane auk. Auk on seda uskumatum, et parematel aastatel kogunes külastusi märgatavalt üle poolesaja. Asi polnud huvipuuduses, kindlasti mitte. Pigem jäi passiivsus ajaressursipuudumise taha- kinoskäimine tundunuks kuidagi naispoole nöökimisena (kuigi tema käib iganädalaselt va beebikinodes). Ulmeline värk ühesõnaga ja pole lihtne see noore isa elu.

Ühesõnaga (Mr. Chow häälega): Bitches i`m back.

Remark: Vahepeal on isegi WordPress enda platvormi uuendanud. Ulme, ma räägin.

Muidugi polnud 24. juuni kõige pädevam päev harrastuse pöördesseajamiseks. Esiteks oli Artis kinni. Teiseks olid kinod täis kolmdeefilme, mida ma põhimõtteliselt ei taha näha. Kolmandaks oli filmvalik väga ahtake, sest pidi valima kitsas ajavöötmes olevate filmide vahel, millal ämm nõustus last vaatama. Ühesõnaga kitsa valiku hulgast langes liisk üle-eelmisel aastal mind pisarateni naerutanud Pohmaka järjele.

Valik oma uudsuselt täkesse ei läinud, sest Pohmakas kõndis häbitult varem sissetallatud rada. Tsiteerides Peter Bradshaw`d: Pohmakas on iseenda remake. Ja ega täpsemalt öelda ei saakski. Filmi tegevusliinis polnud mitte ühtegi uut ideed: Pulm, poissmeesteõhtu, uimastamine, mäluauk, kadunud sõber, ärajääda ähvardav pulm, puzzlekokkupanemine, probleemid kurjategijatega, stripiklubid ja nii edasi ja nii edasi.  Okei, Los Angeles asemel oli tegevuskohaks Tai ja sisuliselt kõik. Vahepeal tekkis küll tunne, et kui türastunud idiootideks Phillips ja muu vastutajaskond vaatajaskond peab. Eriti lõpustseeni ajal, kui üks kamraadidest leidis fotokast pildid ja tehti üks-ühele “Vaatame pildid üle, et pilt kokku panna ja siis kustutame need” stseen/lõputiitrid lahendus. Totaalne nomidaperset hetk.

Aga

Ei saa üle ega ümber sellest, et film on naljakas. Järgedele omaselt oli tegevustikule veidi vinti peale keeratud ja mitmel kohal see toimis (loe: naerutas) päris korralikult- näiteks joogisena aanusessesaamine või mölin munkadega või mässu tekitamine. Ja neid kohti oli veel. Ainult Zach Galifimidaiganesest oli tehtud totaalne ärahellitatud tossike, mistõttu Alani tegelaskuju esimese filmiga võrreldes väga nõrgaks. Millest on kahju, sest tegu on siiski suurima huumoripotensiaaliga näitlejaga seltskonnas. Kuid kokkuvõttes- kui äärmiselt labane sama tegevusliin üle elada, siis kõlbab vaadata küll.

 

 

LA MOSQUITERA

Moskiitovõrk imdb`s

Hispaania

2009

lavastaja Agustí Vila

osades Geraldine Chaplin, Martina García ja Emma Suárez

Tsiteerin: “PÖFFi vitamiiniprogrammi kuuluvad filmid, mis peletavad eemale kurvad mõtted ja tekitavad pärast kinosaalist väljumist mõnusa ja positiivse enesetunde. PÖFFi vitamiinilaks on nagu elu ise, kurb ja rõõmus ühteaegu. Üks on kindel, heatujufilmid on nad kõik.”

Antud vitamiiniprogrammi kuuluva filmi puhul olge veidi ettevaatlikud. Nagu tragikomöödiatega vahel ikka juhtub on antud filmis tragisust rohkem kui komöödiat. Filmis keskmes on kolmeliikmeline perekond. Kui filmi alguses on tegu lihtsalt kummalise perekonnaga, kuhu on tekkinud kellegi teadmata järjekorda koer, millest tekib väike tüli. Perekond nagu perekond ikka väikeste ja suuremate hõõrdumistega. Kuid ei lähe palju aega mööda kui olekord on selline (no põhimõtteliselt spoilerdan):

Ema- vägistatud
Isa- prostituudi püsiklient
Poeg-  narkar
Ema õde- lapsepiinaja
Isa vanemad- suitsiidsed

Jah, ma saan aru, et kogu vanemluse ja muu temaatika jaburus oleks pidanud tekitama huumorisädeme, mis oleks üle ujutatud üldise masendustulvaga. Vähemalt ma eeldan, et Vila tahtis oma filmi nii üles ehitada.  Ja siiski…Heatujufilm maiäss, kui  just viimane stseen kõrvale jätta, mis paljuski ka päästis filmi minu silmis. Ühesõnaga. Karlovy Varyst peaauhinnaga koju läinud film minu teetass polnud.

MIESTEN VUORO

Eluaur imdb`s

Soome

2010

lavastaja Joonas Berghäll, Mika Hotakainen

Miskipärast on laialdaselt tekkinud arusaam, et põhjamaised mehed oma tunnetest, muredest ja kahetsustest ei räägi. Vale puha. Meestel on omad privaatsed kohad murede hingelt ära rääkimiseks. Lihtsamatel meestel on selleks tubakassuitsust umbe suitsetatud köök, kus peale mitmendat pudelit ja mitmendat tundi rokiklassikat hakatakse jutte südamelt ära rääkima, et koos päikesetõusuga läbi kastemärja muru ja ärkava linna koju jalutada.

Õnnelikemal härrastel on selleks kohaks saun, kuhu koondatakse ennast peale füüsiliselt rasket päeva. Soome dokumentalistid Berghäll/Hotakainen otsustasid end paljaks võtta ja minestustega võideldes kuulasid kuumaks köetud Soome saunades ära, mis meestel südamel on. Siit ka filmi nimi “Miesten vuoro ehk Meeste kord”. Ja nii palju, kui on Soomes erinevaid saunasid- filmi mahtus neid oma paarkümmend alates telefonputkasaunast lõpetades autosaunade ja ühissaundega- on ka mehi, kes saunades käivad. Alates elukutselistest sõjaväelastest lõpetades kodututega. Ja nii palju, kui on erinevaid mehi, on ka jutte, mida südamelt ära rääkida. Lapsed, keda ei lubata näha, kurjad naised ja kõik muu taak, mis meeste õlgadel rusub, räägitakse lahti. Ümber lükatakse ka väärfakt, et ugrimees ei nuta.

Võib jääda mulje, et film on üdini kurbades toonides. Oh, ei. Stseen märksõnadega laud, karu ja “See on rikki nyt” on kindlasti üks tänavuse aasta meeldejäävamaid ja naljakamaid stseene. Ühesõnaga emotsioone seinast seina. Ja dokfilmidest mitte liigtihti vaimustava inimesena julgen kindlasti soovitada.

SCHASTYE MOE

Minu õnn imdb`s

Venemaa

2010

lavastaja Sergei Loznitsa

osades Vlad Ivanov, Viktor Nemets ja Olga Shuvalova

(-)*

Räägime siis PÖFFi filmidest ka mokaotsast. Niisiis, “Minu õnn”.

Debüütfilm, kus kallurijuhi hirmu- ja õudusfantaasiad segunevad tegelikkusega, kus aeg-ajalt on raskusi eristamaks irreaalsust reaalsusest, tänapäeva minevikust. Film suudab meid ometi tänu režissööri kindlale käele viia üldistuseni võimule ja vägivallale, korruptsioonile ja hirmule rajatud totaalse ühiskonna degenereerumisest tervikuna, üksikisikust rääkimata.

Inimene, kes varem on mu blogi lugenud sai koheselt aru, et antud teksti ma pole ise kirjutanud, vaid kopeerisin julmalt maha PÖFFi kataloogist. Minu väike aruke antud ängfilmist totaalse ühiskonna degmenteerumist välja ei lugenud. Reaalsus ja irreaalsus segunesid, ajaline mõõde paindus- seda küll. Igatahes pole antud film kohe kindlasti selline, mida vaadata peale väsitavat nädalat ja väsitavat nädalavahetust. Peale vaikuses toimunud kümmet esimest minutit, kus pool ekraaniaega oli näidanud teel veerevat veoautot, sain ma aru, et ees ootab raske poolteisttund. Film algab siiski üsna klassikalises võtmes. On rekkajuht, on lapsprostituudid, on altkäemaksumaiad miilitsad, on hääletajad tee ääres, on lõppematu maantee ja kõrvalteed.  Sõit kulgeb ja kulgeb kuniks rekkamees satub küpsetama kartuleid kolme tundmatu mehega…

Noh, ja siis ma jäin magama. Ärgates oli järg läinud, tegelased kõik uued ja kadunud oli ka viks rekkamees. Proovisin küll ruttu aru saada, mis toimub, aga rong oli juba läinud. Võta nüüd kinni, mis juhtus…

*- uus kategooria, kus ma jätan filmid hindamata, kuna ma panen pildi taskusse ja sestap jääb filmi uba nägemata.

MACHETE

Matchete imdb`s

USA

2010

lavastajad Rodriguez ja Maniquis

osades Trejo, Alba, Rodriguez, De Niro jt

Ma oleksin ignorant, kui ma jätaksin rääkimata tänavuse kinoaasta säravaimast pärlist. Jah, ka mina oleks üks nendest, kes istus Machetet vaadates kaks tundi naeratus kõrvuni kinotoolis ja pidi häbiga tunnistama, et “Expandables on aasta parim märul” hüüded olid enneaegsed. Machete tuleb, Machete tapab. Ja seda stiilselt! Võtame näiteks filmi alguse.

Mehhiko politsenik Trejo sõidab autoga majja. Mina mõtlen- vägev. Trejo võtab välja suure suhkruroonoa ja lõikab pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- fakk yeah, mis edasi. Trejo lõikab ühe roundhouse noapöördega viiel pahalasel pea otsast. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna. Trejo läheb tuppa, kus on alasti hispaania näitsik. Mina mõtlen- see film ei saa enam paremaks minna! Hispaania näitsik osutub hoopis pahaks ja kõrvaltoast ilmub välja Steven Seagal!

Viie minutiga tehti silmad ette 99% märulitest. Ja ega sellega filmi hoog ei raugenud. Rodriguez on ennegi näidanud, et kavalate veristamiste peale on tal annet. Aga Machete puhul oli mees justkui tammi tagant valla pääsenud. Lisaks on film väga hariv. Mis on kiireim viis pääseda 5. korruselt 4. korrusele? Trepp või lift. Olge nüüd. Väike lõige relvastatud pahalase kõhupiirkonda, sealt haarake kätte soolikas, hüpake aknast välja kasutades soolikat köiena ja liuelge korrus allapoole. Mis on parim ese turvameeste hirmutamiseks- murutrimmer. Kuidas saada lahti tülikatest ukselekoputajatest- lööge matšeete läbi ukse. Ärge saage valesti aru, et ma vägivaldne oleks või midagi. Aga pagan, see film ON lõbus.

Ja lisaks kõik need kõrvalosalised- Jessica “kuum nagu põrgu” Alba, Don “kuidas on see võimalik, et see paks mees oli kunagi naiste seksiidol nr ?1” Johnson, juba mainitud Seagal (kelle surm on geniaalne!), De Niro jne. Ilmselgelt on näha, et kõik staarid, kes stsenaariumi kätte said, vaimustusid sellest. Ja õigusega. Kuid üldiselt on see siiski Danny Trejo film. Paarkümmend aastat  põhiliselt väikerolle ja kurjategijaid mänginud arminägu Trejo sai lõpuks rolli, kus tema saab kõik naised.

THE OTHER GUYS

Varuvõmmid imdb’s

USA

2010

lavastaja Adam McKay

osades Will Ferrell, Mark Wahlberg, Steve Coogan jpt.

Aasta 2010 on komöödiafilmide osas olnud lausa õudne. Linateosed mida natuke ootasin olid pettumused, rääkimata linateostest, mida ma ei oodanud. Ei ühtegi säravat pärli, ei ühtegi filmi, mida tahaks uuesti vaadata. Mis tänavusest aastast meenub: Mullivanniga minevikku- pettumus; Grown Ups- pidasin vastu umbes pool filmi, enne kui saalis väljusin; Erinevad tobedad romantilised komöödiad ja eeldada võib, et midagi on veel olnud, mis hetkel lihtsalt ei meenu. Võib öelda, et Jaerock Lee poolt juhatatud Lõuna-Korea Rändtsirkuse sõul Saku Suurhallis sain ma rohkem naerda kui kõigi tänavuste komöödiate ajal kokku. (Siinkohal kutsukski soovitama häid komöödiad tänavuse aastanumbriga)

vahemärkus: Mõtlesin, et vaatan kinode kodulehtedelt üle, mis filme ma tänavu vaadanud olen ja ma ei leidnud ühtegi viidet või kohta, kus oleksid kõik tänavused filmid ülesloetletud. Mismõttes nagu?

Nagu ikka elus, lööb välk selgest taevast. Välja arvatud muidugi juhud, kui me elu all mõtleme loodust- siis lööb välk pilvisest taevast. Igatahes. Varuvõmmid on olnud tänavusel komöödia-aastal meeldiv erand. Nimelt on tegu ühe vähese naljafilmiga, mis mind naerutada suutis. Korduvalt ja läbi filmi. Pinnas selleks just väga soodne polnud. Adam McKay eelmine film “Kasuvennad” oli piinlikult halb film ja peaosalised Wahlberg-Ferrel pole minu favoriitide hulka kunagi kuulunud. Pigem vastupidi.

Wahlberg ja Ferrell on vastastikku üle laua töötavad kaks New Yorki kontoripolitseinikku. Ferrelli tegelaskuju on paberimäärimist südamest armastav mees, kes veedab päevi nina arvutis ja hoidub kõigiti väljaspoole kontorit minemast. Wahlbergi tegelaskuju on klassikaline kõvamees, kes peale ülemaailmse spordistaari vigastamist on taandunud kontoritööle- samas on mehel kindel siht enda positsioon linna tippvõmmide seas taastada. Kuid kahjuks on tema plaanidel ees NYPD staarpolitseinikud Sam L. Jackson ja Rock. Kuid peale kahe staarvõmmi “ametist taandumist” satuvad Ferrell ja Wahlberg jälile ülemaailmsele finantspettusele.

Varuvõmmid ei proovi üle oma varju hüpata- film on täpselt nii tobe nagu võinuks karta. Aga pagan, Wahlbergi ja Ferrelli omavaheline keemia toimib suurepäraselt, dialoog on mahlane, film on täis tobedaid stseene (hääletu kaklus politseinike matusetel) ja liigub tempokalt. Lisaks toimivad politseinikeduo-ajab-koos-pätte-taga põnevuskomöödiad minu puhul alati. Vabalt võib olla, et praeguse seisuga naljakaim tänavu kinolevisse jõudnud film.

VENTI SIGARETTE

20 sigaretti imdb`s

Itaalia

2010

lavastaja Aureliano Amadei

osades Vinicio Marchioni

Hammustame siis plaksumaisi kõrvale ka tüki pöffsteeki. Aureliano Amadei oli kahetuhandete alguses 28-aastane anarhist-sõjavastane-kaameraga mööda linna ringisõitnud noormees. Ühel päeval sai noormees perekonnatuttavast lavastajalt Stefano Rollalt kutse, ühineda ja sõita tema parema käena Iraaki, et teha kohalikust eluolust linateost. Kuid sõjal on inimestega omad plaanid… Lennukist maha astudes ja suitsupakki avades suunatakse Aureliano väiksesse suitsunurka. Sel hetkel pole tal veel aimugi, et suitsupaki lõppemise ajaks ehk 20 sigareti pärast on ta veresaunast eluga pääsenud ja hoopis teine mees.

Autobiograafiline linateos räägibki Aureliano (kusjuures on ta filmi oma alter egot mängima kutsunud kohaliku teletähe, kes teeb väga sümpaatse rollisoorituse) lühikesest visiidist Iraaki. Ühest päevast Itaalia sõduritega, kes eht-itaallaslikult suudavad laagrist välja sõites relvad maha unustada, laagris olles kulub aeg alkoholi libistades ja kõike seda saadab mölajada. Sel hetkel ei vihja miski järgmisel päeval toimuvale katastroofile.

Signor Amadei suudab väga hästi eemale hiilida seisukohavõttudest. Jah, mees näitab terve filmi iga rakuga välja, et sõda pole tema jaoks (“ma mängisin geid, et sõjaväest pääseda”), kuid samas pole see kohe kindlasti mitte filmi mõte. Filmis pole kangelasi/antikangelasi vaid lihast ja luust inimesed, kes teevad oma tööd.  Ja nii keskendubki film ühele lihast ja luust (või siis itaalia puhul spagettidest ja luust) mehele, kes kriisiolukorras ei jookse läbi kuulirahe kamraade päästma, vaid nutab ja röögib valust. Lihtne, siiras, parajalt (vastavalt hetkele) humoorikas/traagiline ja ladus film.

DESPICABLE ME

Mina, supervaras imdb`s

2010

USA

lavastajad Pierre Coffin ja Chris Renaud

Forumcinemas, teeme nüüd ühe asja selgeks. Me ei kuuluta igal pool, et film tuleb ainult eesti ja vene keeles, kui tegelikult linastub film nädal hiljem inglise keeles. Eksole. Kui veel juhtub, et ma ostan eesti keelsele seansile pileti ära ja nädal aega hiljem tuleb välja originaalkeeles film, siis ma tahan piletiraha tagasi ja avalikku vabandust Lauri Kaarelt.

Nonii, see asi on nüüd selgeks räägitud.

Enne Supervarga nägemist, ma antud filmist suurt ei arvanud ja ega peale filmi nägemist niisamuti suurt midagi ei arva. Pigem oli antud filmi vaatamise taga mu naispool oma “filmi tulekuni on 3 kuud aega, aga ma tõin koju kolm minioni (see kollane düüd) kuju” ja “lähme eellinastusele, lähme, lähme, lähme, lähme” pealehakkamisega. Ja kes olen mina vastu hakkama?

Filmi peaosas on kibestunud kuri teadlane Gru (häält teeb Tiit Sukk, kes muu), kellel tuleb kurigeniaalne plaan varastada kuu. Oma plaani täideviimiseks peab ta adopteerima kolm orvust tüdrukut, kellega ta muutub lähedaseks ja blablabla. Teate küll, mis edasi saab. Armastus päästab maailma.

Võrreldes viimaste kogupereanimatsioonidega on Despicable me üllatavalt nüri. Arvestades haipi ja juba mitmeid kuid igas kinonurgas vastuvaatavaid kollaseid mehikesi, siis isegi pettumusväärselt nüri. Kogu tegelaskond eesotsas tüdrukutega lõpetades kellega iganes oli lihtsalt nii haigutamapanev ja tüüpiline, et tülpimus tuli peale. Lisaks nii näotut ja igavat peategelast nagu on seda Gru kassahitt-animatsioonidest vaat ei mäletagi. Ja nalja saab kahetsusväärselt vähe (olgem ausad, mida üks 20+ inimene hittanimatsioonidest ikka peale huumori tahab: Wall-E sugust südamlikkust ja Upi sarnast nukrust naeratuse taga, on iga filmi puhul palju loota) . Muige näole ja põselohu põsele tõi vaid minidüüdide armee oma kraaklemise ja ringitraavimisega. Kuid ega sealgi kollastest sidrunitest täit mahla välja ei pigistatud. “Pehme teibaga teivashüpe” ütleks lahkunud Toomas Uba.